VIDEO: G. Kirsbergi kõne Hirvepargis 06.06.2018.

Lugupeetud kaasmaalased, lugupeetud kaasteelised. Oleme kogunenud täna siia selleks, et tähistada täpselt kolm aastat tagasi toimunud Eesti ajaloo esimest immigratsiooni ja islamiseerumise vastast meeleavaldust. Tänaseks on sellest, Eestis algatatud multikulti projektist täpselt kolm aastat möödas, ning esimesed tulemid on juba näha ka meie ühiskonnas. Üks siia sisse veetud süürlane on oma naise väärkohtlemise eest meie vanglas oma aastase vangistuse juba ära kandnud ning teine oma naise põlema panemise eest kümneks aastaks vangi mõistetud. Rahandusministeeriumi andmetel kulutas meie riik 2016. aastal nende uusasukate ülalpidamie peale kaks ja pool miljonit eurot. Lubatud ilusat multikultuurset idülli ei ole tulnud. Mis puudutab sundmigratsiooniga kaasas käivaid probleeme ja kulusid, siis nendest täna pikemalt rääkima ei hakka sest see on igale mõtlevale inimesele niigi selge. Annan teile täna hoopis väikse ülevaate Eesti immigratsioonipoliitika ajaloost ja selle arengutest.

Kõigepealt terminitest, pagulaspoliitika ja immigratsioonipoliitika on tegelikult erinevad asjad, kuid tänasel päeval on nad üksteisega juba nii läbi põimunud, et nende eristamine on väga raske ja kohati võimatu. Samuti on terminid põgenik, pagulane ja migrant erinevad asjad, kuid ka need on tänaseks samastunud. On veel jäänud eraldi termin "kodanik", mida on meie vasakpoolsel poliitilisel eliidil samuti peagi plaanis eelpool nimetatud terminitega ühte patta visata.

Tänaseks võib Eesti immigratsioonipoliitika jagada nelja ajajärku:

Esimene periood (1992-1997), mil Eestisse saabus esimene grupp põgenikke Iraagist, mis oli tingitud seal puhkenud Lahesõjast, kuni pagulaste seaduse, ehk Genfi konventsioonide vastu võtmiseni 1997. aastal. Millega allutasime ennast ÜRO Pagulasagentuurile ja sealt tulevatele nõuetele.

Teine periood (1997-2004) algas Genfi konventsioonide ratifitseerimisest ja kestis kuni Eesti astumiseni Euroopa Liitu 2004. aastal.

Kolmas periood (2004-2015) algas siis Euroopa Liitu astumisega, mil Eesti hakkas üle võtma Euroopa Liidu õigusakte. Pagulaste seadust täiendati korduvalt ja harmoniseeriti Euroopa Liidu õigusega. 2005. aastal võeti vastu välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seadus.

Neljas periood algas 2015. aasta kevadel, mil Euroopa Liidu keskvõim Brüsselis hakkas tegelema migrantide ümberjaotamisega kvootide alusel ehk siis teostama sundmigratsiooni. Selle perioodi algus on sisuliselt ka Eesti pagulas - ja immigratsiooni poliitika lõpp sest Eesti ei ole selles osas enam suverräänne. Kui kuni 2015. aastani oli migrandi riiki laskmine või mitte laskmine, arreteerimine, välja saatmine, asüüli andmine või vangi panemine, Eesti Vabariigi ametivõimude suverräänne otsus, siis nüüd enam mitte. Teine põhjus, miks me pagulaspoliitikast enam rääkida ei saa, on asjaolu, et Brüsselist siia sundkorras saadetud inimeste tausta pole keegi kontrollinud ja seda ei saagi kontrollida, seega puudub meil igasugune info selles osas, kas ta on pagulane, põgenik, majandusmigrant, terrorist või kurjategija. Nüüdsest saame rääkida ainult sundmigratsiooni poliitikast, mida ei saa aga aktsepteerida ükski endast lugupidav riik.

Varasemalt oli Eesti immigratsioonipoliitika täiesti kontrolli all. Aastatel 1997 kuni 2014. anti asüüli vaid 97-inimesele. Kuid peale seda ei pea keegi enam asüüli küsimagi, vaid nad kupatatakse kohale käsu korras, "euroopalike väärtuste" egiidi all, mida saadab massiivne ja demagoogiast kubisev "erinevus rikastab" propaganda. See on meie valitsuse poolt hääletu alistumine, mis toob endaga kaasa pöördumatuid tagajärgi.

Valede hulk "erinevus rikastab" propaganda tarbeks on jõudnud NSV Liiduga samale tasemele. Analoogset retoorikat kasutavad meie praegused euro aparatšikud, kes viivad oma kultuurisotsialistlikku ideaali ellu samasuguse silmakirjalikkuse ja agressiivsusega nagu nende nõukogude ametivennad omal ajal. Kui vaadata nende mõlemi käitumismaneere, siis võib tõdeda, et tegemist on sama inimtüübiga.

Kuid see probleem ei paina loomulikult mitte ainult Eestit vaid kogu Euroopat, mille igas otsas neomarksistlik surutis üha tugevneb. Meie tänaste probleemide algus on tagasi viidav Teise maailmasõja lõppu, mil hakati üles ehitama uut Euroopat.

Nii nagu kellapendel, käib aja jooksul edasi tagasi ka ühiskonna ideoloogiline suunitlus, kord vasakule, kord paremale. Kuid aeg seisma ei jää, seda tagasi pöörata samuti ei saa, mineviku vigu heastada pole võimalik, küll aga on võimalik neist õppida.

Peale Teist Maailmasõda Lääne-Euroopas võimule saanud poliitikud otsustasid edaspidi käia tsiviliseeritud teed ning loobuda natsionalismist, mis eelneva ajaloo jooksul palju pahandust tekitanud oli. Poliitiline spekter kaldus paremalt vasakule, selle asemel, et jääda tsentrisse, kus ta olema peaks. Mis on selle tulemid täna, enam eirata võimalik ei ole, mis ongi saanud meie koosviibimise põhjuseks.

Kuigi tänane multikultuurne pilt igal pool Lääne-Euroopas on täpselt samasugune, on selle tekkepõhjused siiski erinevad. Kui me võtame kolm Euroopa juhtriiki: Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa, siis sisserände läte oli neil erinev, mis suubub kõik täna aga samasse multikultuursesse merre. Inglismaa islamiseerumine sai alguse nende leiboristide valitsuse 1948. aasta otsusest, millega otsustati anda vabadus kõikidele kolooniatele ning sisserände õigus Inglismaale kõikidele selle asukatele. Saksamaa valitsus pole sellist otsust kunagi vastu võtnud. Nemad avasid oma piirid türklastele 1960nail, ja seda puht ratsionaalsest vajadusest lähtuvalt, milleks osaliselt võis ka tööjõu vajadus olla, kuid pragmaatilisem põhjus oli hoida Türgit Euroopa mõjusfääris ja NATO liikmena, et hoida ära tema kaldumine Venemaa mõjusfääri. Kahe riigi vahel sõlmitud lepingu alusel oleksid gastarbeiterid koheselt ka lahkuma pidanud, kuid ei teinud seda. Ning Prantsusmaa islamiseerimine sai alguse hoopiski kummalisest põhjusest: võitlusest sakste vastu. Nimelt otsustas lahke prantsuse valitsus 1926. aastal ehitada Pariisi mošee, tänutäheks moslemite väeosadele, kes neil Esimese Maailmasõja päevil sakslaste vastu sõdida aitasid.

Kui külalised kohale jõudsid, hakkas meie vasakeliit üle Euroopa koheselt rahvale rõõmusõnumit levitama, mille kohaselt erinevus rikastab ning uusasukad toovad meile nii kultuurseid väärtusi kui majanduskasvu. Järjekindlalt eirati kõiki negatiivseid ilminguid, külaliste poolt tekitatavat kultuurset segregatsiooni, gettostumist, tõusvat kuritegevust, töötust ja kõikvõimalikke muid sotsiaalseid probleeme, mis koheselt esile kerkisid ning aegade jooksul ainult süvenesid. Inglismaale saabunud vaestest rõhututest said kohaliku ühiskonna rõhujad, Saksamaale saabunud töölistest said töötud, ning Prantsusmaale saabunud kaasvõitlejatest said vastuvõitlejad.

Nagu said marksistidest neomarksistid, kes suutsid uusasukatest teha omale poliitilise instrumendi, õhutamaks klassivõitlust, mille käigus afišeerida ennast heategijatena. Seda on saatnud massiivne, valedel põhinev propaganda, mis on tänaseks küsimärgi alla seadnud Euroopa kui kultuurse tsivilisatsiooni tuleviku. Kuni 2015. aastani oli Eesti sellest veel puutumata, kuid koheselt, kui Brüssel sama aasta kevadel sundkvootide alusel migrantide ümberjagamist alustas, jooksis meie vasakpopulistlik valitsus vastava ajupesu programmiga kaasa, lüües sellega veel ühe lõhe ühiskonda.

Kui aasta 2015. oli morn meile, siis just samal ajal hakkas taevas Euroopa kohal selginema, mille esimeseks valgusekiireks oli Prantsusmaa konservatiivse ühenduse Fronte Nationali kohalike omavalitsuste valimiste võit esimeses voorus. Tõsi küll, teises voorus panid sotsialistid oma seljad otsustavalt kokku ning saavutasid järjekordse võidu, kuid sedakorda juba üle noatera. Aastakümneid kestnud neomarksistide kindel võim Euroopas ei olnud enam nii kindel. Tõsise hoobi eurokommunistidele pani peagi toimunud Brexiti hääletuse yes, millele järgnes Donald Trumpi presidendiks saamine Ühendriikides. Vaevu oli kommud sellest toibuda jõudnud, kui nende neomarksismi staapi Saksamaal tungisid sisse alternatiivsed jõud AfD näol, kes ei häbenegi enam oma saksa päritolu. Juba järgmisel kuul, 2017. aasta oktoobris toimunud parlamendivalimistel Austrias võitis kohalik rahvapartei, kellele sekundeeris vabaduspartei, mis moodustasid koos konservatiivse valitsuse. Vaid kahe aasta jooksul oli lääne maailmas toimunud poliitiline nihe, mis jätkub peadpööritava kiirusega. Äsja toimunud valimistel Ungaris võttis Orban 49 % häältest, millele lisandus 20 protsendiga samuti konservatiivset ilmavaadet propageeriv Jobbik. Ligi 70 % valijatest andis oma hääle paremale Ungarile. Nüüd on seal juba plaanis hakata kriminaliseerima immigratsioonile kaasa aitamist.

Enam ei ole kahtluski, et oleme muutuste lainel, võime hakata rääkima Euroopa kevadest, kus mullapinnast võrsuvad taaskord rahvuslikud taimed, mida punased saapad enam alla tallata ei suuda. Enam ei ole häbi tunda uhkust oma päritolu üle ning kuuluda kultuurrahvaste perre. Järgmine samm parema Euroopa loomiseks saab olema EKRE valimiste võit. Teeme Eesti vägevaks. Aitäh teile!

Toeta ka immigratsiooni ja islamiseerumise vastast MTÜd International SIS:

MTÜ International SIS MTÜ International SIS

IBAN: EE947700771001633116 (LHV) IBAN: EE947700771001633116 (LHV)

BIC/SWIFT: LHVBEE22 BIC/SWIFT: LHVBEE22