Natuke ka rahaasjadest

Tavaliselt kirjutan poliitikast, kuid see on tänamatu tegevus. Võib ju neid riigimehi kiruda, kuid sellest paremaks ei muutu midagi. Selles artiklis vaatame nüüd üle moodused, kuidas oleks kõige lihtsam ise midagi enda jaoks ära teha. Raha teenitakse teatavasti ettevõtlusega. Klassikaline mudel, mida õpetatakse koolis, ja mida enamus lapsevanemaid oma võsukestele pähe raiub, et mine ülikooli, õpi hästi, otsi kindel töökoht ja tööta kuni pensionini ... saab sind viia ainult samasse kohta, kuhu su vanemaidki: vaesusesse ja stressi!

Kes on kõvemad tegijad, kellel on visiooni ja peale hakkamist, need teevad oma äri, mis toodab kõvasti kasumit. Kuid tuleb siiski silmas pidada, et valdav enamus alustatud äriprojekti läheb hingusele ning toob algatajale hoopis kahjumit - vaid kõige paremad ja tugevamad löövad selles maailmas läbi, mis teebki selle nii hirmuäratavaks. Kuid on ka teine võimalus, kui sul endal konkreetset äriprojekti, või siis julgust sellega alustamiseks, ei ole, kasuta teiste omi! Seda saab kergesti teha investeerides oma raha teiste poolt algatatud äriprojektidesse. Tänasel päeval on selleks meetmeid juba vägagi palju. Kui varasemalt eksisteeris ainult börs (Nasdaq) suurte ettevõtete jaoks ning äriingli meetod (otsida ise alustavaid, veel mitte börsile jõudnud ettevõtteid, kuhu oma raha panna), siis tänasel päeval on tekkinud palju ühisrahastusplatforme (Bondora, EstateGuru, Crowdestate, Reinvest24, Fundweise, Funderbeam jpt), mis võimaldavad kerge vaevaga panna oma raha kuskile kasvama, ja mis veel tähtsam, alustada väikeste summadega, alates kümnest eurost. Järgnevad annan teile ülevaate oma senisest teekonnast selles maailmas.

2017. aasta mais, kui minu laevakaitsja karjäär läbi sai, hakkasin väikest viisi investeerimismaastikul ringi vaatama. Nüüd (2018 dets), kui sellest on poolteist aastat möödas, saab teha vahekokkuvõtte ning vaadata, kuidas ülal nimetatud meetodid toimivad. Alustasin ettevaatlikult kompamist investeerimismaailmas juba veel merel olles. Tegin esimese sissekande Bondora kontole 2013. aasta mais, kümme eurot. Hiljem kandsin paarisaja euro kaupa juurde kuni olin 800 eurot sisse maksnud. 2017. aasta juunis otsustasin sealt väljuda, müüsin kõik oma sealsed investeeringud järelturul maha ning kandsin saadud summa oma pangakontole:

Seega olin oma raha hoiustamisega Bondoras teeninud 187 eurot passiivset tulu, olles ise samal ajal laevaga merel. Vaatamata sellele, et üks saja eurone investeering täielikult korstnasse läks: see lihtsalt kustutati mu kontolt. Poleks ma seda ise tähele pannud, poleks ma seda ka iial teada saanud. Õnneks mul erinevaid investeeringuid seal niipalju ei olnud, et ühe kadumist poleks märganud, ja küsisin Bondorast järgi. Mispeale tuli vastuseks, et laenaja osutus petiseks ja me ei saa teda enam kätte. Lohutati veel, et selliseid asju pidavat väga harva juhtuma. See polnud ainuke kaotus, kaks laenu sealt on mulle veel siiani (2018 dets) tagasi maksmata, mida ka järelturul keegi osta ei taha:

Nende kahe laenu summa 2018. aasta lõpu seisuga on veel 94 eurot, millele on juurde tiksunud intresse 84 euro eest. Nagu näha, siis vaikselt sealt tagasi tilgub, eks näis. Aga igal juhul 187 eurot kasumit on juba käes, mis tegi tootluseks 23,4 %. Miks ma otsustasin Bondorast väljuda? Sest mulle ei meeldinud nende uus süsteem, kus 1) ei saanud enam ise laene valida ja 2) nende automaatne süsteem hakkas minu raha ise igale poole paigutama.

Seega otsustasin selle raha paigutada mujale ... järgmise ühisrahastusplatformi peale, kust kinnisvara tagatisel laenu antakse: EstateGuru. Kuid seda tegin juba juriidilise isikuna (OÜ). Andsin sealt esimesed laenud välja 2017. suvel.

Mis mulle EstateGuru juures meeldib on see, et sinu raha antakse laenuna välja ainult kinnisvara tagatisel esimese järgu hüpoteegina, ning LTV jääb alati alla 70 %. LTV=loan to value ratio, ehk siis laenu ja tagatise suhe. Kui kinnisvara objekti väärtus, mis hüpoteegiks pannakse, on hetkel üks miljon, siis laenu saab selle vastu kuni 70 % ulatuses, kuni 700 tuhat eurot. Seega võib rahulikult magada, valesti minna midagi ei saa. Ja lubatud intress on päris hea: umbes 11 %. Ehk siis, kui annad nende kaudu mõnele arendajale aastaks ajaks tuhat eurot välja, saad aasta pärast 1100 eurot tagasi. Nii olin 2018. aasta juuniks teeninud sealt kokku juba 286,7 (vasakpoolne pilt) eurot ning 2018 lõpuks oli summa kasvanud 444,67 euroni (parempoolne pilt):

429,39 eurot siis intressidena ja 15,02 eurot selle eest, et liitusin platformiga oma sõbra soovitusel, kes oli seal juba varasemalt. EstateGuru jagab preemiat nii neile, kes nende süsteemi uue kliendi toovad, kui ka neile, kes sedapidi liituvad. Seega osaliset võrkturundussüsteem. Kui oled nüüd ka otsustanud, et soovid sealtkaudu omale lisaraha teenida, siis liitumisel kasuta minu soovituskoodi: EGU48589

Kuna olin kinnisvara äriga juba algust teinud, avasin selles ka teise rinde. Üks väga hea lisaraha tegemise viis oleks oma kinnisvara välja üürida. Kui sul on olemas mõni üleliigne korter, kus sa ise elama ei pea, on see imelihtne. Aga kui sa veel nii rikas pole, et omale teine korter osta, siis kuidas teha raha oma elukohaga? Siinkohal tuleb appi airbnb, mis võimaldab sul oma korterit lühiajaliselt turistidele ja muudele huvilistele välja üürida. Hinna määrad ise. Mina panin hinnaks 49-55 eurot, millest airbnb teenustasudena paar eurot ära võtab. Siin minu laekumised:

Esimene makse summas 0,01 eurot oli minu konto verifitseerimise jaoks. Nagu näha siis kõige suurem laekumine korraga oli 260 eurot, mil üürisin oma korteri ühele vene mehele, kes sõitis Moskvast rongiga siia, koos oma kahe lapsega. Kus ma ise sel ajal olin? Tallinki laevas pendeldasin Tallinna-Stockholmi vahet ja kantseldasin joodikuid. Töötasin seal turvamehena. Lisatasuna 260 eurot sellel ajal oma korteri eest kui sa seda ise ei vaja, pole ju sugugi paha. Nii kombineerisin suve jooksul pidevalt, et kui ise kodust ära läksin, rentisin oma korteri kellegile välja. See toimis. Ja suve lõpuks olin 940 euro võrra rikkam. 2018. aasta suvel kui Pärnus käisin, rentisin samuti ühel korral 150 euro eest kolmeks päevaks oma korteri välja. Seega kokku olen selliselt teeninud 1090 eurot.

Nüüd hakkasin oma kinnisvara äride kõrvalt piiluma ka börsimaailma. Eesti börsiks on Ameerikast pärit Nasdaq ning Eesti kuulub koos Läti ja Leeduga Nasdaq Baltic turu alla. Nagu nimigi ütleb, on kõik balti riikide börsi ettevõtted seal koos. Mõnus väike kohake toimetamiseks. Kahjuks ei suutnud Eesti säilitada oma börsi, mille eelkäiaks oli 1920. aastal loodud Tallinna Fondibörs, mis likvideeriti 1941. aastal NSV Liidu poolt. Riigi taasloomisel loodi 1994. aastal Eesti Väärtpaberikeskus, millest kasvas välja Tallinna börs. Kuid päris oma börsi jäi meile kahjuks vaid viieks aastaks. Juba 2001. aastal omandas sellest enamusosaluse soomlaste börsiettevõte HEX ning 2008. aastal võttis Wall Streeti hiiglane Nasdaq kogu kupatuse üle.

Enne kui börsile siseneda, tuleb otsustada, millise vahendaja kaudu seda teha? Sina ise otse Nasdaqi uksetaha aktsiaid ostma-müüma minna ei saa. Seda saab teha ainult vastav, selleks volitatud ettevõte. Näiteks kõik suuremad pangad ja ettevõtted, kes ongi sellele spetsialiseerunud, Eestis on sellistest tuntuim Admiral Markets, maailmas aga Interactive Brokers (IB). Igal vahendajal on ka omad teenustasud, mõnel kohe päris krõbedad. Seega tuleb hoolega valida. Mina tegin seda LHV panga kaudu, kus ma niiguinii juba klient olin. Seal on ka Balti väärtpaberite hoidmine tasuta. Küll aga iga ostu-müügi tehingu eest peab natuke maksma. Kui palju, näed kohe minu näidete varal. Kui tahad aga siseneda välismaa, näiteks USA turule, siis LHV kaudu seda tehes peaksid avama omale konto selleks eraldi mõeldud platformile LHV trader, kus on aga juba vägagi suured teenustasud. Seda teha pole mõtet, siis on kõige mõttekam teha omale kontio Interactive Brokers'isse, kus teenustasud ja võimenduslaenu intressid on palju väiksemad. Kuid sellega, ma pean silmas sisenemist USA börsile, pole tegelikult kuskile kiiret, sest Balti börs pole sugugi kehvem, pakkudes vägagi head tootlikust. Ainuüksi juba Tallinna suurimad dividendimaksjad (nagu Tallinna Vesi, Tallinna Kaubamaja ja Harju Elekter) maksavad sama häid dividende kui USA parimad. Ja kui sa vaatad Balti börsi indeksit, siis selle tõus on olnud vägagi hea.

Kuidas üldse aktsiate pealt raha teenitakse? Selleks on kaks võimalust: dividendid ja kapitali kasv ehk siis aktsia hinna kallinemine, misjärel saab ta soetatud hinnast kallimalt maha müüa. Seega on kaks erinevat meetodit: kas osta omale dividende maksev aktsia ja lihtsalt oodata, või siis osta mingi ports aktsiaid ning üritada need kohe kallimalt maha müüd, seda viimast nimetatakse kauplemiseks. Maailmas on palju inimesi, kes sedasi kiiret rikkust taga ajavad, kuid vaid vähesed neist õnnestuvad. Sellise inimese kohta hea näide oleks nõukogude Eestis 1950. aastal sündinud Alexander Elder, kes õppis psühholoogiat. Läks laevale psühholoogina tööle ning 1970ndate keskel, kui nende laev Aafrikas peatus, põgenes sealt. Edasi siirdus ta purupaljana Ameerikasse, kus kauples ennast peagi börsil rikkaks. Ta on oma sellealastest tarkustest ka vastava raamatu kirjutanud, mis 2017. aastal ka Eestis välja anti.

Kuidas sihikindlalt dividendi aktsiaid ostes rikkaks saada sellest on meil vast parim näide Jaak Roosaare, eks alustas aktsiate ostmist umbes 2000 aasta paiku ning umbes viieteist aasta pärast oli finantsilises mõttes vaba mees. Ka tema on oma teekonnast ja omandatud kogemustest raamatu kirjutanud.

Mis puudutab teemat aktsiad, siis sellest on muidugi väga palju kirjutatud. Kuid ära arva, et nende raamatute läbi lugemine sind kohe rikkaks teeb. Tegelikult ei ole neist suurt kasu. Aktsiatega kauplemine, ja ettevõtlus üldse, ei ole õpitav mitte ühestki õpikust ega ühestki ülikoolist. Suurimad ärimehed ja aktsiahaid ei ole ülikoolis käinud, samas kui enamik suurimaid teadureid, akadeemikuid ja kõikvõimalikud nn. "investeerimisspetsialistid", "finantsspetsialistid", "majandusanalüütikud" ja muud säärast tähtsat ametinime ja diplomit omavad herrad, ei saa ise ettevõtluses mitte millegagi hakkama. Näiteks pankades töötavad nn. investeerimisnõustajad ja fondijuhid, kes meelitavad inimesi raha nende kätte andma, et nemad siis investeerivad, on ju selgelt diletandid, kes ei oska investeerida - miks nad muidu seal oma väikse palga eest istuvad? Kui nad investeerida oskaks, teeksid nad seda ju oma rahadega ning võtaksid sealt tekkiva kogu kasumi omale. Need ei ole mitte investorid vaid panga müügimehed, kes ullikeste rahadega oma kaotusi kinni maksavad ja palka saavad nad pangast mitte investeerimise vaid mannekeeni töö eest, mida finantseeritakse ullikestelt sisse kasseeritud teenustasudega.

Kui sina tahad saada investoriks, peadki selleks ise saama, muutuma külmaks, isemõtlevaks, mingis mõttes ka isepäiseks ja kalkuleerivaks ärimeheks. Kuid pane tähele: mitte liiga jäärapäiseks ega kompromissituks võitlejaks. Teatud kohtades tuleb osata ka kaotusi vastu võtta ning eluga edasi minna. Turuga võidelda ei saa. Elder, kes ise on eluktseline psühholoog, kirjutab sellest oma raamatus pikemalt. Näiteks üks tema tuttav pankrotistus börsil, sest hakkas turuga võitlema, püüdes oma positsioone jäärapäiselt läbi suruda. See oli tal refleks lapsepõlvest, kus ta pidi oma range isa vastu koguaeg võitlema. Kuid börsil ja börsiga ei saa võidelda sest see pole sinu kontrolli all.

Seega enne börsile minemist, ja üldse enne ettevõtlusega alustamist, pead ka iseendaga vaimset tööd tegema, leidma oma vaimse tasakaalu, tulema välja kõikidest oma rollidest, kus sa elad kellegi teise elu, kellegi teise heaks, või püüad kellegile midagi tõestada. Pead ületama enda vaimsed traumad ja eelnevad läbikukkumised, pead suutma mineviku vigadest küll õppida, kuid samas jätma need endast selja taha, et need ei segaks edasi minemist. Ettevõtluses pead suutma jääda iseendaks ja iseendaga, ning vaatama vastu oma käesolevale projektile, ega laskma ennast kõigutada nn. spetsialistidest, kes oma majandusalase kõrgharidusega sul kõrva ääres kaagutavad, kuidas kõike tegema peab, ilma et nad ise iial midagi teinud oleks.

Niisiis, pannud esimesed paar tuhat eurot EstateGurusse tiksuma, sisenesi vaikselt börsi maailma. Oma elu esimese aktsiatehingu tegin 26. juulil 2017, mil ostsin 208 euro eest (20 tükki, hinnaga 10,4 eurot tükk) LHV aktsiaid:

Kolmandal augustil, kui nende hind oli kümme senti tõusnud, otsustasin need ära müüa. Läksin sisestasin müügiorderi ja jäin ootele. Ega saanudki kaua oodata, kohe potsatas mulle mail, et teie ostuorder hinnaga 10,5 eurot on täidetud. Kurva! Ma olin orderi sisestamisel kogemata valesti teinud ja müügiorderi asemel läks hoopis ostu oma:

Nohjah. Nüüd olin siis 40 LHV aktsia omanik, hinnaga 10,45 eurot tükk. Küll aga kümne päeva pärast oli nende hind juba tõusnud. Nägin siin oma võimalust väljuda oma esimesest aktsiatehingut kasumiga ning müüsin 15. augustil nad kõik 10,9 euri tükk maha. Sain selle eest 436 eurot:

Ostnud olin nad 418 euroga, mis teeb kasumiks 18 eurot, ja kui sellest teenustasud maha võtta, jääb järele 7,29 eurot. Siit näide, kuidas aktsiaturul on võimalik raha teenida ka kogemata ja tehes valesti: kui ma oleksin 7. augustil plaanitud müügiorderi õieti sisestanud, oleksin 4,84 euroga miinusesse jäänud. Samas on võimalik aktsiaturul ka nii kahjumit teenida, et teed kõik õieti. Selle mängu valu ja võlu tuleneb sellest, et aktsiate hind ei ole seotud mitte ühegi reaalse asjaga, vaid kõigub turuosaliste (suvalised inimesed arvuti ekraanide taga kes ostavad ja müüvad hetkeemotsioonid ajel) tujudest lähtuvalt. Millest kindlasti aru saada tuleb, enne kui börsile minna, et ettevõtte aktsia hinna kasv ei pruugi tähendada, et ettevõttel hästi läheb, nagu ei pruugi hinnalangus ka seda tähendada, et halvasti läheb. Valdav enamus aktsiaturu kauplejaid on kas spekulandid või lihtsalt õnnekütid, kes ei jaga majanduse toimimisest ega ettevõtte reaalsetest finantsnäitajatest midagi. Nad lihtsalt ostavad ja müüvad suvalistelt.

Muidugi on olemas ka ratsionaalseid investoreid nagu maailma rikkaim mees Warren Buffet, kes analüüsivad ettevõtte parameetreid põhjalikult (seda nimetatakse fundamentaalanalüüsiks) ning langetavad ostu otsuse selle baasil. Buffeti taktika on see, et ta ei osta kunagi omale suvaliselt mingit väikest juppi ettevõttest ja siis jääb ootama, et äkki tuleb midagi? Ei ei, see mees ei jäta midagi juhuse hooleks, vaid teeb põhjaliku analüüsi, otsib ettevõtteid, millel võiks olla potentsiaali, kuid mingitel põhjustel ei lähe tal hetkel kõige paremini (näiteks juhtkond ei ole piisavalt hea), seejärel ostab ära kas kogu selle ettevõtte või vähemasti enamuse sellest, et ta saab seda ise juhtima hakata, misjärel viib sisse vajalikud muudatused (näiteks vahetab juhtkonna välja) ja ettevõtte kasum suureneb. See on juba investeerimiskunsti kõrgem tase, milleni jõuavad vaid vähesed. Eestis tegutseb ettevõte Baltcap, mis on emafirma paljudele teistele firmadele, mille ta on ära ostnud. Tema taktika on samasugune: skänneeritaks oma meeskonnaga turgu, otsitakse pooleldi kiratsev firma, ostetakse see ära, misjärel määratakse ametisse uus juhtkond või tehakse oma meeskonna poolt mingeid muid korrektuure, misjärel ettevõte kasum kasvab ja ta müüakse maha või jäetakse omale dividende tootma.

Sellest taktikat võiks nimetada aktiivseks investeerimiseks - ostad omale mingist ettevõttest enamuse ja asud aktiivselt selle edasist elu korraldama, kuni see on kasvule viidud. Aga see, mida meiesugused väikeinvestorid teevad, on passiivne investeerimine. Ostame omale väikse osa mingi ettevõtte aktsiaid ja jääme siis ootama, et keegi teine, s.t. olemasolev ettevõtte juhtkond, midagi teeks. Kuid selliselt kiiresti rikkaks ei saa. Võtame veel ühe hea näitena praeguse Tallinki suuromaniku Enn Pandi, kes omal ajal, kui ta töötas ministeeriumi ametnikuna, haistis Tallinkis head võimalust. Kuna riigiametnikul sellist raha olla ei saa, millega nii suur ettevõte ära osta, laenas ta 1997. aastal Ühispangast 13-miljonit krooni (0,8 miljonit eurot), millega ostis omale 44 % Tallinki aktsiaid. Tegemist oli vägagi riskantse ostuga sest Tallinki kahjum 1995. aastal oli 2,8 miljonit eurot ja 1996. aastal 1,4 miljonit eurot. Pant asus ka ise ettevõttet juhtima ning viis ta kasumisse. 2013. aastal olid Pandi aktsiad väärt 90 miljonit eurot. Tahan lihtsalt öelda, et tuleb eristada aktiivseid investoreid, kes ise oma investeeringus tööle hakkavad ja neid, kes seda ei tee, jäädes lootma õnnele.

Niisis, mina teenisin oma esimese tehinguga, kus panustasin paarisaja euroga, 7,29 eurot. Aga mõtle kui oleks sada korda suurema panusega teinud, oleks 729 eurot teeninud? Isegi väike aktsia hinna tõus võib olla arvestatav, kui panused on piisavalt suured. Ja päevakauplejad just selle peale mängivadki. Tol korral müümine oli muidugi viga sest mõne päeva pärast oli aktsia hind juba 11,5 euro peal, kuid mis sest enam. Väga harva juhtub, et sul õnnestub müüa täpselt kõige paremal ajal. Ja praeguseks, kui see artikkel on kirjutatud (2018. lõpp), langes LHV aktsia hind sootuks 9,4 euroni.

Seejärel otsustasingi natuke panuseid suurendada ning 20 oktoobril ostsin omale 616 euro eest LHV aktsiaid tagasi (55 tükki hinnaga 11,2)

See jäi esialgu niisama kontole seisma ning siirdusin edasi kosmeetika ärisse. Nimelt tegi 2017. aasta novembris oma aktsiate esmaemissiooni ehk IPO (Initial Public Offerin) Läti naturaalkosmeetikatootja Madara. Üldiselt ei ole hea tava investeerida tootesse või ettevõttesse, millest sa midagi ei tea. Et natukenegi professionaalsem olla, uurisin oma naistuttavate käest, et kas Madara tooted on ka head. Keegi ei osand midagi öelda sest pold sellest ettevõttes kuulnudki. Niisiis pidin tehingu tegema ikkagi võhikuna. 7. novembril märkisin omale 260 aktsiat hinnaga 6,25 eurot tükk, kokku siis 1625 euro eest, millele lisandus teenustasu kolm eurot - teadmiseks, et IPO puhul on teenustasu alati väiksem kui muidu aktsiatehingute puhul:

Ja juba nädala pärast müüsin need hinnaga 7,7 eurot tükk maha, saades vastu 2002 eurot - vahe 377 eurot:

Kui teenustasud 10 eurot maha arvata, jäi kasumiks 367 eurot. Kui nüüd tootlus protsentidesse ümber arvutada, siis see oli 22,6 %, mis ühe nädala kohta on vägagi hea. Aktsiad on müüdud kahes osas sest ostjad nii tahtsid. Mina panin ühe orderiga korraga kõik müüki, misjärel keegi ostis sellest 20 tükki ja keegi teine 240. Ehk siis sinu order ei pruugi alati nii realiseeruda nagu sa plaanid, võib-olla ostetakse ainult osad su aktsiad ära.

Edasi tegelesin jälle LHVga. Kui nende aktsia hind novembris natuke langes, ostsin neid juurde:

Seega olin saanud 262 aktsia omanikuks 2913,7 euroga, mis teeb ühe aktsia hinnaks 11,12 eurot. Peagi müüsin nad maha 10,9 eurot tükist, jäädes seega, kui arvestada ka kõiki teenustasusid, 79,24 euroga kahjumisse:

Miks otsustasin nad müüa? Ainult sellepärast, et tulekul olid korraga kaks IPOt, mõlemad suurimad Eesti kinnisvarafondid: Baltic Horizon ja EfTEN. Mõtlesin kumba valida ja kõhutunde järgi võtsin Horizoni. Kuna mul Madara IPOga hästi oli läinud, lootsin sama nüüd korrata. Vastasel juhul oleksin LHV aktsiaid hoidnud, ja juba veebruaris oleks nende hind olnud 11,4 eurot. Ning 27. aprillil 2018. maksis LHV välja ka dividendid 16 senti aktsia kohta, mis minu 262 aktsia puhul oleks siis olnud 41,9 eurot. Ning peale seda oli LHV aktsia väärtus veel 11,2 euro peal. Niiet selle hoidmisega oleksin igal juhul teinud omale väikse kasumi. Aga kuna ma arvasin, et Baltic Horizoni IPOga teen rohkem, otsustasin LHVst väljuda selle kahjumiga. Kuidas mul siis Horizoniga läks? Märkisin omale hinnaga 1,3266 eurot osaku eest 2336 fondiosakut, mille eest tuli siis tasuda 3098,94 eurot.

Küll aga oodatud hinnabuumi ei tulnud, hoopis langus tuli kohe esimesel kauplemispäeval. Horizoni fondiosak ei ole oma IPO hinda tänase päevani ületanud. Lasin neil siis niisama seista ja ostsin omale lihtsalt huvi pärast ka 2017. aasta lõpus Admiral Marketsi allutatud võlakirju:

Neid müüdi siis hinnaga sada eurot tükk ning aastane intressimäär 8 protsenti, mida lubati välja maksta kaks korda aastas: juunis ja detsembris. Ostsin omale neid viis tükki. Seega neid hoides teeniksin 40 eurot aastas.

Aga edasi, mida teha siis ikkagi selle Horizoni kurjamiga, mis kasvada ei taha? No kui tahab kasvamise asemel kahaneda, siis tuleb neid odavama hinnaga juurde osta ja selle arvelt rohkem dividende kasseerida!

Kuid sellele plaanile tahtis mulle kaikaid kodarasse loopida eurosüvariik, mis 2017. aastal ühtäkki erilise debiilsusega välja tuli: kõik investeerimisega tegeleda soovivad firmad peavad omale nüüd tegema LEI (Legal Entity Identifier) numbri: alates 03.01.2018. on see kohustuslik ja ilma selleta enam ühtegi aktsia ostu-müügi tehingut teha ei saa! Mis asi see LEI siis olema nüüd peaks ja milleks seda vaja on? See on juriidilise isiku ülemaailmne tunnus, mis koosneb kahekümne kohalisest tähtnumbrilisest koodist. Ja vaja pidavat selle olema selleks, et identifitseerida, kes olid tehingu osapooled. See vajadus olevat tekkinud viimase (2008) masu ajast, mil liigutati kuskil musta raha ja polnud võimalik identifitseerida, kes olid selle taga. Nüüd siis peavad kõik omale enda identifitseerimise hõlbustamiseks ise koodi ostma, mida saab teatavatest lobiasutustest, kellele vastav euroasutus GLEIF, mis ainult selletarbeks loodi, on autoriseeringu andnud. Kui palju LEI maksab, on igas kohas erinev. LHV pakkus seda tol korral 144 eurot esmaregistreerimine ja siis iga aastane uuendus 96 eurot. Kuna Bloomberg Ameerikast mulle seda 60 / 40 euroga võimaldab, siis tegin sealtkaudu, siin ta nüüd siis on, väljavõte minu Bloombergi kontolt.

Mingid jutud sellest, et see kood nüüd kedagi jälitada aitab, on selge jama. Eesti äriregistris, ja ettevõtte B kaardil on mul unikaalne registrikood juba olemas. Ei tea miks see ei kõlvanud? See on puhas lobi. Minu eurovõim sundis mind maksma raha mingile Wall Streeti lobistile, et saada tema käest mingi lobinumber. Aga mis teha, uuspunane ajastu, peab meeldima. Oli hulk sekeldust ja jama, kuid sai tehtud. Niisiis, sain jätkata oma plaaniga osta juurde odavnenud Horizoni fondiosakuid:

Nii ostsingi neid veel 1,29 ja 1,28 euroga 280 tükki ja 390 tükki juurde. Olin nüüd siis Horizoni 3006 fondiosaku omanik, mille eest olin välja käinud 3959,34 eurot, mis tegi minu omanduses olevaks osaku keskmiseks hinnaks 1,317 eurot. 14. veebruaril 2018. võisin siis oma portfellis neid sellisena näha:

Järgmisel päeval oli pilt natuke muutunud:

Nii ta kõikus iga päev, kuid ikkagi jäi ta järgneval perioodil kergelt miinusesse. Nüüd tuli siis veel vaid dividendivoor ära oodata. 14. veebruaril 2018. kuulutatigi välja, et makstakse neid 2,3 centi osaku kohta. Ja 19. veebruaril tuligi ära, selline näeb välja dividend sinu pangakontol:

Tähekombinatsioon NHCBHFFT on konkreetse ettevõtte tähis börsil. Kui sisestad oma pangas aktsiate ostu-müügiorderit siis kunagi ei käi see ettevõtte nime järgi vaid igal firmal on eraldi tähis. Kohe peale seda otsustasin ka Horizonist väljuda sest nii väikse tootluse pärast pole seal mõtet olla. 20. veebruaril müüsin kogu portsu maha. Juhtus isegi selline imelugu, et vahetult peale dividendi väljamaksmist osaku hind tõusis:

Lööme täpsed numbrid kokku. Müüsin kõik oma 3006 osakut maha hinnaga 1,32 eurot tükk, mis tõi mulle sisse 3967,92 eurot, lisame siia dividendid 69,14 eurot, seega kokku 4037 eurot. Kui siit nüüd maha võtta nende ostuhind 3959,34, ja kõik teenustasud (21,66 euro), siis jäi kasumiks 56 eurot. Hoidsin Horizoni osakuid enda käes 2,5 kuud, mille jooksul teenisin 56 eurot. Kalkuleerime nüüd, kui ma oleksin seda raha (3981 eurot) hoidnud hoopis EstateGurus intressiga 11 % aastas, oleksin aasta jooksul teeninud 437,9 eurot, mis kuu kohta teeks 36,5 eurot: 2,5 kuu kasum oleks olnud 91,2 eurot. Seega mis mõtet oli selle Horizoniga jännata ja põlve väristada? Selle üle arutleme hiljem.

Aga siit veel üks huvitav tähelepanek Nimelt ei kajastu minu Horizoni osaku müügi hind (1,32 eurot 20. veebruaril 2018, mida selgelt mu pangakontolt näha võite) Nasdaqi enda hinnagraafikus. Siin on selle väljavõte 15-28 veebruar ja te näete, et hind ei ole 1,32 peal kordagi käinud?

Aga vaatame nüüd, kuidas läks Baltic Horizoni konkurendil EfTENil? Ma mõtlesin, et kumba ma panustan ja valisin Horizoni. EfTENi aktsiat märgiti hinnaga 14 eurot ning esimesel börsipäeval kaubeldi 15,8 euroga, peale mida langes see küll korraks 15 euro peale, tõustes seejärel natuke üle 16ne. Seega, kui oleksin oma 3100 eurot, millega Horizonisse sisenesin, panustanud EfTENisse, oleksin juba esimeses börsipäevaga 390 euro võrra rikkam olnud! Nii see investeerimisäris on, tuleb teha valikuid, mis ei pruugi alati õiged olla, kuid see selgub alles pärast. Aga kui proovimata jätad, ei saa üldse midagi!

Mida ütle investeerimise üks põhitõdesid? Seda, et kui riigifirma erastab, tuleb osta! Küllaltki suur Tallinna riigiettevõtte Tallinna sadam, otsustas siis 2018. aasta juunis ennast osaliselt privatiseerida ning paiskas IPO näol börsile miljonite eurode väärtuses aktsiaid, mis moodustas umbes 30 protsenti ettevõttest. Õnneks jäeti enamusosa ikkagi riigi kätte. Poliitikuna ei olnud ma eriti õnnelik, et riigile strateegiliselt oluline ettevõte, mis riigikassasse veel ka hästi raha tootis, börsile viidi. Eriti halb on see, et suur osa aktsiamärkijaid on välisriikidest, mis tähendab, et suur osa meie dividende läheb nüüd ka riigist välja. Aga mis teha, kui see otsus vastu võeti, siis tuli ka ise sealt oma osa ikkagi välja võtta. Kuna olin kindel, et Tallinna Sadama aktsia on väärtuslik ja et tema hind peale IPOt saab ainult tõusta, võtsin seda niipalju kui sai. Seega kasutasin võimendust. Võimendus tähendab olemasolevate aktsiate tagatisel laenu võtmist. Kui sul on konto peal näiteks tuhande euro väärtuses mingeid aktsiaid, siis on sul varandust küll, mida sa aga kasutada ei saa, saaksid ainult siis kui need aktsiad maha müüksid. Siinkohal pakub pank sulle lahendust: sa saad nende käest nende aktsiate tagatisel kuni 50 % väärtuses laenu. Ehk siis antud juhul saad 500 eurot laenu, mille aastaintress LHV puhul on 8,5 %. Siin on siis minu Tallinna Sadama märkimise jada, kasutades võimendust:

LHV on selle jada miskipärast ebaloogilises järjestuses esitanud. Õige oleks järjestada nii, et kõige suurem kogus aktsiaid (1555) kõige ees ja siis kahanevad järjestuses kuni kõige väiksemani (1). Minu pangakontol kajastus see asi väärtuspäeval selliselt:

Sisenesin tehingusse 2262,37 euroga, mis oli minu kontoseis tol hetkel kui hakkasin Tallinna Sadama aktsiaid märkima. Nagu võite näha siis juba esimene märkimine (2643,5) ületas seda summat. Ehk siis pank andis mulle laenu nii minu pangakontol oleva raha kui ostetava väärtpaberi eest. Edasi näete, et olen märkinud uuesti 187 euro, siis 93,5 euro jne eest. Ehk siis iga kord kui tegin uue märkimise panin pandiks eelmised märgitud aktsiad. Nii võtsin välja maksimumi ostes viimase ringiga (1,7 eurot) vaid ühe aktsia. Niisiis, sisenesin tehingusse 2262,37 euroga, mille eest ostsin 1776 aktsiat hinnaga 1,7 eurot tükk mis tegi siis kokku 3019,2 euro väärtuses, seega jäi mu konto 756,83 euroga miinusesse, ehk siis pank oli andnud mulle selles ulatuses laenu, mille eest hakkas tiksuma ka intress 8,5 % aastas.

Ja kohe esimesel kauplemise päeval, 13. juunil, oli aktsia hind 13 protsendi võrra kerkinud, mis tähendas minu jaoks realiseerimata kasumit 404,93 euro väärtuses:

Kuna ma pangale võimenduslaenu intressi maksta ei tahtnud, müüsin 776 soetatud aktsiat kohe järgmisel päeval ka maha:

Need 776 aktsiat olin ostnud 1319,2 euroga (1,7 eurot tükk) ning müünud 1501,56 euroga (1,935 eurot tükk). Kuna müügiga kaasnes ka teenustasu (ostul seda sel korral ei olnud) osutus kasumiks 176,36 eurot. Nüüd vaatame täpselt ka selle üle, kui suure osa sellest kasumist moodustas võimenduslaen ja kui palju ma selle kasutamise eest maksin? Laenuks võetud 756,83 euro eest soetasin 445 aktsiat, mille müügist sain siis 445 x 1,935 = 861 eurot, seega 104,2 eurot kasumit. Ning selle võimenduslaenu intressiks pidin maksma 1,07 eurot: ohverdasin ühe euro, sain vastu 104! Näete millist võimalust võib võimendus pakkuda!

Ülejäänud tuhat Tallinna Sadama aktsiat jäid veel mõneks ajaks minu kontole realiseerimata kasumina seisma. Realiseerimata kasum aktsiate näol sinu kontol näeb välja selline:

See kuvatõmmis on tehtud 28. juunil kell 10:50 ning alumine samal päeval kell 15:50. Lihtsalt näitamaks, et see realiseerimata kasumi summa kõigub mitu korda päevas.

Pane kindlasti tähele, et turu hind antud kontekstis tähendab alati viimase tehingu hinda - mis ei pruugi aga tuleviku kohta enam kehtida! Seega ei ole sinu pangakontol kuvatav turuhind tegelikkuses sugugi mitte see hind, millega sa koheselt oma aktsiad müüa saaksid. Et saada täpselt teada, mis hinda on sul hetkel võimalik realiseerida, pead minema kiikama börsi orderi raamatut. Siin on Nasdaqi orderid seisuga 28. juuni kell 15:50

Rubriigis "Market depth" näed ostuordereid "Bid" (tähendab pakkuma), kust näed mis hinda keegi anonüümne turuosaline hetkel pakub ja mitu aktsiat ta selle raha eest ostaks. Antud juhul siis on parim pakkumine 1,951 aktsiat, mida ta ostaks 2618 tükki. Sellest paremal olev rubriik "Ask" (tähendab küsima) näitab, mis hinnaga ja mis koguses keegi praegu oma aktsiaid müüb, s.t. mis hinda oma aktsiate eest küsib. Antud juhul siis on odavaim müügipakkumine 1,9574 eurot aktsia kohta ning selle hinnaga oleks koheselt müügis 3500 tükki. Seega tegelikkuses oleksin ma tol hetkel kui LHV konto peal näitas mulle turuhinda 1,9574 eurot, saanud oma aktsiad maha müüa hoopis 1,951 euroga tükk. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et Nasdaqi leht uueneb iga veerand tunni järel. Seega on tegelikult olemas ka võimalus, et keegi ostuhuviline on "Bid" rubriiki juba kõrgema hinnaga ostuorderi sisestanud, kuid meie ei näe veel seda. Nagu näete rubriigist "Last trades", siis seal viimase tehingu hinda (1,9574) veel samuti kajastatud pole, see ilmub sinna väikse viivitusega.

Nüüd edasi veel paar täpsustavat sõna võimenduse kohta. Siin on üks kuvatõmmis minu ettevõtte konto vastavast rubriigist, kust võite näha "võimenduse kaalu", näiteks Tallinna Sadama aktsiate (TSM1T) puhul on see 50,00 %. Mis tähendab siis seda, et kui pank hindab nende väärtuseks hetkel 1950 eurot, siis saaksin nende tagatisel võtta laenu kuni 50 % ulatuses ehk siis 975 eurot. Nagu alttpoolt näete, siis saaksin võtta selliselt laenu ka oma kontol olemasoleva raha tagatisel, kus kaal oleks kogunisti 75 %.

Kuid Admiral Marketsi võlakirja kaal on null - miks nii? Vot ei tea. Kui Tallinna Sadama aktsia märkimine oli, siis tahtsin loomulikult ka Admiral Marketsi võlakirjadega seda ostu võimendada aga tutkit! Ei saa. Helistasin sellepeale ka LHVsse ja küsisin, et miks ei saa, mispeale mulle vastati, et lihtsalt otsustasime nii, et Admiral Marketsi võlakirjade tagatisel me laenu ei anna ja kõik. Vot nii! Üldine tava on selline, et laenu-võimendust saab iga börsil noteeritud väärtpaberi eest, kuid nagu näha, siis ka siin esineb erandeid.

Seega, kui Admiral Marketsit isegi võimenduseks kasutada ei saa, ja selle tootlus on väike, ainult 8 %, samas kui EstateGurust saaksin 11 %, siis miks neid mulle üldse vaja on? Otsustasin, et peale esimest dividendi ringi müün nad maha. 28. juunil sain oma dividendid kätte:

Ostuorderi nende müümiseks olin sisestanud juba paar päeva varem, 26. juunil, sest dividendi saajate nimekiri löödi lukku 22. juuni börsikauplemise päeva lõpus. Seega oli see viimane päev, mil neid võlakirju omale ostes oleksid kvalifitseerinud selle ringi dividendidele, mis maksti välja 28. juunil. Sisestasin 26. juunil müügiorderi oma viiele võlakirjale hinnaga 105 eurot tükist. Natuke optimistlik küll, kuid kiirest nende müügiga pole. Nende hind kõikus varasemalt 102-104 euro vahel, kuid dividendi saamise päeval vajus 100,08 euro peale.

Selle kõrvalt, kui börsil suurte firmadega mängisin, hakkasin uurima ka, mis eesriide taga toimub ehk siis väiksemas ettevõtluses, mis sulle börsiekraanilt vastu ei vaata. Nasdaq on kindel kvaliteedi näitaja, kõik ettevõtted, kes sinna on pääsenud, on teinud läbi tugeva kvaliteedikontrolli ning on regulaarselt aruandekohustuslikud. Seega on nö kindel asi. Aga samas on teada ka see, et kõige suuremat kasumit börsile läinud ettevõtetega teevad need, kes ostsid nende aktsiaid enne börsile minekut. Võtame siinkohal heaks näiteks LHV, mis emiteeris paar aastat enne, kui ta 2016. aasta mais börsile läks, oma töötajatele aktsiaid hinnaga 2,5 eurot tükk. Kuna börsivälistel ettevõtetel sellist turgu ei ole, kus nende aktsiaid-osakuid müüa saaks, liikus see info piiratult ning sellest said osa vaid väga vähesed. Hiljem IPO käigus emiteeris LHV aktsiaid juba hinnaga 6,95 eurot tükk, peale mida kerkis selle hind üle kümne euroni. Ehk siis kes tol korral 2,5 euroga neid ostis, sai oma raha neljakordistada.

Millised võiksid siis olla võimalused saada mõne ettevõtte osanikuks enne, kui see börsile läheb? Ega neid palju olegi, ja isegi kui on, siis on see igal juhul väga riskantne, sest ettevõte, millesse sa enne börsi raha panustad, ei pruugi sinna kunagi jõuda. Ta võib ka vabalt pankrotti minna, mille käigus jääd kogu rahast ilma, või kui ta pankrotti ei lähe ja börsile ei pääse, siis su raha jääb küll osaluse näol alles, kuid ta ei pruugi suureneda ning sellisel juhul on sul ka väga raske oma osalust maha müüa sest börsivälise ettevõtte aktsiatele on raske ostjat leida.

Väikeettevõtetele kaasrahastuse otsimisega tegeleb Eestis platform nimega Fundweise, kustkaudu siis viiakse kokku mingi väikeettevõtte juhtkond ja huvilised, kes sooviksid selles osalust osta. Seal on päris huvitavad infopäevad, kus rahastust otsivate firmade juhid tutvustavad oma tegemisi. Olen saanud seal palju targemaks. Meil on Eestis ikka tõesti väga tublisi inimesi, kes tegelevad asjadega, mida poleks osanud ettegi kujutada. Küll aga kõik sealsed kampaaniad ei pruugi õnnestuda. Näiteks 2018. veebruaris tahtsin kaasa lüüa Iizistay OÜ tegevuses, mis Ahtri tänaval läbi airbnb betoonist bukreid välja üürib. Tegin neile sissemakse ära paari osaku ostmiseks, kuid mõne aja pärast kanti see raha mulle arvele tagasi sest oodatud rahastus ei tulnud täis. Juunis tegin uue katse ja ostsin ühe osaku Narvast pärit noormeeste ettevõttest Geek OÜ, mis oli teinud valmis Questcity äpi, millest on natuke ka meedias räägitud.

160 eurot on ühe osaku hind. Kui Tallinna börsil on aktsia hind paar või paarkümmend eurot, siis emiteeritavate osakute puhul on teine lugu. Nad lubasid tulevikus ka dividende maksta, kuid eks näis. Jackpot oleks nüüd see, kui ettevõtte moonduks ASiks ka börsile läheks, kuid seda ei maksa loota. Mis on Fundweise puhul suur miinus, et seal puudub järelturg. Seda osakut, mille ma nüüd kalli hinnaga ostsin, ei saa ma nii maha müüa nagu Nasdaqi börsil aktsiat. Kui seda müüa tahan, pean ise ostja leidma, mida on väga raske teha. Vanasti pidi veel osakute ostu-müügitehinguks ka notarisse minema, tänasel päeval õnneks on see juba ka netiteel võimalik.

6. juulil sain Fundweis'ist maili, et Questcity kampaania on edukalt lõppenud ja nüüd, enne kui osakud sinu arvele tuuakse, hakkab paberite korda ajamise periood, mis võtab mitu nädalat. Läksin seni teist väikefirmade platformi Funderbeam uudistama, mille eripäraks võrreldes Fundwisega on see, et seal on ettevõtete osakud tokenite näol ka kaubeldavad. Kuna väikefirmade osakutega nii kaubelda pole võimalik nagu noteeritud aktsiatega, sest ei pääse sellisel kuhul Eesti väärtpaberite depositooriumile ligi, et neid automaatselt ühelt arvele teisele üle kanda saaks, tuli asjale läheneda loovalt. Rahastust taotlev ja osalust müüv start-up tutvustab oma ideed Funderbeam platformil, leiab piisavalt huvilisi, kes selle vastu huvi tunnevad, siis teeb Funderbeam ühe SPV (Special Purpose Vehicle - ärikeeles siis lihtsalt ühe missiooni jaoks loodud juriidiline keha, OÜ), mis sellest start-upist teatud osaluse endale saab. Seejärel saavad kõik investorid sellest SPVst elektroonilisel kujul, krüptoraha näol, sellise osa, kui palju keegi sisse maksis. Ja seda osa saab seal börsil 24/7 kaubelda. Samuti kanduvad nii üle dividendid kui neid makstakse. Päris vinge asi. 2018. aasta juunis tegin omale sinna konto ja otsustasin kaasa lüüa.

Aga mis võimaluse ma veel leidsin, kuidas saaks potentsiaalse börsiettevõte aktsiaid enne börsile minemist? Eestis tegutseb üks ambitsioonikas ja potentsiaalikas vitamiinitootja Medical Pharmacy Group AS, mis on tuntud kaubamärgi Meravita alt, mille reklaami on vist igaüks juba kuskilt raadiost kuulnud. Nad tahtsid 2017. aasta sügisel börsile jõuda (alustasid aktsiate emissiooni juuli lõpust), kuid oktoobris tõmbas Nasdaq neile vee peale, ei võtnud vastu. Ma olin nende aktsiaid 680 euro eest märkinud, tükki 20, ühe hinnaks oli 34 eurot, ja see raha kanti mu arvele peagi tagasi. Kui firmasse mailiga küsimuse saatsin, et mis juhtus, helistas mulle tagasi selle juht ning selgitas läbi telefoni tekkinud olukorda. Lisades juurde, et on ka teisi võimalusi neile investeerimiseks, saab anda laenu. Intressiks lubati 12,5 % aastas. Kui olin oma huvi selle vastu avaldanud kutsus ta mind kokkusaamisele. Sõnasin, et kuna ma väikeinvestor olen ja suurt raha pakkuda ei saa, siis minuga kokku saada pole mõtet. Tegime siis maili teel digiallkirjastatud laenu lepingu. Nüüd olin ametlikult nende investor ja hakkasin saama ka uudiskirju, kuni sain kutse 2018. aasta 15. juunil toimuvale investorite üldkoosolekule, mis toimus Tallinnas Euroopa hotellis. Oli soliidne. See tekitas ettevõtte vastu rohkem usaldust küll. Koosolek toimus kahes osas: kõigepealt kõikide investorite oma (s.t. laenajad ja aktsionärid) ja siis ainult aktsionärid, kus ka hääletati teatud küsimusi. Kuna mina aktsionär ei olnud, siis teises paneelis viibida ei saanud. Seal hääletati aga seda, et viia läbi aktsiate kümne kordne split, ehk siis 34 eurosest aktsiast sai kümme 3,4 eurost aktsiat. Põhjuseks asjaolu, et Nasdaqile ei meeldinud nii kallis ühe aktsia hind. Teiseks: kaotada A ja B kategootia aktsiad ning muuta kõik üheliigilisteks. Varasemalt nägi asi nii välja, et ettevõtte asutajad-omanikud omasid A aktsiaid ning börsil plaaniti rahvale emiteerida B aktsiaid. Kuid ka see ei olnud Nasdaqile vastuvõetav.

Kuna mulle see ettevõtmine perspektiivikas tundus, hakkasin juba seal koosolekul nihelema, et kuidas nende aktsiaid juba enne börsile minekut kätte saaks? Ja paar päeva hiljem helistas mulle Meravita hankejuht, küsimusega, et kuidas ma koosolekuga rahule jäin ja kas mul oleks huvi neisse edasi investeerida. Vastasin, et sooviks teie aktsiaid saada ei tea kas saaks kuidagi. Vastuseks tuli, et võid nelja miljoni euro eest saada! Nad nimelt alustasid suunatud aktsiaemissiooni, et väljaspoolt börsi oma aktsiad suunatud pakkumistega ära emiteerida ja siis nad börsil kaubeldavaks teha - saab ka niipidi teha. Ja praegu nad müüvad uusi aktsiaid 20 % soodsamalt ehk siis 2,8 eurot tükist. Pakkumine kuniks kaupa jätkub! Nüüd oli vaja ainult mõelda, kuidas võimalikult palju raha kokku saaks, et osta? Funderbeamis oli käimas mitu huvitavat startupi, mõtlesin et äkki õnnestub nende käigus oma kapitali suurendada?

Aga Funderbeamis, nagu ka Fundweis'is ja Nasdaqia, on pikk, kuu või rohkemgi, indikatsiooni ehk siis nö märkimise periood, milal huvilistel on võimalik mingi summa eest teatud hulk aktsiaid-osakuid-tokeneid ära märkida. Kui teed seda kohe märkimisperioodi alguses on su raha seal kuu või kaks kinni, ilma et seda kasutada saaksid. Samas, kui teed seda märkimiserioodi lõpus, on see raha su kontol kinni ilma, et samuti sellega midagi teha saaksid sest pead seda ju märkimiseks hoidma. Ehk siis raha seisab tühja, nii et ei tee raha juurde. See on ju paha. Raha ei tohi kunagi tühja seista, raha peab koguaeg tegema raha! Aga kuidas seda teha, kui tead, et kuu aja või kahe nädala pärast on sul seda raha vaja? EstateGurusse seda panna ei saa, sest seal on minimaalne periood üks aasta, tihtilugu poolteist, kui kaua ta seal seisma peab. Võiks mõelda, et panen börsile, ostan mingi firma aktsiaid ja müün siis kahe nädala pärast maha. Riskantne, nende hind ei pruugi selle ajaga niipalju tõusta, võib hoopis langeda, ja kui samaks jääb, siis oled tänu ostu-müügi teenustasudele ikkagi raha kaotanud.

Siinkohal tuleb mängu jällegi Bondora, kelle ukse hiljuti paguga kinni lõin sest nende peale pahaseks sain. Kuskilt Facebookist hakkas mulle millalgi 2018. juunis silma nende mingi reklaam, kus tutvustati nende uut paketti Go & Grow: tootlus 6,75 % aastas ja raha võta välja kuna tahad. Avasin oma ettevõttele seal konto. Tegin proovi mõttes 1500 eurose ülekande ning juba esimese paari päeva tulemust võite näha siit:

Olingi juba teeninud 72 centi. Järgmiste päevade kasumeid võite näha siit alt. Ja siia sisse jäi ka nädalavaehtus. Ehk siis rahasissevool non-stop, ka siis kui ise puhkad, ja mille saad kohe välja võtta.

Suurepärane, nüüd on olemas ka lühiajalise hoiustamise meetod, mis võimaldab sul iga oma üleliigse euro eest pidevalt lisasissetulekut teenida. 1500 euro seal hoiustamise eest tiksub sulle iga päev arvele 27 centi. Nüüd vaatame, kuidas nad oma lubadusest, et tootlus on kuni 6,75 % aastas, kinni peavad? 26 centi korda 365 päeva on 98,55 eurot, mis moodustab 1500st 6,57 %. Kui hoiustada siia selliselt 15 tuhat eurot, oleks päeva tootlus 2,7 eurot. Ühte asja nad oma reklaamis muidugi ei maininud, et kui sa Go & Grow kontolt raha välja kannad, on teenustasu üks eurot. Igal juhul lühiajalise likviidse hoiustamise (et saad oma raha iga hetk kasutada) jaoks on see praegu parim variant.

Seni kuni minu raha aktsiates (Tallinna Sadam), võlakirjades (Admiral Markets) ja ühisrahastuses (Bondora ja Estate Guru) kasvas, tegin oma esimesed pakkumised ka Funderbeamis:

Entrio 2.0 on üks Horvaatia edukas startup, mis leiutas mingi uut moodi piletimüügisüsteemi, mis sealkandis vägagi popukaarseks sai. Oma tegevuse laiendamiseks otsustasid nad siis lisakapitali läbi osaluse müügi kaasata. Kuna Horvaatias kohapeal selliseid võimalusi pole, pöördusid nad Eestis asetseva Funderbeami poole. Siinkohal veelkord kiitus Funderbeami asutajatele, kes on valmis teinud unikaalse platformi maailmas, mis muudab meid atraktiivseks. Panustasin Entriosse sest see oli kõige varem lõppev kampaania ja ma tahtsin lihtsalt näha, kuidas süsteem toimib. Nende indikatsiooniperioodi lõpp oli 2. juulil. Mina tegin oma panuse 28. juunil ja siis lihtsalt ootasin. Raha ma veel kuskile üle kandma ei pidanud. Seal on selline süsteem, et indikatsiooni perioodil saadavad kõik investorid teele lihtsalt oma potentsiaalse pakkumise. Indikatsiooni perioodil on sealt näha ka üsnagi põhjalik info selle ettevõtte kohta, samasugune asi nagu Nasdaqis on ettevõtte prospekt, kuid mitte päris nii põhjalik. Avaliku pakkumise seaduse kohaselt ei tohi täpsemat infot ettevõtte finantsasjade kohta jagada, kui ei ole Finantsinspektsiooni juures registreeritud vastavat prospekti. Kuid Funderbeami mõistes oleks sellise asja tegemine nii varases staadiumis ülepingutamine. Kui indikatsiooniperiood läbi saab, siis tuleb nö otsustamisperiood, umbes ühe nädala pikkune, mille jooksul saab huviline natuke rohkem numbreid. Nüüd peab investor tegema ka lõpliku otsuse, kuni praeguseni sai alati oma osalusest loobuda, raha ju veel kuskile pole kantud. Kui investor soovib nüüd asjadega edasi minna, tuleb rahade ülekandmise periood, mis kestab samuti umbes nädala. Seejärel tuleb Funderbeami poolne juriidilise ettevalmistamise periood, mis kestab 2-3 nädalat, ja kauplemine järelturul võib alata.

3. juulil müüsin kahes osas oma viimased tuhat Tallinna Sadama aktsiat maha, hinnaga 1,964 (487 tükki) ja 1,96 (513 tükki). Need mõlemad tehingud on näha ka selle päeva Nasdaqi tehingute raamatus. Kui palju oma Tallinna sadama tehingu eest siis kokku teenisin? Ostsin neid kokku 3019,2 euro eest ning müüsin kokku 3463,51 euro eest, millega kaasnes teenustasusid kokku 12,92 euro eest, seega oli tehingu lõppkasum 431,39 eurot.

Ainuke asi, mille üle nüüd veel pead murda võime on, et mis loogika järgi LHV teenustasusid arvutab? Siit näete, et suurema tehingu eest (513 aktsiat), on võetud teenustasu 2,01 eurot, ja väiksema tehingu eest (487 aktsiat) 4,91 eurot?

Tehingust vabanenud raha kandsin koheselt oma Bondora Go & Grow arvele, et ta seal kasvaks. Bondoras kasvas nüüd juba minu 4500 eurone hoius iga päevaga 81 centi:

3. juulil Lasin ka Admiral Marketsi võlakirja hinna alla, saja euroni, kuid seda sunnikut ei taht ikka keegi. 4. juulil läks ta mu kontol lausa punaseks, s.t. tema väärtus langes alla ostuhinna (100 eurot) 98,3 euro peale. Kuid juba järgmisel päeval sain üllatava maili, et teie müügiorder on täidetud hinnaga 100,24444400 eurot. Ma küll ei tea, kust sihuke number välja ilmus, kuid mulle sobis. Sain müügi eest 501,22 eurot, millega kaasnes seitse eurot teenustasu.

Niisiis Admiral Marketsi võlakirjade, ostu-müügi teenustasu kokku oli kümme eurot, sellest tekkiv kasum dividendide näol 20 eurot ning ostu-müügi hinnavahe näol 1,22 eurot. Seega väljusin tehingust 11,22 eurose kasumiga. Vaatame nüüd, kas oli asjal ka mõtet? Ostsin need võlakirjad 500 euro eest detsembri lõpul ning nüüd kuus kuud hiljem olin siis 11,22 eurot rikkam. Kui oleksin pannud selle 500 eurot EstateGurusse 11 protsendiga tiksuma, oleksin selle ajaga 27,5 eurot teeninud. Siis oleks muidugi see miinus olnud, et praegu ma seda raha sealt kätte saanud ei oleks. Kui oleksin selle aga Bondora Grow & Grow kontole õitsema pannud, oleks mulle selle aja eest 16,25 eurot juurde kasvanud, mida oleksin ka kohe kasutada saanud. Siit järeldus lihtne, et börsil võlakirjadega jännata on mõttetu tegevus.

3. juulil oli aga Funderbeamis Entrio sündikaat sulgunud ning 6. juulil Siidrikoda, s.t. indikatsiooni periood lõppenud. Sain ka mõlemast siduva pakkumise võimaluse ning võtsin selle vastu. Nüüd läheb tükk aega, kuni kauplemine algab. Vahepeal tegin seal ka kolmanda pakkumise õlletootjasse Tanker.

Tegin seni Meravita - Medical Pharmacy Group'i aktsiate ostu ära. See oli natuke keerulisem kui börsilt osta, pidi paar lahtrit täitma, kuid sai tehtud. Kuna sellega börsil ei kaubelda, siis ilmub börsiväline aktsia sinu kontole miinusena:

Kuigi 15. juuni investorite koosolekul oli vastu võetud aktsiate üheliigiliseks muutmise ostsus ja kümne kordne split, ei olnud see 24. juuliks veel realiseerunud. See toimus minu kontol 3. augustil ning 8. augustil jõudis Geek OÜ osaku näol ka osalus Questcity äpis minu kontole:

Vahepeal tegin ühe tehingu ka Crowdestate platformil, mis on ühisrahastus nagu EstateGurugi, kuid selle vahega et seal on ka järelturg olemas. 3. juulil andsin sealt saja eurose laenu Võrus ühe kinnisvara projekti jaoks, misjärel panin ta kohe ka järelturul müüki. Laenu intress oli umbes 13 protsenti ning tähtaeg umbes seitse kuud, seega oleksin sealt 2019. aasta 31. jaanuaril 107 eurot tagasi saanud. Tegin proovi kiirema kasumi saamiseks ning panin ta 105 euroga müüki, misjärel langetasin 104, 103 ja 102 euroni, millega ta 25. juulil ka ära osteti:

Kolme nädala tootlus oli kaks protsenti, mis nii võetuna on päris hea. Teenustasusid sellega ei kaasnenud.

Septembris jõudsid kauplemise seisu ka kõik minu kolm Funderbeami osalust: Siidrikoda, Entrio ja Tanker. Alustasin Siidrikoja osakute mahamüümist jupikaupa ning neljandaks oktoobriks olin kõik maha müünud, niisiis:

17. juulil investeerisin sinna 3000 eurot sisse ning 4. oktoobril võtsin 3098,6 eurot välja - vähem kui kolme kuuga 3,3 protsenti tootlust, mis tegi kasumiks 98,6 eurot (plus veel kolm kasti head siidrit, mis lisaks peale anti). Kui seda võrrelda nüüd Bondora Go & Grow hoiusega, siis selle 3000 eurot sinna pannes, oleksin sealse 6,5 protsendise aastatootlusega selle kolme kuu jooksul 48,75 eurot teeninud. EstateGuru 11 % tootluse juures oleks selle kolme kuuga aga 82,5 eurot teeninud. Seega võib öelda, et Funderbeam oli kasulikum otsus. Entriosse sisenesin 500 eurose investeeringuga ning väljusin sealt 525ga - 25 eurot kasumit (Bondoras oleks olnud 8 eurot ja EGs 14). Küll aga Tankeriga nii hästi ei läinud. Müüsin sealsed osad jupikaupa maha, esimeste juppidega õnnestus isegi paar eurot kasumit teenida, kuid siis langes hind alla IPO hinna ning viimased 275 osakut müüsin maha 27,25 eurose kahjumiga, kui sellest lahutada eelmiste juppide kasum, tuli kogu kahjumiks 20,54 eurot (selle eest sain aga 12 pudelit tasuta õlut). Otsustasin, et ei ole mõtet seal kahjumiga oma raha hoida, võtan välja ja panen kas EstateGurusse või Bondorasse, seal on vähemalt tuluses garanteeritud, ei ole mõtet seal Funderbeamis seda enam hoida.

Ja kui me nüüd võrdleme minu kolme Funderbeami tehingu tootluse kokku, siis 6500 euro sinna investeerimine tõi kasumit kokku 103 eurot. Kuna Tankeri osakute mahamüümine võttis rohkem aega kui kolm kuud, siis võtame ajaraamiks kokku neli kuud. Nelja kuu tootlus oli siis 1,6 %. Kui oleksin seda raha neli kuud Bondora Go & Grows hoidnud, oleks tootlus olnud 140 eurot ja EstateGurus 238 eurot. Siit jällegi juba tuttavaks saanud loo moraal, et ühisrahastuse stabiilset tootlust üle trumbata on raske!

Vaatame siinkohal ka üle, kuidas minu 2018 juunikuus alguse saanud Bondora Go & Grow hoius aastalõpuks juba kasvas:

Siinkohal veel selline tähelepanek, et kui varasemalt, kus olin Bondorasse 1500 eurot hoiustanud, lisandus sinna raha 6,57 protsendilise tootlusega, siid nüüd, kui seal on 5408,61 eurot, lisandus 99 centi kuni euro päevas. Seega esimesel juhul oleks tootlus 6,68 % ja teisel juhul 6,75 % aastas. Nagu näha, siis selle paketi tootlus natuke kõigub, jäädes 6,5-6,75 % vahele.

Siinkohal löön kokku oma investori karjääri saldo seisuga 31. detsember 2018:

Bondora: + 187

Bondora Go & Grow: 138

EstateGuru: + 444,67

Crowdestate: +2

Airbnb: +1090

LHV I tehing: + 7,29

LHV II tehing: -79,24

Madara: + 367

Baltic Horizon: +56

Tallinna Sadam: +431,39

Admiral Markets: +11,22

Siidrikoda: +98,6

Entrio: +25

Tanker: - 20,54

Kokku: 2758,39

2018. juulis sai algust tehtud ka smalltrade.eu projektiga, mis oktoobris eetrisse läks, eks näis kuidas sellega minema hakkab:

Selle üks moodul on BÖRS, kus saab üles panna börsiväliste osakute ostu-müügi kuulutusi. Seda võib kasutada näiteks Fundweis'ist soetatud osakute järelturuna. Ning HINDAMINE rubriigis saad hinnata oma koostööpartnereid, firmasid ja erinevaid teenuseid, mida oled kasutanud, jagada oma kogemusi ning kasutada teiste omi, et ise sama reha peale ei astuks, ja hoiatada teisi kehva teenuse eest.

Aga edasi, tutvustan teile veel ühte meetodit, millega oleks samuti teoreetiliselt võimalik passiivset tulu teenida, kuid praktikas seda saavutada oleks siiski väga raske: intellektuaalomand. Kui kirjutad valmis raamatu, on see automaatselt sinu intellektuaalomand, s.t. autoriõigused tekivad automaatselt selle loomisel, Patendiametis midagi registreerima ei pea. Kui su raamat satub raamatukogusse, kuhu peaks iga raamat sattuma, sest minu teada ostavad raamatukogud kõik ilmuvad raamatud kokku, saad sa mingi kopika ka selle eest, kui keegi seda sealt laenutab. Olen avaldanud kolm raamatut (2013 november, 2014 juuni ja 2016 november). Ning vastav SA Autorihüvitusfond on nende aastate jooksul mulle ülekandeid teinud järgmiselt:

See on muidugi olematu raha võrreldes sellega, mida olen sisse pannud, et raamatud välja anda. Nendele rahadele lisandub muidugi veel ka raamatute müügilt saadud tulu, mis on küll suurem kui laenutuste pealt saadud, kuid siiski on minu raamatuprojekt miinuses. Oma raamatu müügiga kasumisse jõudmine on väga raske.

Niisiis, nagu avastasime, on meil Eestis olemas üpriski head võimalused läbi erinevate ühisrahastusplatformide oma raha kasvatamiseks - ehk siis tegeleda passiivse ettevõtlusega, s.t. kasutada teiste ärisid endale raha teenimiseks. See oleks parim lahendus inimesele, kes tahaks midagi teha, kuid hetkel enda plaani pole. Kui mina noor olin, siis selliseid võimalusi polnud olemaski. Esimesed ühisrahastuse platformid (peer-to-peer lending) tekkisid siia ilma umbes 2005. aastal. Eesti esimene selline platform oli 2008. aastal loodud Isepankur, mis praeguseks kannab nime Bondora. EstateGuru tekkis 2015. aastal. Seega on praegusel generatsioonil ettevõtlusega alustamine tunduvalt lihtsam kui meil omal ajal. Börs oli küll ka siis olemas, kuid sellega kaasnevad alati riskid. Ühisrahastuse puhul, kui nüüd tagantjärele vaadata, neid vist pole, kuna pole kuulda olnud et keegi oma rahast ilma oleks jäänud (Bondoras võid sa osad oma investeeringuid küll kaotada, kuid enamus toodab sulle ikkagi kasumit, mis korvab kahjumi kuhjaga, nagu minu näitel nägime).

Aga miks ma seda kõike sulle üldse räägin? Eks ikka selleks, et omale rohkem raha teha😊 Nimelt saaks teoreetiliselt raha teenida ka reklaami müümisega oma kodukal. Tänasel infoajastul on see jällegi väga lihtsaks tehtud. Google on välja töötanud selleks vastava tööriista AdSense. Sul tarvitseb vaid oma koduleht sellega ühendada, mis on kõik tasuta ja reklaam hakkab jooksma, saad ise seadistada, kus kohas ja kui suure bännerina. Kui vaatad mu kodukat, siis näed seal kohe jooksvaid bännereid, kui sinna peale klikid, saan mina raha, samas kui sina midagi ei kaota, niiet anna aga minna. Ühendasin oma koduka AdSensiga 2018. aasta 6. juunil ning esimese päeva õhtuks nägin juba ka tulemust: tervelt 21 centi oli mu kontole kogunenud. Sattusin juba eufooriasse, et oi kus pappi tuleb, kuid järgmised kuus päeva oli nulliring, siis 20. juunil tuli jälle 11 centi. Kogu raport 6-30 juuni perioodi kohta on siin:

Nimetatud perioodil teenisin siis 79 centi. Raha välja lubab Google kanda siis kui koos on vähemalt 70 eurot. Seega peab veel kannatama. Hakksin mõtlema, et see oleks täiesti reaalne rahateenimise nullmeetod mõnele tuntud poliitikule, kui keegi Trumpi sugune, või Eestis Edgari sugune, omale koduka teeks, siis võiks ta AdSensi abil arvestatavat raha teenida. Mina pean muidugi veel pingutama, et nii kaugele jõuda. Oktoobri alguseks suutsin kogunisti juba ühe euro piiri ületada nagu paremalt näha on. Aga seda muidugi kasumiks lugeda ei saa sest koduka tegemine maksab rohkem.

Küll aga probleem on selles, et miskipärastei võimalda see platform, kus ma oma kodukat teen (wix.com) siia blogi sisse neid bännereid panna. Seega saan siin ainult oma raamatuid reklaamida:

Nagu me nägime, siis investeerimismaailm on suur, lai ning võimaluste rohke. Siin kirjeldatu oli vaid väike osa sellest kõigest. Kuid millist instrumenti (Bondora, EstateGuru, Nasdaq, Funderbeam, Fundwise) oleks siis mõttekas kasutada? Ja millele rohkem rõhuma peaks, kas aktsiatega kauplemisele, dividendidele või ühisrahastusele? Kui palju on dividendi aktsia tootlus? See on erinev, kuid enamasti 2-8 protsendi vahel. Kuna EstateGurus on kindel mats 11 %, siis ainult dividendide pärast pole mõtet aktsiate poole vaadatagi. Arvestades veel juurde ka teenustasu, mida EstateGurus pole. Ühesõnaga, ühisrahastusplatformid panid kõva põntsu dividendiaktsia atraktiivsusele. Aktsiat ainult dividendi pärast enam osta pole mõtet. On mõtet teda osta ainult siis, kui saaks ta hiljem kallima hinnaga maha müüa, kui on oodatata aktsia hinna tõusu. Millal ja kas seda oodata on, on juba lahtine küsimus, mille kohta pole kunagi võimalik midagi ette ennustada.

Aga siiski, millal tuleks just kindla ning stabiilse EestateGuru asemel väikese tootluste ebastabiilne aktsia valida? Nüüd tuleb mängu see, mis on sinu plaan pikemas perspektiivis? Kui oled tagasihoidlik inimene ja otsid lihtsalt stabiilset lisasissetulekut, siis jäta aktsiaturud heaga sinnapaika ning vali omale sobiv ühisrahatusplatform, kus su raha vaikselt kasvab. Aga kui sul sügeleb edasise ettevõtluse järgi, siis on teine teema. Mis on EstateGurus raha hoidmise miinus? See raha ei ole likviidne, sa ei saa seda hoiuperioodil kasutada, ka sa ei saa selle tagatisel pangast laenu võtta! Hoiuperiood EstateGurus on minimaalselt üks aasta, tihtipeale poolteist. Börsiaktsiates hoitud raha on aga likviidne, sa saad seda iga kell uuesti kasutada, ja seda kahel moel: 1) saad need aktsiad alati maha müüa (kas saad seda teha soovitud hinnaga on teine küsimus) ja 2) saad nende tagatisel pangast alati laenu võtta. Nagu just varem räägitud sai, siis aktsiate tagatisel saab pangast leanu võtta (LHVs 8,5 % aastaintressiga), ja saab ka pikema perioodiga investeerimislaenu võtta (LHVs kuni kümme aastat umbes 5 % aastaintressiga).

Praktiline näide. Oletame et panid oma kümme tuhat eurot EstateGurusse, nüüd järgmised poolteist aastat oled sellest ilma. Kui sul seda raha vahepeal vaja pole, siis sellest ka mingit probleemi. Aga kui sul on vaja selle aja jooksul ka teisi tehinguid teha, siis on probleem. Kui ostsid aga selle kümne tuhande euro eest börsiaktsiaid, siis peale seda on sul repolaenu näol 5000 eurot vaba raha alati teiste aktsiatehingute jaoks kasutada (mille kasutamise eest pead muidugi 8,5 % aastaintressi maksma), samuti saad neid aktsiaid kasutada investeerimislaenu tagatiseks, kui on vaja oma firmale mingi uus asi või kinnisvara objekt soetada. Siin on nüüd see mõttekoht, enne kui otsustada, kas rahulik uni ja kindel tootlus EstateGuru näol või unetud ööd ja ärev elu aktsiaturul?

Üks variant oleks veel selline, et ostan oma kümne tuhande euro eest börsiaktsiaid, misjärel võtan nende tagatisel 8,5 % aastaintressiga laenu ning panen selle raha EstateGurusse 11 % aastaintressiga seisma. Sellisel juhul tuleb tootluseks 2,5 % aastas.

Nüüd vaatame veel seda, kuidas peaks ettevõtteid hindama? Aktsiaostmise eesmärk on leida turul olevaid alahinnatud aktsiaid, et neid siis hiljem kallimalt maha müüa. Aga kuidas aru saada, milline aktsia on alahinnatud? Lühike vastus on, et selle kohta pole olemas ühtegi retsepti. Aktsiahinnad kõiguvad turuosaliste meeleolude võngetes, mida ette teada pole võimalik. Sellele juhtis 1930ndatel tähelepanu juba tuntud majandusteadlane John Maynard Keynes, kontseptsioon, millele pandi nimeks Keynesi iludusvõistlus (Keynesian beauty contest). Kus sa pead siis ära arvama, kes on kõige ilusam, kuid mitte seda, kes sinu arust on kõige ilusam, vaid kes valitakse tulevikus teiste poolt kõige ilusamaks. Ehk siis osta ei tule mitte seda aktsiat, mis on kõige parem, kõige suurema fundamentaalse väärtusega, vaid seda, mis saab teiste turuosaliste jaoks tulevikus olema kõige atraktiivsem. Ja keda-millist-aktsiat peab börse jälgiv spekulantide mass - kelle hulka kuulub kõikvõimalikke tüüpe, ratsionaalseid ärimehi, koduperenaisi, riskikapitaliste, õnnekütte, kasiinosõltlasi jne - ei ole võimalik ette arvutada mitte ühegi matemaatilise valemiga.

Vaatamata sellele anname kiire ülevaate neljast valemist, millega vähemasti proovitakse ettevõtete fundamentaalväärtust hinnata. Neist esimene on P (price) / E (earning) suhtarv ehk siis aktsiahinna ja oodatava kasumi suhe, teine on dividendimäär, kolmas on rahavoogude aruanne ehk siis DCF (discounted cashflow) ja neljas on ettevõtte aktsia ja materiaalse väärtuse suhe: NAV (net asset value) ja kolmas on

P/E suhtarvu teada saamiseks tuleb siis ennem teada saada, kui palju on EPS (earning per share - teenistus aktsia kohta). Ja seda saab teada viimase perioodi (enamasti aasta) kasumist. Võtame lihtsustatud näite. Ettevõte X 2017. aasta majandusaasta aruandest selgub, et aastakasum ehk E (earning) oli kümme miljonit eurot. Selle majandusaasta lõpus oli selle ettevõtte aktsiahind 3 eurot ning aktsiaid kokku sellel ettevõttel oli 20 miljonit. Seega oli selle ettevõtte turuväärtus ehk P (price) 2017. lõpu seisuga 3 eurot korda 20 miljonit aktsiat = 60 miljonit eurot. Nüüd jagame P ja E: 60 miljonit / 10 miljoniga = 6. Seega: P/E=6. P/E suhtarv on kuus.

Mida see number meile siis nüüd annab? Lihtsalt teadmise, et kui ettevõtte hind ja aastakasum jääb samaks, kuluks mul kuus aastat, et oma sinna investeeritud kasum tagasi saada. Kui ostan sellest ettevõttest veerandi ära, s.t. 15 miljoni euroga viis miljonit aktsiat, siis kuue aasta pärast (aastakasum kokku oli kümme miljonit, millest 2,5 miljonit tuleb dividendidena mulle) olen oma 15 miljonit eurot tagasi saanud ning alates sellest siis hakkan iga aasta 2,5 miljonit eurot kasumit saama. P/E suhtarvu saab väljendada ka protsendis, kui see jagada sajaga, antud juhul siis sada jagada meie kuuega = 16,66, ehk siis aasta tootlus on 16,66 %. Oma sisse pandud 15 miljonist hakkan iga aastaselt 16,6 % tagasi saama.

Aga tõenäosus, et see kõik nii täpselt läheb, et aastakasum ja aktsiahind jäävadki aastateks täpselt samaks, on olematu. Teine asi mis mängu tuleb on see, et ega ettevõte ei pruugi üldse dividende maksta, võib olla otsustavad enamusaktsionärid, et nüüd hakkame teenitud kasumit hoopis kas vanade laenude kinnimaksmiseks või ettevõtte tegevuse laiendamiseks kasutama. Kolmandaks ei ütle P/E suhtarv meile midagi tulevase aktsiahinna kõikumise osas. Seega, kui oled väikeinvestor, siis selle P/E suhtarvuga suurt peale hakata pole. See ütleb midagi ainult strateegilistele investoritele nagu Warren Buffet, kes ettevõttest piisavalt suure osa ära ostavad, et juhtimisotsustele kaasa rääkima hakata.

Teine meetod DCF tähendab seda, et lööd kokku kui palju ettevõtte kuus-aastas raha sisse toob, ja arvutad sealt maha ettevõtte kohustused (võlad, kui neid on) ning selle arvelt saad siis mingi suhtarvu.

Kolmas meetod on dividendimäär ehk siis kui palju saad dividendi ühe aktsia eest. Teeme praeguse seisuga (2018 dets) sellise analüüsi USA börsi ühele tuntuimale dividendimaksjale The York Water Company. 2018. aasta jooksul maksis see ettevõte neli korda dividende, mida võid näha all olevalt kuvatõmmiselt:

Ühe aktsia kohta aasta jooksul siis 0,6731 dollarit. Kui palju aga üks aktsia maksab? Seda üheselt öelda pole võimalik, kuid võtame 2017. aasta keskemise hinna, mis oli umbes 35 dollarit. Seega oli aastane dividenditootlus 1,9 protsenti. 2010 aastal oleks saanud sama aktsia kätte aga 15 dollariga. Sellisel juhul oleks 2018. aasta dividendimäär olnud 4,5 %. Seega dividendimäär ei ole kunagi üheselt määratletav suurus vaid iga investori puhul erinev, sõltuvalt kes kuna ostis.

Ja neljas moodus ettevõtte väärtuse arvutamiseks on aktsia (või fondiosaku) hinna suhe ettevõtte arvel oleva materiaalse väärtusega (nii kontol olev vaba raha kui ettevõtte omanduses olevad muud varad). Seda kasutatakse enamasti kinnisvarafondide puhul. Näiteks Nasdaqi kodukalt Baltic Horizoni teadete alt võib lugeda, et NAV seisuga aprill 2018 oli 1,3879 eurot fondiosaku kohta. Teoreetiliselt peaks see siis seda tähendama, et kui fond kogu oma kinnisvara praegu maha müüks, siis peaks iga osanik ühe oma fondiosaku eest selle summa kätte saama. NAV muutub alati, kui ettevõtte konto seis muutub. Näiteks avaldas Horizon oma NAV väärtuse ka seisuga mai 2018 ning see oli 1,3706 eurot fondiosaku kohta, mida põhjendati selliselt: "NAV decreased by -1.25%. The NAV decrease is mainly affected by dividend distribution of EUR 1.9 million recognized in May 2018 ...". Selle eest oli iga osakuhoidja saanud aga dividende 2,4 centi osaku kohta.

NAVi võiks proovida arvutada ka muude ettevõtete puhul. Näiteks võtaks Tallinki, arvutaks kokku kui palju maksavad kõik tema omanduses olevad laevad ja kinnisvara, lisaks sellele otsa ettevõtte arvel oleva likviidse vara, kust lahutaks maha pangalaenud ja saaks mingi summa. Kas see oleks aga midagi ütlev? Ega eriti ei oleks sest Tallinki suguse ettevõtte väärtuse hindamisel tuleb mängu veel üks oluline asi: klientuur. Kui see kaoks, näiteks konkurent Viking Line võtaks kõik kliendid endale, ei oleks sellelel Tallinki laeval enam ka mingit väärtust. Samamoodi langeks Tallinki Tennisekeskuse väärtus nulli ja miinusesse kui keegi seal enam mängimas ei käiks sest siis ta enam sisse ei tooks, küll aga maja kommunaalkulusid ja maamaksu peaks ikka edasi maksma.

2007. aastal otsustasime koos paari sõbraga kopeerida Eestis üsnagi tulusat äri: mandlimüük kärust. Olete kõik käinud Tallinna vana linnas ja näinud Olde Hansa ees mandlimüügi käru. Tegime samasuguse järgi, saime ka retsepti kätte ... ja panime Läti poole ajama. Kuna selle äri tulusus on väga rangelt seotud asukohaga, ja Tallinna kaks parimat kohta (Olde Hansa ees ja Vene tänava otsas) olid juba ära võetud, siis meile siin linnas enam kohta ei jätkunud ja läksime oma õnne Riia linna otsima. Oli küll huvitav elamus, kuid Riia linnas see asi kahjuks ei läinud, seal ei ole nii head kohta, pealegi tuli peale masu, mis tõmbas meile, nagu tol korral ka paljudele teistele, kriipsu peale. Nüüd seisab meie mandlikäru maal ühe kuuri all. Teise mehe oma aga endiselt Olde Hansa ees. Kui me hindaksime meie kahe ettevõtte väärtust puhtalt selle arvel oleva mateeria järgi (mandlikäru koos muu vajaminevaga), oleks see võrdne. Küll aga teise mehe ettevõttele tuleb "väikseks" lisandväärtuseks see lugeda, et tema käru on töös ja klientidest ümber piiratud.

Võtame teise näite. Mul on kodus mikrouun, pliit, külmkapp ja veekeedu kann. Kasu mul neist pole, raha nad sisse ei too, kui siis viivad ainult välja. Minust paarsada meetrit on üks väike putka Räägupesa näol, kus on samad atribuudid sees ... ja selle omanikule tuleb sellest kasumit oi oi kui palju. Vahe on jällegi selles, kas sa suudad oma arvel olevaid köögitehnika elemente klientide teenindamiseks kasutada.

Ehk siis ettevõtte hindamisel ei piisa ainult teadmaks, kui palju on selle arvel oleva mateeria väärtus vaid olulisemat rolli mängib ka selle realiseerimine klientuuri hulgas. Võtame siinkohal veel ühe näite ettevõttest, mille arvel ei ole üldse midagi ... peale klientuuri. Võrkturundus. Milline näeb välja võrkturunduse struktuur. On emaettevõte, mis toodab seda kraami, mida müüakse. Maailma suurim võrkturunduse ettevõte Amway on suur tööstuskontsern, mille omanduses on kaubamärgid iCook, Nutrilite, Artistry jt, mis toodavad kõik siis rahvale igapäevaseks tarbimiseks vaja minevaid tarbekaupu. Kuna tegemist ei ole mitte tavalise kommertsettevõttega, mis oma toodangut jaepoodides (Rimi, Prisma jne) müüks, vaid teisel põhimõttel alguse saanud firmaga (tarbimine tehasest otse tarbijani, kus jaemüüjatena kasutame nn. levitajaid (distributor), kes kõik on süsteemis registreeritud iseseisvate äri omanikena (IBO - independent business owner), siis tavalisi jaemüügi kette ei kasutata. Vaid see funktsioon on jäetud IBOde kanda, kes saavad endale ise üles ehitada klientuuri, tarbijate võrgustiku, mis on juriidilises mõttes nende intellektuaalomand, nagu raamat, mille autoriõigused säilivad 70-aastat peale looja surma, mil pärija võib sellest tekkivat tulu kasutada. Selliselt on mõned inimesed üles ehitanud ettevõtte, mis ei oma mitte midagi, vahendab ainult emafirma tooteid, mis toob aga omanikule sisse sadu tuhandeid eurosid kuus. Kui see nüüd korrutada kõikide nende aastakümnetega, siis tuleb väärtus kokku päris suur, samas kui ettevõtte bilansivara (arvel olev mateeria) on null. Siit näide, kui palju võib väärt olla klientuur!

Lisaks kõigele eelpoolmainitule on mõne ettevõtte puhul tema väärtus seotud mõne konkreetse inimesega, kes ta loonud on. Näiteks maailma rikkaima mehe Warren Buffeti firma Berkshire Hathaway on saanud nii edukaks ainult tänu temale. Kui ta aga siit ilmast lahkub mis siis saab? Samamoodi on maailma tuntuima forexi spekulandi Georg Sorose firma Quantum'i edulugu seotud tema isikuga. Kui need kaks tegelast kord teise ilma lähevad siis kas meil on emam alust arvata, et nende ettevõtete kasv samal kujul jätkub?

Ühesõnaga sai selgeks, et ettevõtte väärtuse hindamine on vägagi raske. See on vaid pooleldi matemaatika, teine pool on kunst ja maagia. Samas ei saa väita, et see võimatu oleks, sest Buffet, kes on maailma rikkaim ja tuntuim fundamentaalinvestor, on sellega hakkama saanud, suutes alati teha kasumit. Küll aga võrdset selles mängus talle pole kujunenud, mis annab märki sellest, et igaüks seda kunsti siiski ei valda.

Küll aga niipalju on kindel, et põhjalikumalt fundamentaalanalüüsiga tegelema hakata on mõtet ainult siis, kui plaanid osta omale mingist ettevõttest enamuse, s.t. hakata teda ise juhtima (nii nagu Buffet seda teeb). Kui oled lihtsalt spekulant või dividendi jahtija, siis määravad sinu saatust teiste turuosaliste emotsioonid ja ettevõtte juhtkonna otsused.

Korraks sai eelnevalt juttu tehtud ka võrkturundusest. Peatume sellel korra pikemalt sest vaatamata asjaolule, et tegemist on paljude jaoks vihatud teemaga, ja halva reputatsiooniga asjale, on just see tegelikkuses kõige parem, tulusam ja riskivabam ärimudel, mis teoreetiliselt võiks vaesusest päästa ja aidata finantsvabadusse väga paljusid praegu vaesuses virelevaid inimesi meie planeedil, kuid praktikas ei saa seda ellu viia teatud inimpsühholoogia iseärasustest tulenevalt. Mis on võrkturunduse mõte? See on geniaalne: viia otse kokku tootja (jättes vahele hulgi ja - jaemüügi vahendajad) tarbijaga. Seega langevad vahelt ära jae-hulgimüügijate kasumid ja kauba reklaamikulud. Viimase funktsiooni täidavad IBOd, kes on ühendatud ettevõtte süsteemi läbi veebipoe, kust nad saavad omale vastavaid tooteid osta ning omakorda inimesi sinna süsteemi lülitada, ning iga enda alla liidetud inimese tarbimise pealt tuleb siis neile väike boonus. Ehk siis iga inimese eesmärk on panna enda alla liidetud inimesed süsteemi kopeerima, et enda kasumeid suurendada. Samas, keegi ei saa kedagi ära kasutada sest kui sinu all olev inimene midagi ei teeni, ei teeni ka sina. Seega on iga sponsori eesmärk enda alla liidetud inimest igati aidata. Võrkturunduses ei ole võimalik üksi rikkaks saada, igaüks, kes on seal edu saavutanud, on koos endaga teinud rikkaks paljusid enda alla liidetud inimesi. Suurepärane, heatahtlikkusel põhinev ärimudel. Kui sa teed misiganes muud, näiteks pead enda ehitusfirmat, siis on sul pidev mure konkurentsi pärast, et sinu poolt tööle võetud inimene sulle kotti pähe ei tõmbaks: siseneb sinu ärisse, kopeerib selle ning teeb oma äri kõrvale, mis sulle konkurentsi pakkuma hakkab ja sinu kasumid vähenevad. Võrkturunduses vastupidiselt aga, ongi sinu eesmärk, et uus inimene sinu ärimudel kopeeriks, sest selle pealt hakkad ka sina teenima. Seega on sinu eesmärk, ja kohus, uustulijat igati aidata.

Tehniliselt kõik nii lihtne ongi ja teoreetiliselt võiks igaüks meist oma tarbimise võrkturundusse üle viia ning kergesti rikkaks saada. Mis seda aga takistab, on inimeste eelarvamused ning psühholoogilised barjäärid. Ettevõtlusega tegelemisel on palju psühholoogilisi aspekte, mida Robert Kiyosaki oma raamatus "Rikas isa vaene isa" kirjeldab, kuid võrkturundus on selles osas omaette fenomen. Siit me jõuamegi ettevõtluse liigitamiseni erinevate aspektide alusel:

Kapitalimahukad ettevõtmised. Millega alustamiseks on vaja palju algkapitali, kinnisvara arendus, autode tootmine jne.

Tehniliselt keerukad ettevõtmised. Millega tegelemine nõuab rasket tehnilist kompetentsi. Misiganes tootmist sa tahad rajada, autod, keemia, mobiiltelefonid, kosmoseraketid, on sul vaja palgata tervee armee insenere ja teadureid. Enamasti on sellised asjad samaaegselt ka kapitalimahukad. Erandiks oleks näiteks programmeerimine, mis tehniliselt on küll keerukas, kuid kapitalimahult väike sest tööriisaks pole ju muud vaja kui ainult arvutit.

Ja kolmas asi, millele meie majandusakadeemiates tähelepanu ei juhita, oleksid psühholoogiliselt keerukat ettevõtmised, mille alla kuulub võrkturundus. Tehniliselt pole siin midagi keerukat ja kapitali alustamiseks pole üldse vaja (kui välja arvata paarisaja eurone alginvesteering, kuid see ei lähe isegi mitte ettevõtluskuluna arvesse sest majapidamistarbeid ostaksid sa selle raha eest Rimist ju niiguinii, nüüd lihtsalt ostad teisest kohast). Küll aga suureks tõkkeks siin saavad teatavad psühholoogilised aspektid, millega valdav enamus alustajaid toime ei tule. Vaid vähesed jõuavad soovitud tulemuseni, ja sedagi läbi suure töö. On täiesti kummaline, ja absurdne, et nii lihtsa asjaga, mis võiks inimese ilma ühegi pingutuseta rikkaks teha, on nii palju vaimset tööd, kuid nii see on.

Kas investeerida kogu raha ühte kohta või hajutada? Eks see ole igaühe enda otsustada. Kui kuulata paljusid teisi hobiinvestoreid, siis õpetavad nad alati, et hajuta, ära pane kõiki mune ühte korvi. Samas tegijamad investorid (Kiyosaki ja Seppo Saario) ütlevad, et hajutamine näitab investori suutmatust ja teadmatust: ta ei oska leida võidukaid aktsiaid, seega panustab suvaliselt! Eks ta nii on, sest kõige suuremat kasumit teeniks ikka siis, kui oskaks kogu oma raha panna sinna, kust kõige suuremat kasumit tuleb. Kui ei oska, siis tuleb riskide vältimiseks hajutada. Eks sa ise tead, kumba kategooriasse sa kuulud, kuid alustada oleks mõttekam ehk ikka väikeste panustega ja hajutades.

Nüüd tuleks juttu teha ka maksudest. Minu käesolev tulu ei ole mitte minu taskus vaid minu firma kontol. Kui ma tahaksin selle oma taskusse saada, et selle eest oma arveid maksma hakata, siis kuidas seda nüüd teha? Siinkohal on kaks moodust. Üks oleks endale palka maksta, mis on aga väga maksukulukas. Kui tahaksin endale netos, s.t. puhtalt kätte, maksta 1500 eurot kuus, siis peaksin selle eest iga kord 1067,53 eurot riigile loovutama. Siin täpsemad numbrid:

Tööandja kulu ehk palgafond (2567,53 eurot) on siis see summa, mida firma töötajale palgana välja maksab ning töötaja arvele jõuab sellest netotuluna ainult 1500 eurot, mis moodustab 58,42 % kogu palgafondist, seega 41,58 % palgafondi raha läks riigile maksudeks. Siit on vist selge, miks palga maksmine iseendale väga populaarne ei ole? On olemas ka teine meetod: maksta dividende. Sellisel juhul läheb tulumaksuna riigikukrusse ainult 20 % ning ülejäänud jääb minule. Antud näite puhul, kui palgafond oli 2567,53, ja ma maksan selle välja omale dividendidena, siis sain kätte 2054,024 eurot. Seega on ju selge, miks dividendide maksmine endale on populaarsem kui palga maksmine.

Kui käesolev palgakulu arvestus lähtus 2018. aastast, siis halb uudis on see, et äsja kirjeldatud dividendi maksustamise versioon kehtis kuni 2017. aasta lõpuni. Kuna elame uuspunasel ajastul, kus ettevõtlike inimeste ahistamine on jälle moodi läinud, ja riigil on vaja oma tulusid tõsta, et oma lollusest tulenevaid kulusid kinni maksta (RailBalticud, Kreeka abipaketid ja pagulustööstus), siis 2018. aastast muudeti seadust selliselt, et dividendid tehti topeltmaksustatavaks. Enam sa ei pääse nii kergesti, et maksid oma firma kassast 20 % tulumaksu ära ja said ülejäänud raha oma arvele. Nüüd loetakse see ülejäänud raha sinu kui eraisiku tuluks (varem ei loetud), mille pealt pead sa eraisikuna veelkord tulumaksu tasuma. Tegelikult keelas riik alates 2018. aastast dividendidest elamise üldse ära. Kui võtsid dividendi enda pangakontole ja lähed selle eest poodi piima ostma, võib keegi inspektor sulle turja karata, et miks sa dividendi eest poodi tulid? Poodi võib meie riigis tulla ainult palga eest, s.t. tähendab töötasu eest, millelt on tasutud sotsiaalmaks (33 %). Ja nüüd nõutakse selle summa pealt, mis sa just dividendidena välja võtsid (mille eest tasusid juba 20 % ettevõtte tulumaksu ja 20 % eraisiku tulumaksu), veel 33 % sotsiaalmaksu! Mida see uus praktika - et dividendide eest elada ei tohi - täpsemalt tähendab, pole veel selge. Seda hakkab maksuamet iga indiviidi puhul nii otsustama, nagu heaks arvab. Eks näis. Hea rahumeelne parempoolne ajastu, milles seni elasime, hakkab otsa saama.

Siit edasi tõusetub küsimus, et kas investeerimistulu poleks mitte mõttekam eraisikuna sisse võtta? Võibolla et ongi, sest siis on kindel, et sa üle 20 % tulumaksu tasuma ei pea. Ja siis ei ole ka seda LEI lobinumbrit vaja. Aga sellisel juhul pead sellega arvestama, et sinu eraisiku tuludeklaratsioon muutub tunduvalt keerulisemaks, sest pead kõik tehingud seal deklareerima. Mis sinu jaoks mõistlikum on, sõltub jällegi sinust. Kui sul muus osas ettevõtlusplaane pole, siis ongi mõttekam investeerimistulu eraisikuna sisse võtta. Aga kui tegeled muus osas ettevõtlusega ja soovid oma firma kapitali teiste projektide jaoks suurendada, siis tuleb firma alt teha. Niiet ka siin ühest vastust pole, sõltub sinu vajadustest ja muudest plaanidest.

Ja lõpetuseks vaatame, mis võiks olla tuleviku stsenaarium investeerimisturul? Kõik mäletavad veel 2008. aasta masu, mis pani põntsu nii kinnisvara kui aktsiarurule, ja see ei olnud ajaloos ei esimene ega viimane kord, mil nii juhtus. Küsime nüüd kahte asja: esiteks, et miks nii juhtus, teiseks, kas see oli üllatus, ja kolmandaks, mis siis täpsemalt juhtus, kas oli see masu ikka nii suur või oli tegemist rohkem psühholoogilise efektiga, mis võimendus massihüsteeria taustal?

Vastus esimesele küsimusele on väga lihtne: masu tekkepõhjus oli aastakümnete pikkune katteta raha juurdetrükk ning liiga kergekäeline laenu andmine (NINJA laenud), millele lisasid funki juurde kahtlase väärtusega finantsinstrumendid nagu CDOd ja misiganes muud sellist kraami välja mõeldi.

Kas see oli üllatus? Mai äss. See oli vägagi pikalt ette teada igale vähegi majanduslikku oidu omavale inimesele - kelle hulka kahjuks meie poliitikud, akadeemiates laiutavad "majandusteadlased", Äripäevade ajakirjanikud, majandusministeeriumite inimesed, pankades töötavad nn. investeerimisspetsialistid ja kõik muud avaliku elu sfäärides vegeteerivad tegelased paraku ei kuulu.

USA majandusajaloolane Bruce Bartlett avaldas 2009. aastal Forbeses põhjaliku uurimuse sellest, kes kõik ja millal 2008. aasta masu tulekust kirjutasid. See nimekiri on vägagi pikk. Olgu siia toodud vaid mõned neist, kelle nime taga sulgudes aastaarv on tähistab see seda, millal ta masu tulemist teavitas:

Edward E. Leamer (2002), Stephane Fitch (2001), Andrus Ansip (2005), Morgan Kelly (2006), Philip Ingram, David McWilliams,Paul Kasriel (2004), Robert Schiller, Carl Kase, Hyman Minsky, Robert. T Kiyosaki (2002), Donald Trump, Andrus Ansip (2005) Edgar Savisaar (2007)

Kui paljusid siin olevatest nimedest te üldse kuulnud olete? Ainult paari, kes juhtumisi on poliitikas tegevad, ja isegi nende puhul te seda ju ei teadnud, et nad masu tulemist ette nägid? Kui paljud teist teavad, et kui Ansip peaministriks sai, siis 2005. aasta 2. juuni valitsuse pressikonverentsil ütles ta täpselt ära, mis paari aasta pärast juhtuma hakkab: "... kuid on täiesti ilmselge, et nii nagu börsikrahhid tekkivad, nii tekivad ka kinnisvarakrahhid ja seda võimalust, et kinnisvarakriisi ei tulegi, vabaturumajanduse tingimustes ei eksisteeri. See on reaalsus, see kriis tuleb kindlasti. ...". Ja kuidas reageeris sellele meie meedia see osa, mis ise ennast majanduse asjatundjateks peab? Nädal aega hiljem, 9. juunil avaldas Ärileht artikli pealkirjaga: "Peaminister külvab paanikat: kinnisvara turul tuleb kriis", milles öeldakse: "Ekspertide hinnangul keerutab Ansip tolmu ja tuleb vaid hinnatõusu pidurdumine" ning esitatakse mitmete "ekspertide" hinnangud, milles kinnistatakse, et mingit langust tulla ei saa. Ja kui masu kätte jõudis, hakkasid kõik selles peaminister Ansipit süüdistama. See oli ehe näide sellest, et ega lollile rahvale ei suuda ka tark peaminister hea olla. Samuti näitas see ära meie ärilehtedes töötavate "ekspertide" taseme.

Mis puudutab neid teisi masu prohveteid, siis samuti ei ole te nendest kuni siiani midagi kuulnud, kas siis mitte, kui masu kohal oli. Neid ei lastud meediasse ka tagantjärgi ning nende jäljed on ajaloost kustutatud. Sest kogu meie majandustemaatika sfääri domineerib diletantidest-ideoloogiliste-broilerite klikk, kelle võim on aga nii kinnistunud just tänu rumalale valijaskonnale, kes igadel valimistel kõige suurema mandaadi kõige rumalamatele poliitikutele annab ning läbi meediaveergude end kõige suurematel diletantidel nõustada laseb. Kes eriti rumalad on, lähevad viivad veel ka ise oma raha kuskile panka nn. investeerimisspetsialisti kätte, kellele lollimängimise eest veel teenustasusid maksavad. Kõige parem näide sellest oli 2018. aasta kevadel selgunud tõsiasi, et Swedbank, kes oli enam kui 200 heauskliku invesori käest 8,7 miljonit eurot kokku kogunud, lubadusega lasta seda oma "spetsialistidel" Rumeenias kinnisvarasse investeerida ja kõvasti kasvatada, neile kõigile külma tegi, ilme et ise millegi eest vastutanud oleks. Aga seda, et pank enda poolt pakutava investeerimisfondi tootluse eest ei vastuta, peaks igaüks ju isegi juba teadma.

Kui tollane Dublini ülikooli majanduse professor Morgan Kelly 2006. aastal teatavaks, et praegune majandusmudel, mis põhineb sellel, et müüme üksteisele samu maju, ei saa olla jätkusuutlik ning viib varsti krahhini, siis ta vallandati. Ega saa ometi pädeval inimesel lasta pidada ju ülikoolis professori ametit! Ei ei, sellised tuleb kõik minema lüüa sest areen peab kuuluma ainult neile, kes "õiget" asja kuulutavad. Nii olemegi jõudnud seisu, kus meie akadeemilistes koridorides, majandus ja sotsiaalteaduste parketil, ei kõnni juba ammust aega enam ühtegi pädevat inimest, vaid ainult diletandid, mannekeenid ja ideoloogilised broilerid.

Kogu sellise kooslusega saab tulemus olla ainult järgmine masu, kuid millal ja millisel kujul see kohale jõuab, seda ei tea. Vaadakem nüüd Nasdaq Balti turu aktsia indeksit alates 2000 kuni 2018. lõpp:

Nagu näete, siis oleme tänaseks juba ammu ületanud viimase buumi tipu. 2008. aasta masu oli vaid ajutine. Juba 2009ndal hakkasid aktsiate hinnad jõudsalt tõusma ning 2017ndal saavutati 2007. aasta tase. Täpselt sama kehtib kinnisvara hindade kohta: täna on need vähemalt sama kallid kui mitte kõrgemad kui viimase buumi tipus. Mida see tähendab? Tähendab seda, et see masu oli rohkem psühholoogiline fenomen kui mingi reaalne asi, lihtsalt massihüsteeria, mis võimendus kooris kisades. Oleks masu olnud tõeline, poleks aktsiate hinnad peale seda enam nii kõrgele ronida saanud sest rahval poleks raha olnud neid nii kõrgele ajada. Et siis aktsiaturul, vähemasti Eesti omal, pole masu olnudki, oli vaid emotsionaalne kõikumine, nagu naise tujutsemine. Samas muidugi, meie riigis oli masu siiski ka reaalselt olemas, seda näitab riigivõla järsk kasv. Kui riigi taasloomisel 1991. aastal oli riigivõlg null siis 2008. aasta masuks oli see jõudnud 741 miljoni euroni 2011. aastal jõuti miljardini, ehk siis vabariigi kahekümne esimese aastaga jõuti miljardini, ning järgmise kolme aasta jooksul, 2014. seisuga, jõuti kahe miljardini. See on ainult keskvalitsuse võlg, KOVide oma ja erasektori laenukoormus on eraldi ja see viimane on kordades suurem kui esimene.

Mida veel kindlasti täheldama peab, mis tõestab, et reaalne masu polnud pooltki nii suur kui aktsiahinna indeksi emotsionaalne kõikumine? Mitte ükski börsiettevõte Eestis pankrotti ei läinud. Siin on nüüd oluline vahe 1998. aasta (ja ka 1930. aasta omaga) masuga, mille käigus pankrotistusid mitmed börsifirmad, millega seoses kaotasid mitmed aktsionärid oma raha täielikult. 2008nda masuga ei kaotanud keegi midagi, kes vähegi hoida viitsis. Isegi kui ta oleks buumi tipus ostnud, oleks ta praeguseks ikkagi kasumis. Tol korral seda keegi muidugi ei teadnud, kardeti 1998. aasta stsenaariumit, et üldse kõigest ilma jääda, seega müüdi odavalt niigi palju kui sai ja kanti kahjumit.

See on üks oluline aspekt, mis võib tulevase masu iseloomu muuta, seda edasi lükata ... või ka sootuks ära jätta. Kui turuosalised lähtuvad eelmise masu praktikast, et börsifirmad pankrotti ei lähe ja mõne aasta pärast tõuseb hind veelgi kõrgemale, siis ei hakkagi keegi ju odavalt müüma. Samas ei ole kindel, et sellest lähtuda osatakse ja samas pole ka kindel, et sama stsenaarium - keegi pankrotti niiguinii ei lähe - ka järgmise masu korral kehtib. Aga kui me lähtume põhimõttest, et pankrotti saab minna ainult see, kellele on konkurents, siis praegu pankroti ohte näha pole, kuna olemasolevad börsifirmad on ennast kindlalt sisse seadnud. Samas muidugi isegi sellised hiiglased nagu Nokiad ja Lehman Brothersid lähevad aegaajalt hingusele. Seega on olukord muidugi pingeline ja ei tea, mida tulevik toob.

Mida arvavad olukorrast eksperdid? Kui palju need erinevad nn. eksperdid midagi väärt on, seda ma juba eelnevalt kommenteerisin. Selliste käest me ei küsi üldse midagi. Aga vaatame kahte autoriteetsemat näidet. Edumeelse Eesti panga LHV üks asutajaid ja selle pensionifondide juht Andres Viisemann kirjutas oma 26. juuni 2018. aasta blogiloos "Hoiame LHV fondide portfellide riskitaseme madalal", et "LHV pensionifondid on olnud viimased kolm aastat väärtpaberiturgude kasvu suhtes skeptiliselt meelestatud ja seepärast oleme ka investeerinud küllalt konservatiivselt". Ettevaatlikus sellistes küsimustes on igati positiivne, kuid fakt on see, et ta eksis: kui vaadata aktsiahindade tõusu alates 2015ndast kuni tänaseni siis see on olnud väga suur ning pakkunud seega vägagi suurt tootlust.

Robert Kiyosaki, kes nägi täpselt ette 2008. aasta masu ennustas hiljem, et järgmine tuleb 2016. aastal, aga nüüd eksis temagi. Seega ei ole praegu olemas kedagi, kes päris täpselt aru saaks, mis siin toimub. Küll aga üks on kindel: katteta raha trükk jätkus peale 2008. aasta masu sama jõudsalt kui enne seda, seega üks riskifaktor on olemas, korrektsioon katteta raha osas peab kindlasti ühel päeval tulema. Teised kaks faktorit, mis 2008nda masuni viisid - kergekäeline laenu andmine ning toksilised finantsinstrumendid - on samuti endiselt olemas.

Mis teeb eriti murelikuks? Lisaks eelpool mainitule, on pidevalt jätkunud ka Aasia, eriti Hiina majanduskasv ning tootva tööstuse väljavool Euroopast. Kui me vaatame nüüd asja niipidi, et meil on siin, nii Eestis kui terves lääne maailmas, viimase kümne aasta jooksul suur majanduskasv olnud, mille käigus on üha rohkem tööstusettevõtteid siit lahkunud, siis millel see kasv huvitav põhineb? Ei saa ju olla reaalne, et lisandväärtust loovaid ettevõtteid jääb üha vähemaks ja majandus muudkui kasvab? Seega on kindel, et suur osas sellest kasvust on mull, mis põhineb katteta raha juurde trükil ja laenul. Aga kust laenatakse? Eks ikka sealt, kuhu oma tööstust viiakse. Hiinast on saanud suur eurotsooni võlga investeerija, mida võib lugeda juba 2012. aasta Reutersist ("China to keep investing in euro zone debt: China central bank"). Ega lulli löömine paljal paberil (katteta raha juurde trükk) ja võõral kapitalil igavesti kesta saa. Seega võib siiski kindel olla, et järgmine masu tuleb. Ja milles veelgi suurem oht seisneb, et millalgi peab tulema ka tõeline masu, mis ei ole mitte ainult psühholoogiline efekt, kus mingite aktsiate hinnad emotsioonide ajel ajutiselt langevad, vaid kus ettevõtted ka reaalselt pankrotti minema hakkavad. Samas pankrotti saab midagi minna vaid siis, kui talle arvestatav konkurent kõrvale tekib. Nokia, kes kuni 1980ndate lõpuni telekaid ja muud kodutehnikat tootis, läks tol korral pankrotti sest Aastia tootjad ujutasid Euroopa turu oma toodetega üle. Milliseid Balti börsi ettevõtteid Hiina firmad ohustaksid? Ei oska praegu öelda, kuid valmis peab kõigeks olema.

Siin lõppes 2018

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Siin algab 2019

Tegin omale ära ka Interactive Brokersi konto, lihtsalt huvi pärast, et näha mis suurtel turgudel toimub. Võtsin analüüsi alla kiirelt neli USA Nasdaqi börsil olevat tuntud dividendimaksjat: The York Water Company, Connecticut Water Service, American States Water Company ja Bank of New York Mellon Corporation. Arvutasin 2017/18 aktsiahinna ja viimase nelja dividendivooru näitel ära, mis oleks nende dividenditootlus ning kõigi puhul tuli vastuseks umbes kaks protsenti. Isegi juba kümme aastat kohtusaagade käes vaevleva Tallinna Vee vastav number oleks 5-6 %. Seega sinna USA börsile lihtsalt dividendide pärast pole üldse mõtet minnagi. Aga no huvi pärast piiluma ikka lähen, et mis seal siis toimub?

IBs on iga riigi kohta eraldi miinimumtasud, reastan need kalliduse järgi, kõik on eurodes: Balti riigid 10, Saksamaa ja Itaalia 4 - 6, Norra 5, Austraalia 3,8; Poola 3,5; Iisraelis 3,5; Mehhikos 2,7; Hongkong 1-2; Singapur 1,6; USA 0,9; Kanada 0,65; Jaapan 0,65; Ungari 0,6; India 0,07 (seisuga jaanuar 2019).

Kuna Indias kauplemine on kõige odavam ja leidsin sealt ka kaks päris head dividendimaksjat: Coal India Limited (7,8 %) ja HCL Tech (6,2 %), siis alustuseks tulebki neid osta. Siis selgus aga, et ma ei saa sealt osta, sest India turg ei ole mulle miskipärast avatud 😔 Uurisin IB klienditoest järgi, ja selgus, et India turg on avatud ainult India residentidele ja sinna regatud firmadele. Nüüd on ka selge, miks sealt veel nii kõrge dividendimääraga ettevõtteid leida võib, kuna see maailmale avatud ei ole, on ostu nõudlus väiksem ja seega aktsia hinnad odavamaks jäänud.

Seejärel suundusin vennasrahva ungarlaste juurde, kuna seal oli algul samuti märgitud, et kauplemise teenustasu on väike. Otsisin sealt börsilt parima dividendimaksja välja, milleks oli kohalik telekomi ettevõte Magyar Telekom, dividendimääraga 6 % aastas, ja tegin ostuorderi 70 aktsia peale hinnaga 1,45 eurot tükk. Viskas ette, et teenustasu (commission) oleks 6,52 eurot:

Saatsin kohe jälle küsimuse, et miks nii kallis on, ja selgus, et seda aktsiat saab osta läbi kahe börsi: FWB (Frankfurdi börs) ja BUX (Budabesti börs). Mul oli läinud FWB order, kus on Saksamaa teenustasud. Muutsin siis ära BUXi peale, kuid siis selgus, et minimaalne ostusumma on 2000 usd.

Samuti tegin vahepeal omale kirjastuse ning kirjutasin valmis raamatu Ameerikas elavast eestlasest, kes on meile Vietnami sõja lahinguväljalt ära toonud kõrgeima autasu isikliku vapruse eest: