top of page

EKRE volikogu ei kiitnud heaks okupatsioonimonumentide eemaldamist!


2018. aasta 24. novembril toimus Türil kohalikus Kultuurikeskuses EKRE volikogu, mille päevakorda olin eelnevalt surunud punkti okupatsioonimonumentide utiliseerimise osas. Minu seal peetud sõnavõtt oli järgmine:


Lugupeetud kolleegid ja erakonnakaaslased. Eesti on tänaseks olnud vaba riik juba 27 aastat ning liberaalsetel väärtustel põhineva Euroopa Liidu liige 14 aastat. Vaatamata sellele, et kuritegelik kommunistlik okupatsioon oleks nagu läbi, ei ole veel kuhugi kadunud selle režiimi poolt Eestisse rajatud monumendid. Seda võib lugeda kõikide meie valitsuste läbikukkumiseks ning seda tuleb käsitleda kui arguse märki. Silmakirjaliku diplomaatilise korrektsuse egiidi all ei ole ükski meie valitsus isegi julgenud seda probleemi tõstada, nagu ei ole seda puudutanud ka ükski Brüsseli direktiiv. Küll aga tuleb sealt kuhjaga signaale selle kohta, et kõik Eestis elavad venelased peaksid saama Eesti kodakondsuse. Nagu on viimasel ajal tulnud mitmeid signaale ka selle kohta, et eestlased peavad hoopis okupatsiooni käigus siia deporteeritud vene elanikkonnaga ise integreeruma hakkama. Eesti ei saa vaimselt vabaks ega vääriliseks riigiks enne, kui kõik nõukogude okupatsiooni monumendid utiliseeritud on. Meie riigi taasloomisel likvideeriti mitmed Lenini monumendid. Vaatamata vene elanikkonna mõningasele vastuseisule ei mäleta tänaseks juba ammu enam keegi, et nad kunagi üldse olemas olid. Kui tol korral oleks samamoodi utiliseeritud ka kõik muud okupatsiooni sümbolid, ei oleks seda teemat enam olemas, millega oleks kadunud ka oluline pingeallikas eestlaste ja venelaste suhetes. Käesoleva probleemi edasilükkamine suurendab vaid pingeid ning teenib Kremli huve, kes kasutab seda meie ühiskonna lõhestamiseks ja tagurlikult meelestatud vene keelse elanikkonna hoidmiseks enda propaganda mõjusfääris. Teen ettepaneku lisada EKRE programmi lubadus kõikide okupatsioonimonumentide utiliseerimiseks!


Peale seda toimus väike arutelu, kus kõik olid selle vastu. Tõusetus küsimus, et kas utiliseerimine tähendab kõikide monumentide hävitamist? Selgitasin, et pigem teisaldamist, osa neist võib jätta ajaloo muuseumisse. Aktiivsemad sõnavõtjad olid Kalle Grünthal, Malle Pärn, Mart Helme ja Martin Helme, kes kõik olid selle vastu, et monumente utiliseerima hakata. Seejärel võttis sõna Henn Põlluaas, kes ütles, et need monumendid häirivad ka teda, kuid nende eemaldamine praegu poleks siiski õige. Seejärel toimus hääletus, kes on selle poolt, et antud küsimus kohe programmi toimkonda täitmisele suunata? Poolt oli koos minuga ainult kuus inimest. Kõik ülejäänud olid vastu. Küll aga päris maha seda asja veel ei maetud, lubati peale valimisi uuesti käsile võtta (mida aga tõenäoliselt ei tehta).



Siin mõned pildid meie riiki arvukalt kaunistavatest punamonumentidest. Neid kokku on üle 200, mida on kõvasti rohkem, kui meie Vabadussõjale või kommunismiohvritele pühendatud monumente.


Parimad palad
Viimased postitused

€ 10

Raamat, mis räägib kaasahaaravalt poliitikast ning selle tagamaadest. Raamatu aluseks on tuntud Vene psühholoogi, St. Petersburgi ülikooli professori, Anatoly Zimichevi poliit-psühholoogiline teooria. Kui Zimichev jääb aga reaalse elu näidetega vägagi tagasihoidlikuks, siis mina seon hulgaliselt reaalpoliitilisi sündmusi ning juhtivpoliitikute käitumismaneere psühholoogilise teooriaga. Tulemuseks on poliitika käsitlus, mis annab vastused nii mõnelegi painavale küsimusele.

€ 10

Kaasahaarav tõsieluromaan, mis räägib erafirmas töötava laevakaitsja (rahvakeeli piraadiküti) igapäeva elust. Valgustades selle elukutse nii rõõmu kui varjupooli. Kirjeldan oma kahte rotatsiooni, millest esimene kestis viis kuud ning teine kolm kuud. Selle aja jooksul jõudsin ohuala erinevate laevade peal läbida 12 korral. Peale laeva elu kirjeldan ka läbielamisi erinevates riikides, mida selle töö käigus tuleb külastada, nagu Sri Lanka, Omaan, Egiptus ja paljud muud huvitavad kohad. Raamatu keskel on värvipiltide seeria.

Please reload

bottom of page