Vabaerakonnast

Vabaerakonna kujunemine algas 2011. aasta 4. augustil loodud MTÜst Vaba Isamaaline Kodanik (VIK), mille asutasid pikaaegse Isamaaliidu/IRL staašiga parteilased Külliki Kübarsepp, Andres Ammas ja Toomas Kalmus. VIKi eesmärk nende sõnutsi tol korral oli kodanike vabatahtliku tegevuse propageerimine ja rahvuslik-konservatiivse maailmavaate edendamine[1]. Ehk siis ristivastupidine sellele, mida nad hiljem erakonnana tegid, hakates koheselt sotsideks, Brüsseki võimueliidi sabarakkudeks ning kodanikuaktiivi pärssivaks jõuks. VIKi esimeheks sai pikaaegne (alates 1999. aastast) väljapaistmatu riigikogulane Andres Herkel. Nendega liitus koheselt veel trobikond IRLi pirukast kõrvale jäänud parteisõdureid, siis aja jooksul ühines mingi osa inimesi ka muudest erakondadest, kes uut poliitikat lootsid ning mingi osa inimesi tuli ka selliseid, kellel eelnev poliitiline taust puudub - kas siis oportunistid või heausklikud naiivitarid, kes lootsid uut poliitilist jõudu, mis ei oleks selline nagu teised erakonnad.

VIK oli algul lihtsalt soliidne kampsunite klubi, mis käis koos kohvi joomas ja ettekande õhtuid tegemas. 2012. a. veebruaris andis VIKi üks looja Toomas Kalmus Postimehele intervjuu, milles ütles, et "me ei taha minna tegema järjekordset Res Publicat ja meil on palju mõtteid, kuidas seda vältida"[2]. Tõenäoliselt esindas ta seda öeldes ainult enda mitte Herkeli seisukohta sest peatselt just Res Publicat tehtigi ning seda sihikindlalt, algusest saadik. Erakonna, mille nimeks sai siis Vabaerakond, moodustamiseni jõuti 20. septembril 2014., mil valiti esimeheks Andres Herkel[3]. Teisi kandidaate muidugi ka polnud.

Mina liitusin Vabaerakonna kollektiiviga 2015. a. alguses. Mis mulje see seltskond mulle alguses jättis - suurepärase. Vabaka töökas ja rõõmsamaalne kollektiiv oli koguaeg töötuhinas, palju rõõmsaid sõbralikke nägusid, õhus oli tunda ainult positiivsust ja teotahet. Mind võeti hästi vastu, minu raamatut "Poliitika Psühholoogilised Alused" ja artikleid kiideti. Tol korral, Koplis Kamahos'is hüppas mulle kord turja (heas mõttes) üks energiline särasilm, teotahet täis kena tütarlaps, kes uuris mu käest: "mis motiivid sul ikkagi on siin, mida sa Eesti poliitikas muuta tahad jne". Koheselt peale valimisi, märtsi kuus, sai ta oma palgalise töökoha kontoris, Herkeli nomenklatuuri esindajana kätte, peale mida pole ka enam "soovist midagi muuta" miskit kuulda olnud. Meie arvukatest omavahelistest vestlustest tean ka seda, et ta on täiesti moslemite sisserände vastane, küll aga töö Herkeli administratsioonis ei soosi põhimõtteid - seega on lihtsam need hüljata.

See oli vaid üks näide paljudest, mismoodi üleöö muutus mitmete vabaerakondlaste mentaliteet sabaerakondlase omaks. Üks koolkond vabakaid on kummaline tüüp inimesi, kes hirmsasti tahtsid kõike Eesti poliitikas paremaks muuta, küll aga nad pole endale kunagi poliitika, majanduse ega ajaloo olulisi asju selgeks teinud, lähtuvalt millest puudub neil ka arusaam sellest, mida tegelikult muuta vaja oleks - seega piirdubki nende tegevus vaid rääkimisega sellest, et hirmasti oleks vaja kõike muuta, kui küsid ta käest täpsemalt, et mida sa siis muuta tahad, on vastuseks vaikus või mingi ebamäärane heietamine poliitilisest kultuurist ja demokraatia toomisest. Kuid sellised triviaalsed loosungid nagu "Aru pähe", "Anname riigi rahvale tagasi", "Muudame Eesti poliitilise kultuuri väärikaks" jne. toimivad alati piisavalt suure hulga osa ühiskonna ullikeste peal, keda saab siis enda erakonna loomise huvides ära kasutada. Kogu aktsioon oli Res Publica kordus, meenutagem, et ka nemad saavutasid suure edu 2003. a. RK valimistel sisutühjade loosungitega "Vali kord", "Nulltolerants" jne. Kusjuures Herkel oli "vabade mõttekaaslaste ühenduse" Res Publica esimees juba 1989-91, kus ta oma "parempoolset" agendat viljeles.

Kui ma 2015. a. alguses oma tegevust erakonnas alustasin, oli kõigest rääkimine lubatud ning alati sain naeratava vastuse: see just meie plaan ongi! Avaldasin tol korral järjest artikleid meedias, need kõik avaldati koheselt ka erakonna kodukal, kus avaldati kõikide erakonna liikmete meedias avaldatud lood. See muutus koheselt peale 2015. a. 1. märtsil toimunud RK valimisi, mil erakonna kodukale viidi sisse tsensuur ning minu artikleid seal enam ei avaldatud, ettekäändel: see ei ole meie erakonnale kohane. See ei kehtinud mitte ainult immigratsiooni temaatika vaid ka majandusteemaliste artiklite osas. Erakonna kinnist FB gruppi ning arutelu listi veel ei tsenseeritud, seal võis postitada ja arutleda kõige üle.

2015. a. 30. mail toimus Lillepaviljonis Vabaerakonna üldkoosolek, mille raames valiti esimeheks taas Herkel - teisi kandidaate polnudki - ning kinnistati veelkord ka sisuliselt sama juhatus. Koheselt peale seda viidi erakonda sisse vaikiv ajastu ning algas vaikiv vastasseis, uue poliitika (konservatiivsemalt ja julgemalt meelestatud inimesed) ning stagnatsiooni ja seisukohatust soosiva isamaalaste tagatoa vahel. Kogu erakonna aktiivsem ja innovatiivsem osa inimesi lülitati tasa ning tagatoa parketile pääsesid edaspidi ainult "õige mõtteviisi" esindajad. Õige mõtteviis Herkeli ja tema susside järgi on Isamaaliidu stiilis "konservatiivsus" ehk siis mitte pooldada mitte ühtegi sisulist muudatud poliitikas, joosta olemasoleva raamistikuga vaikselt kaasa ning esindada ainult ümmargusi seisukohti, mis jääksid millegi vahele.

Küll aga seda kõike tehti suurejoonelise silmakirja saatel, mille meister Herkel on. Oma pressiteates 27.06.2015. ütles ta:[4]

"Vabaerakonna juhatuse arvates on Eesti poliitika üks peamisi hädasid see, et erakondades valitseb ülalt alla suunatud kollektiivne, et mitte öelda kambakraatlik mõtlemine. Erakonnad on enamasti usurpeeritud väikeste rühmade poolt, kes kujundavad seisukohti, millele juhatuste ja isegi Riigikogu fraktsioonide liikmetel puudub julgus vastu vaielda. ... Isiksuse puudumine Eesti poliitikas ning kartus isiklikku arvamust selgelt väljendada on suur risk demokraatiale ja julgeolekule ... Vajame Eestis sellist avalikku poliitikat, kus inimesed julgevad olla isiksused ning poliitikaid kujundatakse ka rohujuure tasandil ... Arvestades rände-, rahandus- ja julgeolekuküsimuste teravust Euroopas, vajame, et meid esindaksid tugeva isikliku vaate ja mõjujõuga poliitikud. Tegelikult tõrjub kartellierakondade süsteem selliseid inimesi poliitikast hoopis eemale ... Isiklik võimekus on poliitikas võrreldamatult tähtsam omadus kui erakonnalojaalsus või valmisolek käsu korras kindlal moel hääletada. Olukord, kus poliitikud pärast tunnistavad, et hääletasid Riigikogus isiklike veendumuste vastaselt, demoraliseerib kogu ühiskonda ning soodustab vaimuvaest konformismi."

Vabaerakonna 30.06.2015. nädalakirjas ütles Herkel: "Kindlasti aga peame me saavutama oma töös selle, et oleksime pigem probleemide tõstatajad, mitte passiivselt sündmustele reageerijad".

Herkeli silmakirjatsemine hakkas mind juba tol korral (2015. suvi) tõsiselt häirima ning ma koostasin talle isegi avaliku kirja, mida meedia kahjuks ei avaldanud, seega avalasin selle erakonna arutelu listis (vt. allpool "Avalik kiri Vabaerakonna esimehele"). Sellele ei reageeritud kuidagi. Peagi sai selgeks, et see ongi Herkeli stiil, kriitikale mitte reageerida, kui peab kritiseerijaga aga vahetult suhtlema, siis rääkida ilusaid sõnu, samal ajal omas tagatoas enda tallalakkujate seltskonnas teda taga rääkides. 2015. a. suvel pöördusin Herkeli poole veel ka palvega saata riigikogulase arupärimine kas rahandusministrile või Eesti panga presidendile Eesti riigivõla asjus, kusjuures Herkel ise ei teadnudki, kui palju riigivõlg on. Panin talle materjali kokku ning ta lubas ära teha - loomulikult ei teinud. Ta ei julge puudutada mitte ühtegi sisulist riigi probleemi.

Nagu juba mainitud, et alates 2. märtsist 2015. (kohe peale RK valimisi) seiskus Vabaerakonna tegevuses nii poliitilises kui erakonna ülesehitamise mõttes. Alates nüüdsest ei saa rääkida enam vabast rahvaerakonnast vaid Herkeli tagatoa sabakonnast. Erakonna tavaliikmel seal suurt midagi teha pole sest erakond on seest üsnagi surnud, vaid tühi kest, õhupall, mille peale on Vabaerakond kirjutatud.

Vabaerakonna esimene juhatus jõudis ka geniaalse järelduseni, et erakonnale pole isegi noortekogu vaja, ettekäändel, et see olla kasutu broilerite farm. Tegelik põhjus on aga see, et egoliste probleemida käes vaevlev juhatus ei taha näha oma erakonnas ühtegi rakukest, mis ise tegutseda võiks. Hiljem, Herkeli-truu seltsimees Metlevi poolt mingi noorteühendus "Vabad noored" loodi, kuid see pole noortekogu selle õiges tähenduses sest seal on vaid paar liiget ja puudub juhtkond, organisatsioon ning mõtestatud tegevus - see on vaid Metlevi isiklik organ enda esiletõstiseks. Metlev on Herkeli lemmiklaps, paipoiss ja parim verekoer erakonna sisesete oponentide puremiseks, temast tuleb peagi Vabaerakonna Taavi Rõivas, kui erakond püsima peaks jääma.

Üks grupp erakonna aktiviste otsustas aga siiski veel võidelda ning proovisid luua mingi organi ka erakonna rahvale: Esinduskogu. See on siis midagi sellist, nagu teistel erakondadel on volikogu. Herkel ei ole kunagi plaaninud erakonnale isegi volikogu luua, sest temale ei ole vaja mitte ühtegi organit peale juhatuse. Esinduskogu läbisurumine oli väga raske ja vaevaline. Herkel, ja tema poolt tol korral erakonna aseesimeheks tehtud elevant, Frau Kübarsepp, võitlesid selle vastu niipalju kui võimalik. Ühel koosolekul pidi Herkel siiski järele andma, sest kõik tema ümber nõudsid, et Esinduskogu tuleb luua. Niipea kui Herkel vägagi vastumeelselt lõpuks oma nõusolekut väljendas, jooksid Frau Kübarsepp nuttes toast välja - nii raske oli nõustuda, et erakonna rahvale mingi koosolekute tegemise organ anda. Kusjuures see ei olnud ka esimene kord, mil Frau Kübarsepp nuttes uksi paugutab, see on tema puhul tavaline.

Teine asi, mille üks grupp aktiviste 2016. aasta alguse poole moodustada otsustas, oli Tallinna koostöö kogu, mis pidi endasse koondama Tallinna erinevate piirkondade esindajad, valitavad ametikohad. Selle organi üks eesmärke oli ka ettevalmistumine 2017. a. KOV valimisteks. Aprilli alguses hakatigi valima, kuid vahetult enne valimisi astus koosolekuruumi erakonna esimees Herkel ja teatas, et soovib koostöökogusse kandideerida, mis tegelikult oli ka erakonna põhikirja vastane sest see näeb ette, et üks inimene saab erakonnas olla vaid ühe valitava ametikoha peal korraga. Ja üldse, miks peaks Herkel - kes on riigikogu liige, fraktsiooni esimees ning erakonna esimees - tahtma veel osaleda erakonna väikese rakukese töös? See on ebanormaalne, et nii kõrge tegelane ennast veel ka sinna vahele suruda tahab. Kuid Herkel ei kannata karvavõrdki, et tema all mingi organ on, mis temast kuidagi sõltumatult tegutseda võiks, nõrga ning autoriteedi probleemide käes vaevleva juhina peab ta igal pool ise kõike kontrollima. Hääletustulemused olid Herkeli jaoks aga katastroofilised: Mati Ilissoni, Neeme Kuninga ja Anne Hansbergi järel sai ta alles neljanda tulemuse ja jäi koostöökogu juhatusest välja.[5] See info on olemas ka viites olevas Eesti Ekspressi artiklis, keegi annab meediale siseinfot Vabaerakonnas toimuva osas.

Mõni päev hiljem kogunes Tartus erakonna juhatus ja seal läksid tunded keema, nagu jälle Ekspressist lugeda võib. Herkeli lähim kompanjon Andres Ammas võttis pealinna koostöökogu juhatuse isiklikult ette ja ütles välja kõik, mis sülg suhu tõi, solvates ka koostöö kogu juhte, et sellistega ei tee me KOV valimistel midagi ära, misjärel nimetas mitmeid kolleege sarkastiliselt "geeniusteks" või nagu ta ise kirjeldas "g(k)eeniused – k-tähega".[6] Seda, et tema erakonnas ei ole inimesi, kellega midagi teha saaks, on Herkel omavahelistes vestlustes erinevate juhatuse liikmetega, ka ise korduvalt öelnud. Mida see näitab? Esiteks on nii öelda ebaviisakas, teiseks on see väär. Seal on mitmeid asjalikke inimesi. Kolmandaks näitab see aga Herkeli, Ammase ja teiste selliste nõrkust ning ebakompetentsust juhina: nad ei taha kedagi usaldada ega enda kõrvale lasta sest kardavad oma niigi olematut autoriteeti kaotada. Selle tulemil ongi nad enda ümber lubanud vaid inimesed, kelle truuduses ei saa kahelda; nad ise arendavad seda ülalt alla suunatud kollektiivset mõtlemist ning tapavad neid isiksusi, kes julgevad oma arvamust avaldada, arendavad erakonnalojaalsust ja soodustavad vaimuvaest konformismi - kõide seda, mille vastu Herkel avalikult oma sõnades just võitleb, silmakiri par excellence.

Siinkohal vaatame veel üle, kes on Herkeli lähimad kaasvõitlejad. Margus Maidla, üks muidu küll täiesti tundmatu ja väljapaistmatu inimene, kes aga määrati Herkeli poolt 2014. a. lõpus erakonna tegevjuhiks. Miks just tema? Aga selleks, et erakonna aktiivsemat poolt jõuga maha suruda. Maidla on arrogantne mölakas, kes nähvas kõigile, kes midagi teha tahtsid. Ühele tütarlapsele, kes muretses, kust valimiskampaania jaoks sponsorit leida, ütles ta, et mis sponsorit sulle vaja, ilus tüdruk, mine tänavale teenima. Selline suhtumine hakkas aga määravat osa erakonna liikmeid tugevalt häirima. Herkelit see muidugi ei huvitanud, tema jaoks oli see suurepärane seis, et rahvas lihtsalt vaid on pandud. Küll aga pidi Herkel järgi andma, kui piirkondade juhid 2015. a. sügisel tema lauale kirjaliku koondavalduse panid, et Maidla peab tegevjuhi koha pealt lahkuma.

Nii määras Herkel 2015. a. lõpus uueks tegevjuhiks tuntud ettevõtja Vello Väinsalu (AS Elke Auto looja 1994. a.). Mis selles loos valesti on? Miks peaks väga rikas mees olema tasuta Herkeli puudliks? Siin on kaks varianti, kas tegemist on vanaduses igavleva aatelise sabakondlasega, kes naudib oma tehnokraadi ametit niisama, või on siis hall kardinal, kes soovib poliitikas enda huvides midagi läbi suruda, mille tarbeks Herkeli sugune nõrk ja kergesti mõjutatav juht hästi sobib. 2016. a. juuni alguses oli mul Väinsaluga üks jutuajamine kontoris, kus ta noomis mind minu sundmigratsiooni vastase tegevuse eest. Tema seisukoht oli, et selles küsimuses kaasa rääkimine pole üldse Vabaerakonna asi, nagu ka mitte kooseluseaduse osas. Mõni aeg enne seda oli ta enda jutule kutsunud ka Vabaerakonna majandustoimkonna esimehe, kelle käest uuris põhjalikult plaanitavate maksureformide ettepanekute kohta, misjärel tegi teatavaks, et Eesti kehtivas maksupoliitikas midagi muuta ei tohi. Ainukene asi, millele ma vastust ei saanud tol korral oli, et millele kaasa rääkimine siis Vabaerakonna asi oleks? Seega Väinsalu roll on täpselt sama, mis Maidlal: inimeste initsiatiivi pärssida. Aga tema teeb seda palju peenemalt ja soliidsemalt.

Järgmine Herkeli puudel on Aimar Altosaar. Pikaaegse staažiga tagatoa poliitik, kes on osalenud Eesti poliitika tagatoas riigi taasloomisest saadik. Vägagi silmakirjalik, selgrootu, põhimõttelage ning arg inimene, kes ei ole ise suutnud kunagi millegagi silma paista ega seisukohti omada. Kuid osava vingerdamise läbi õnnestub tal alati erakonna sees tippu jõuda. Tal endal pole isegi tehnkokraadi oskusi, kuid vaga kaasajooksikuna oskab end alati neile kasulikuks teha, nagu Isamaaliidus nii ka Vabaerakonnas. 2004. aastal lükati ta Tunne Kelami ettepanekul Isamaaliidu peasekretäri kohale. 1999. a. riigikogu valimistel kogus ta vaid 192 häält, kuid läbi mingite aparaadimängude sai ikkagi riigikogusse, kus istus kuni 2003. aastani, tegemata ühtegi piuksu. 2014. aastal loodud Vabaerakonnas valiti ka kolm korda järjest (2014, 2015, 2016) juhatusse - miks, jääb arusaamatuks, kuid eks see näita midagi ka tema valijate kohta.

Läks aeg edasi ning 5. juunil 2016. toimus järgmine erakonna üldkoosolek Kunstimuuseumis. Herkel ja tema sussid olid juba mõnusasse mugavustsooni vajunud kindlas teadmises, et nende vaimne ja materiaalne heaolu on tagatud sest Herkel jätkab niiguinii esimehena. Siis aga, paar nädalat enne üldkoosolekut, tegi pättust senine erakonna aseesimees Jaanus Ojangu ning tõstatas enda kandidatuuri esimehe kohale. Ojangu avalikkuse ees tuntud ei ole, kuid Vabaerakonna sees on ta väga tuntud, olles üks erakonna loojaid ning selle aktiivne ehitaja algusest saadik.

See tekitas nii Herkelis kui temast sõltuvas nomenklatuuris kurja viha. Seni sõbralikult toiminud erakond läks seest ussitama ning lõid välja mitmete inimeste tõelised paled, kellest varem poleks sellist asja oodanud. Äkitselt hüppas iga mätta alt välja Herkeli ketikoeri, kes süüdistasid Ojangut ja kõiki tema pooldajaid erakonna lõhestamises ja hävitamise soovis. Tooksin nende herkelistide hulgast esile ühe suure üllatusesinaja, varasema tulihingelise konservatiivi, EKRE ex-aseesimehe Aivar Koitla, kes nüüdseks on hüljanud juba kõik põhimõtted ning aatemehe karjääri vahetanud parteisõduri karjääri vastu, mis tema tasemele ka parimi sobib.

05.06.2016. üldkoosolekul pidas Herkel maha veel enda järjekordse silmakirjaliku kõne, milles rääkis hästi esinedes nagu alati, et me kindlasti ei tohi karta kaasa rääkida ebameeldivatel teemadel ja et Eesti suur väljakutse on vähendada mittevabade erakondade mõjuvõimu[7]. Valimiste tulemused olid sellised, et Herkel sai 117 häält ja Ojangu 80. Kahjuks osav tehnokraat jällegi võitis, kuid siiski võib valimistulemustest välja lugeda, et suur osa erakonna liikmeid teda ei pooldanud. Niipalju on selge, et riigikogu erakonna esimees ei saa olla avalikkusele tundmatu tegelane, kes viimastel RK valimistel vaid 77 häält sai (Ojangu). Kuid siiski otsustasid üpris paljud vabaerakondlased, ka mina, hääletada just tema poolt, sest Herkeli poolt juhitavasse erakonda pole mõtet kuuluda. Erilisi muutusi ei toimunud ka juhatuse koosseisus, mõned liikmed küll vahetusid, kuid asemele tulid samad prototüübid. Mis omakorda näitab seda, et erakond on välja kujunenud, enamus rahvast eelistab neid juhte, seega pole seda enam ka võimalik muuta. Ja siit järjekordne õppetund sellest, et Eesti poliitika probleemid ei ole tingitud mitte sellest, et ei ole normaalset erakonda, vaid sellest, et normaalset erakonda ei saagi kujuneda, kuna enamus inimesi ühiskonnast ei taha seda. Vabaerakonna puhul joonistus see taas suurepäraselt välja: loodi uus erakond, olid juhatuse valimised, kus rahvas oleks saanud endale väärika juhatuse valida - kuid valiti täpselt sama kooslus, nagu IRLis, Reformierakonnas ja SDEs, sest enamus meie rahvast paraku ongi just sellise mentaliteediga.

Kuna vana, Herkeli-truu kartell erakonna juhtkonda kinnistati, mindi nüüd teerulli meetodiga edasi. Juba järgmisel päeval, 6. juunil keelustati erakonna FB grupis islami ja immigratsiooni teemalised postitused - varasemalt olid need veel lubatud. 7. juunil tegi juhatuse liige Aimar Altosaar erakonna juhatuse listi ettepaneku mind välja visata. Kui ma 2015. a. alguses Vabakasse tulin, siis Altosaar tervitas mind ja kiitis mu raamatut, mida ta juba eelnevalt lugenud oli. Hiljem, kui kord koos tema autoga Rakveresse ühele erakonna üritusele sõitsime, rääkis ta autos pikalt, kui halb on moslemite sissetung Euroopasse. Silmakirjalik argpüks, kes saab küll probleemist aru, kuid sellest avalikult rääkida ei julge. Teeb minu ees hea näo, esimesel võimalusel lööb noa selga. Nuhib vasakradikaalsetel FB saitidel nagu "Sind on märgatud rassist", et keda tema erakonnast seal siis märgatud on ning jätab sinna truuduse kinnitamiseks kommentaare:

Koosolek kogunes 9. juunil erakonna kontoris. Mind sellest ei teavitatud, et minu personaalküsimus seal arutluse alla tuleb, kuid sain selle ühest oma allikast teada ning läksin ise kohale.

Kuni minu küsimuseni jõuti ütles Herkel, et täna me kindlasti kedagi välja arvama ei hakka, kui siis saame täna alustada mingi protsessiga, mis kunagi tulevikus lahenduse leiab. Kohe peale seda võtsid minu vastu sõna vägagi agressiivselt meelestatud juhatuse liikmed Jüri Saar ja Monika Haukanõmm, kes minu vastu suunatud vihakõne maha pidasid ja kohest väljaviskamist nõudsid. See andis Herkelile julgust juurde - nagu ka mõnele teisele selgrootule juhatuse liikmele, kes ise midagi öelda ega mõelda ei julge. Seejärel sai sõna Jüri Adams, kes esindas mõistlikku seisukohta, et erakonnast välja arvamine pole juhatuse asi, sellega peab tegelema aukohus esmalt ja kui süü on tuvastatud, tuleb see asi edasi anda vastava piirkonna juhatusele (mille liige ma ise olin), kes siis asja otsustab. Peale seda võtsid agressiivselt jälle sõna Jüri Saar, Monika Haukanõmm, siis Aimar Altosaar, Sergei Metlev ja Rootsi sotsialist Jaan-Mihkel Uustalu. Viimane pidas maha südantlõhestava kõne sellest, kui julm rassist ma olen ja et immigratsioon Rootsile on ju niipalju kasu toonud (seda oli päris koomiline kuulata). Nemad kõik nõudsid kohest välja viskamist.

Huvitav on ka ära märkida, et peale rassismi süüdistuste lõppu mõisteti mind aukohtu liikme Eino Muruste poolt süüdi veel ühes asjas: Eesti olmeprobleemide mainimese eest. Muruste pidas maha nutuse vihakõne sellest, kuidas ma tema 4. juuni lipupäeva ära rikkusin, sest 3. juunil erakonna FB gruppi artikli postitasin, mis rääkis sellest, et umbes seitse protsenti Eesti elanikest ei saa kasutada vesiklosetiga siseruumides paiknevaid tualette[8]. See on üks illustreeriv näide sellest, mismoodi sabakondlased Eesti probleemidesse suhtuvad, see neid ei huvitagi, neile on erakonda vaja ainult kohvi joomiseks ja sisutühjade koosolekute korraldamiseks. Aga milleks selliseid riigikogus hoida?

Ja siis, vaid 15-minutit hiljem - kui Herkel oli just öelnud, et täna me kedagi välja ei viska - oli ka tema nõus, et tuleb välja visata. Lihtsalt tähelepanek kui nõrk ning teiste poolt mõjutatav ta on. Tal pole endal mingit seisukohta, alati jooksik ja sabarakk olnud. 16. juunil andis ta ERRile intervjuu, milles tegi juba teatavaks, et minu väljaviskamise otsus oli kindlasti õige ning "pigem küsimus tuleb püstitada niiviisi, et miks ei tehtud seda varem?"[9]. Nüüd juba kõva mees, kui teised tema eest selle otsuse ära tegid, ise ei julgenud mulle midagi öelda.

Kui kohatu oli minu välja viskamine, sellest kirjutan pikemalt oma avalduses aukohtule, mis on ära toodud allpool (vt: "Avaldus Vabaerakonna aukohtule"). Probleem oli ilmselgelt poliitiline, kus mugav kaasajooksikute ja sotsialistide tagatuba hakkas muretsema oma mugavustsooni pärast, mida ma ohustasin. Kogu selle aja jooksul, mis ma Vabaerakonnas olin, ei antud mind kordagi aukohtusse, juba selles osas on väljaviskamine absurdne, ja veel otse juhatuse poolt. Aga nad teadsid, et alumised instantsid - aukohus ja piirkonna juhatus - ei oleks mind iial välja visata saanud.

Kusjuures see ei olnud esimene kord, mil juhatus sekkus liikmehaldusküsimustesse. 2015. a. sügisel kirjutas Vabaerakonnaga liitumise avalduse Tarmo Multanen, kes varasemalt oli ka VIKis mingi aja tegev. Tema avaldus suunati erakonna Nõmme piirkonda, mille juhatusse kuulub ka Herkelile vägagi truu vasakradikaal Sergei Metlev. Kuna Multanen on konservatiivsete vaadetega, võitles Metlev tema vastu võtmise vastu ja kisas niikaua, kuni asi suunati edasi erakonna juhatuse koosolekule - kus tehti kiire otsus mitte vastu võtta. See on hea näide, kuidas juhatus isiklikult seisab hea selle eest, et konservatiivsemate vaadetega inimesi mitte erakonda lastagi.

Minu välja heitmine põhjustas Vabaerakonna sees suure skandaali, päris paljud ei olnud sellega nõus. Samas andis see võimaluse ka mitmetele seni vaiki olnud pugejatele, kes nüüd said võimaluse millegagi silma paista. Lõid välja need punakaartlase instinktid, mille baasilt omal ajal karistuspataljonid loodi. Seni tasane poiss Robert Kallasmaa ütles 10. juunil erakonna FB grupis, et selliste rahvuslastega tuleb teha nii nagu 1940. aastatel: "põlvili augu äärde ja kuklalask"[10]. Algas sõnasõda ning lõhestumine. Herkeli kontori nomenklatuuril tekkis päris suur sprobleem, kuidas asja ohjata. Eks kõige kindlam ole ikka vana hea tsensuur. 17. juunil sai Herkeli kontoridaam korralduse erakonna arutelu list - kus Koitla juba konstantselt ropendas ja sõimas kõiki minu pooldajaid - kinni panna, kuni 20. juunini esialgu.

Herkel ei ole rahul ka sellega, et erakonna aukohus minu kaebuse menetlusse võttis. Ta helistas ühele aukohtu liikmele ning rääkis temaga tõsiselt 34 minutit, tahtes seda asja ära mätsida. Jällegi näide Herkeli saamatusest, kus erakonna esimees ise musta tööd tegema peab ja aukohust nuhtlema. Samamoodi helistas aukohtule ka Väinsalu, et manitseda neid seda asja lõpetama. Eks näis, kas aukohus jääb oma aususele truuks või asendub see Herkeli-truudusega. Aukohtu liige Jaak Vackermann postitas ERRi mind kajastavale artiklile, kus Herkel minu välja heitmist õigustab, oma nime alt kommentaari:

mis kontori nomenklatuuri päris tigedaks ajas. Erakonna PR esindaja Epp Alatalu ise nõudis selle kustutamist. Ta on ka varasemalt pöördunud erakonna liikmete poole, kelle FBs avaldatud seisukohad ei ole "kohased" (aga mitte kunagi minu poole). Sisevõitlus käib. Eks näis mis sest saab.

Sabakonna uus tõusev staar on varasemalt täiesti tundmatu Monika Haukanõmm. Tema näol on väga hea näha, kuidas arendatakse välja broilerit, kes tänu oma soliidsele olemisele ning leivaisale truuduse näitamisega kiirelt oma teed tippu tallab. Riigikogusse sai ta läbi üldnimekirja, kogudes ise vaid 450 häält. 17. juuni 2016. tegi ta riigikogu saalis teatavaks, et Vabaerakond töötab, et pakkuda tugevat alternatiivi mittevabadele suurparteidele seistes avatud demokraatia ning isikuvabaduse eest. Demokraatias olevat defitsiit ning Vabaerakond otsivat töötavaid lahendusi ja kaitseb vabadust[11] - täpselt samad sõnad, mida Herkel 05.06.2016. üldkoosolekul ütles. Herkeli õpitüdruk, kes on kõige olulisema juba omandanud: tee mis kästakse, ütle mida öeldakse, hoia kinni ja ära lase lahti!

Mida on Sabaerakonnast oodata? Vastus lühike: mitte midagi. Kuna tegemist on sabarakkude klubiga, mis erakonna mõõtu pole kunagi välja andnudki. Minu erakonnast väljaviskamise põhjus oli see, et paar pooletoobist vasakradikaali saatsid erakonna kontorisse maili küsimusega, kuidas nad kommenteerivad minu artiklit? Ja kontor koos juhatusega langes põlvili nuttes ahastusse, et mis nüüd küll teha, meie maine on ju rikutud. Nad ei suuda vastu seista mitte ühelegi mõjutusele mis väljastpoolt tuleb. Siinkohal tooksin võrdpildiks, kuidas Keskerakond omasid hoiab. Seal on massiliselt korruptante ja kriminaale. Toobalit ja Laasit ei visatud isegi peale kriminaalkorras süüdimõistmist välja. Ester Tuiksoo eemaldati kriminaalkorras süüdimõistmise eest 2014. a. küll erakonnast (sest põhikiri nõudis nii), kuid erakonna tööga jäi ikkagi seotuks.

Sabakonnas aga pole meeskonda, pole põhimõtteid, on vaid üksteise peale kittumine ja maine pärast muretsemine. Seda illustreerib suurepärselt Artur Talviku Eesti Ekspressis avaldatud sõnum enne 05.06.2016. üldkoosolekut Jaanus Ojangule: "Jaanus ... ära käi avalikult erakonnale ja endale sitaämbrist paska pähe valamas ... " ja kõigile teisitimõtlejatele: "Ärge kurtke haleda häälega avalikult, kui hädised sitakotid me oleme".[12] Nende värvikate repliikide vahele räägib ta, et meie tegeleme riigikogus iga päev uue poliitilise kultuuri toomisega. Vabaerakonna kontorisse tahvli peale on ka muide suurelt kirjutatud: "Muudame Eesti poliitilise kultuuri väärikaks". Herkel heitis mulle ette, et mina ei oskavat ennast väljendada ... kuid Talvikule pole ta midagi ette heitnud. Ropendamine Herkelit ei häiri, teda morjendava ainult seisukohad ja analüüsivõime. Võimetus ennast väljendada painab vaid Herkelit ennast, kuna tema ümmargusest mögast ei olegi võimalik aru saada. Herkelit häirivad kõige rohkem just need inimesed, kes ennast väljendada oskavad.

Sabakonnal pole isegi maailmavaadet, ja varasemalt nad tegelesid selle otsimisega avalikult. Meenutagem, et 2011. a. lubati olla rahvuskonservatiivid. Kohe peale seda see unustati. Oma teisel üldkoosolekul (30.05.2015. Lillepaviljonis) käis Herkel välja Metlevi poolt välja töötatud termini "vaba konservatism", milles olla värskust ja intriigi, seega sobivat erakonna maailmavaateks[13]. Sellest avaldas Metlev 16.04.2015. artikli Postimehes "Vabakonservatism paremäärmuste vastu"[14], see olevat siis uus, 21. sajandisse sobiv konservatiivne maailmavaade. Küll aga see jäi ka viimaseks korraks, mil vabast konservatismist räägiti. 10.10.2015. toimus Sabakonna esinduskogu Lahmusel, kus jõuti manifesti "Vaba on olla parem" heakskiitmiseni, mille kohaselt on Vabaerakond 21. sajandi rahvameelne eduerakond[15]. Ning veel aasta aega peale 2015. RK valimisi - 2016 kevadel - toimus Sabakonna kontoris Koplis järgmine maailmavaate teemaline seminar, kus istusid koos suured mehed (keskealised ja ka pensionärid), kes tõsimeelselt jällegi erakonna maailmavaate üle arutlesid. On selge, et mingit maailmavaadet neil pole, on ainult hulk ilusaid loosungeid ja manifeste, millega ullikesi lollitatakse.

Nende maailmavaade võiks olla kõige lähemal sotsiaaldemokraatiale, kuid ei ole isegi seda, sest sotsiaaldemokraatia on põhimõte, mille eest seistakse. Meenutagem näiteks, et 2016. kevadel, mil SDE reiting tänu agressiivsele laimukampaaniale EKRE vastu laguses oli, ütles Ossinovski, et võitlus EKRE vastu jätkub vaatamata reitingu langusele (09.06.2016.)[16]. Sotsid on põhimõttekindlad inimesed, kes esindavad teatud väärtusi ka siis, kui see hetkel kasulik ei oleks. Herkel oma Sabakonnaga on lihtsalt poliitiline prostituut, kellel pole ühtegi põhimõtet, on vaid erinevate suundade vahel laveerimine, et mõlemist suunast mingi osa valijaid kätte saaks, et reiting olemas oleks.

Meenutagem Sabakonna seisukohta kooselu seaduse osas. Herkel ütles 5. oktoobril 2014, et kooseluseadus (võeti vastu 09.10.2014.) on ebaõnnestunud seadus, algatajad peaksid selle eelnõu tagasi võtma ning otsima probleemile lahendust olemasolevate seaduste kaudu[17]. 24. jaanuar 2015. ütles Herkel uuesti, et KES vastuvõtmine 2014. a. oli vale[18]; mida kordas ka 12. juulil 2015, et samasooliste abieluõigus rikub Eesti ühiskonna tasakaalu[19]. 2015. a. novembris käis Vabaerakond välja paarkonnaseaduse eelnõu, mille koostas Jüri Adams, ja mis oleks iseenesest täiesti mõistlik lahendus[20]. 25. novembril 2015. toimus riigikogus EKRE ettepanekul hääletus KES tagasilükkamise kohta, mida pooldasid kõik Sabakonna liikmed peale Monika Haukanõmme, kes oli vastu (s.t. siis KES tagasi lükkamise vastu)[21].

Ühesõnaga, kuni praeguse hetkeni võiks nagu arvata, et Vabaerakond on KES vastu. Kõik see muutus üleöö, kui nad 2016. a. jaanuaris Taavi Rõivase käest sugeda said, kes sõnas, et "väga paljud Vabaerakonna valijad ei ole mõistnud erakonna vastuseisu rakendusaktidele. Kindlasti on üks küsimärk, miks nad on seni vastu olnud ja kas nad on valmis seisukohti revideerima"? Peale seda hakkas Herkel kohe ebalema ja ümmargust juttu ajama, mille kohaselt on Vabaerakonna riigikogulase olnud alati ja on ka edaspidi samasooliste kooselu õigusliku reguleerimise poolt, kuid lihtsalt halva seadusloome vastu.[22] Ja 16. veebrualil 2016. toimunud "kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise" istungil hääletasid vastu neli Sabakonna saadikut (Monika Haukanõmm, Krista Aru, Ain Lutsepp ja Artur Talvik). Ainukeseks selgroogseks, jäi Jüri Adams, kes säilitas edasi algset joont, olla vastu kooseluseadusele. Hääletusest viilisid kõrvale Andres Herkel, Külliki Kübarsepp ja Andres Ammas.[23] Kui veel varasemalt olid KES vastu justkui seitse sabakondlast (ainukesena oli poolt Haukanõmm), siis nüüd olid seitse juba poolt, k.a. Herkel, kes eelnevate aastate jooksul oli teinud mitu väljendust olemaks vastu. Sellised selgrootud ja silmakirjalikud olluskid nad ongi. Lipitsevad igal pool erinevalt, ja valetavad rahvale näkku. Teeksid nagu näo, et on vastu, kui aga hääletuseks läheb, on poolt. Ja nii vähe oli nende mõjutamiseks vaja: ainult üks noomitus Rõivaselt. Reformierakonna saba! Siin veel pilt sellest, kuidas vahetult enne suuna muutust, 2015. a. novembri lõpus, käisid Sabakonna esindajad Keskerakonnaga kohtumisel, kus arutati just kooseluseaduse vastu olemist

Analoogiat näeme ka ESMi puhul. 2012. a. hääletas Herkel riigikogus ESMi ratifitseerimise poolt, millega panditi Kreeka liiderdajatele € 1,3 miljardit meie maksumaksja raha. Kui 2015. a. juulis Kreeka kolmas abipakett ratifitseerimisele tuli, tegi Herkel erakonna kodukal teatavaks: "Nüüdseks on selge, et Kreeka vastuvõtmine eurotsooni oli viga ning ka Kreeka abistamine 2012. aastal kavandatud kujul oli viga ja see ei ole end õigustanud"[24]. Huvitav, et ta 2012. a. seda ei öelnud? Praegu julges ta seda ainult sellepärast öelda, et opositsioonis on ning ESMi vastaste hääli saada tahab. Koalitsiooni saades on ta kohe jälle poolt. Mitte ühtegi Herkeli ega tema personaalse Sabakonna väljaöeldud seisukohta ei saa tõsiselt võtta sest isiklikud seisukohad ja tõekspidamised neil puuduvad. Nemad jooksevad alati peavoolu sabas ja pooldavad seda, millega lihtsam kaasa koksuda on: nagu surnud tursk, mis triivib sinna kuhu laine viib.

16. aprillil 2016. toimus Vabaerakonna esinduskogu Pärnumaal Ojako turismitalus, milles osalesin. Seal võttis sõna tol korral erakonna juhatusse kuulunud Ain Ostra, kes tutvustas erakonna telgiaktsioonide plaani ja käitumisetiketti. Öeldes otse välja, et Vabaerakonna telgiüritustel tuleb igal võimalusel vältida rääkimist kooselu seadusest ja immigratsioonist. Ostra on omaette frukt poliitmaastikul, kuna tegemist on õnneks tähtsusetu isikuga, ei vääri ta palju tähelepanu, küll aga selgitamaks avalikkusele, mis tüüpi erakonnaga vabaka näol tegemist on, tuleb korraks peatuda ka tema isikul. Tegemist on keskealise lapsemõistusega inimesega, kelle mõttemaailm piirdub ... üsna vähesega. Edasi ära toodud mõned väljavõtted tema kullafondist. Ja pangem tähele, et sellist laadi väljendusviisi vastu pole Herkelil midagi:

Minust sai ametlikult EKRE liige 27. juuli 2016. Kohe peale seda, 7. augustil, hakkas Ostra minu kohta avalikult sellist valet levitama

Siin veel mõningasi pärle Ostra kullafondist. Alljärgnev vestlus leidis aset 17.09.2016. Jaak Madisoni FB seinal:

Mõni minut hiljem redigeeris ta oma seda viimast lauset: "nu vat, mul vähemalt on, millega põrutada, sul kahjuks pole".

Siis läks vestlus edasi:

Siin Ostra tsitaadid 05/09.09.2016.

Siin Ostra hiilgamas 29.09.2016. kui üritasin talle selgitada, et Sabaerakonna fraktsioon on riigikogus juba ammu kooseluseaduse poolt hääletanud - ta ise miskipärast raiub endiselt, et nende erakond on selle vastu.

06.05.2017. taaskord Jaak Madisoni seinal:

08.09.2018. tuli tema suust järgmine pärl:

Siin härra Ostra koos oma lastega

Ja siin Vabaerakonna juhatuse liige Ostra 23.09.2016. toimunud presidendivalimiste vaatleja Estonia kontserdisaalis (vasakult teine)

Aga nüüd edasi. Noor politoloog Marleen Allemann kirjutas 2016. a. veebruaris õieti, et Vabaerakond on justkui sotsiaalse liikumise ja erakonna hübriid, mitte vajalikul määral väljakujunenud partei[25]. Kui seal üldse keegi poliitiku mõõdu välja annab, saab see ainult Jüri Adams olla. Vabaerakond on tühi kest, surnud organism. Kuna kõik aktiivsemad inimesed on maha surutud ja uute inimeste näol mingit juurdekasvu pole, nagu pole ka noortekogu, ei ole neil enam inimesi. Erakonnal kokku on kolm telki, millest kaks on Tallinnas ja üks Tartus.

Erakonna ainus toimiv osakond on Tallinnas. Küll aga on erakonnal vabatahtlike kriis, pole enam eriti kedagi, kes telgiaktsioone ja promo teeks. Varasemalt, VIKi päevadel ja erakonna loomise päevil oli neil päris hea ja tugev tiim. Kuid need inimesed on viimased kolm aastat juba kõik samad ning valdav enamus vanusevahemikus 30-65, noorte osakaal praktiliselt puudub. Ja ka nendest vanadest tegijatest suur osa on juba demotiveeritud ja pettunud vabas tagatoas. Herkelile on jäänud vaid palgaline aparatuur ja paar truualamlikku sabarakku, kuid see ei ole piisav, et KOV valimistel piisavalt telgiaktsioone teha.

Olen avaldanud "Reformierakonna fenomen", milles toon esile, et RE ei ole mitte erakond vaid marketingi ettevõte, mille edu ei seisne mitte poliitika tegemises vaid mainekujunduses. Sama tuleb nüüd nendida ka Sabaerakonna kohta, kuid neil pole ka mainekujundust. Ja kui Reformierakond on sotsiaalses mõttes siiski toimiv sootsium, kus on palju tegevust, üritusi, erinevaid ühendusi, tugev noortekogu jne, siis Sabaerakond on ka sotsiaalses mõttes laip. Neil pole sees ühtegi organit, kus rahval midagi teha oleks. Nagu pole neil ka välismaal ühtegi koostööpartnerit. Vabaerakond hetkel ongi ainult juhatus ja palgaline administratsioon, mille ümber tiirlevad mõned oportunistid ja "aatekaaslased", oodates vaikides oma võimalust.

Erakonna probleemidest kirjutasin enne 05.06.2016. toimunud juhatuse valimisi oma kahe osalise visiooni, mille saatsin tol korral erakonna FB gruppi ja arutelu listi (vt: "05.06.2016. juhatusse kandideerimise visioon"). Kui seda kõike arvestada, siis on imelik, et neil niigi palju reitingut on (2016. juunis 11 %[26]). Kuid nende pooldajad ei tea erakonna seisu. Samas suur osa Sabakonna pooldajaid moodustavad samasuguse ellusuhtumisega inimesed nagu nad ise, kes valivad lihtsalt soliidsete nägude ja jutu poolt, mitte konkreetse poliitika poolt. Seda sotsiaalpsühholoogilist fenomeni oskavad Herkeli sugused tehnokraadid väga hästi enda huvides ära kasutada.

Sabaerakond oli väga hea sotsiaalpsühholoogiline katselabor, mis näitas, kuidas ühel egoprobleemide käes vaevleval väga nõrgal juhil, on võimalik luua omale isiklik taskuerakond. Herkeli edu põhineb kahel isiksusetüübil, kelle ta on enda ümber koondanud: karjeristid ja ullikesed. Ta on osanud luua enda ümber täieliku tsitaelli, kuhu kuuluvad vaid need, kes talle vastu ei räägi. Kuigi Vabaerakonna põhikiri näeb ette, et esimees ja juhatuse liige ei tohi ametis olla üle kolme aasta järjest - siis tuleb vähemalt üks aasta pausi teha - ei muuda seegi midagi. 2017. a. juunis toimuval üldkoosolekul Herkel enam esimeheks kandideerida ei saa, kuid ta määrab sinna oma käpiku, kellegi fraktsioonist, kelleks saab olema Monika Haukanõmm.

Alguses kui Vabaerakond loodi võis ju arvata, et äkki lõi IRList lahku mingi seltskond, kes tõesti uut erakonda teha tahab. Hiljem aga selgus, et lahkulöömise põhjus oli eemale jäämine IRLi tagatoast. Herkel ja teised ei oleks järgmistel (2015) RK valimistel tõenäoliselt enam seal kandidaatide nimekirja saanud, mistõttu oli vaja endale uut väljundit. Herkel on täiesti väljapaistmatu tegelasena istunu riigikogus juba 1999. aastast alates. Seega, et tegemist on pigem käsutäitja kui liidriga, oli juba selge (ta hääletas 2012. ka ESMi poolt), kui ta aga julgelt lahku lõi ning enda erakonna loomisega hakkama sai, siis võis ju oletada, et äkki on tegemist ikkagi iseseisva liidriga, kes tõesti tahab midagi muuta. Kiirelt sai aga selgeks, et siiski mitte, ta ongi selline: käsutäitja, kes ettevaatlikult hiilib ja viilib, kuulab kõik poliitilised oponendid ära ja siis võtab oma "seisukoha", lubab kõigile olla konservatiiv ja seista rahvuslike huvide eest, samal ajal on Brüsseli eliidi ees lipitsemise nimel igale konservatiivile noa selga lööma. On väga hirmuäratav, kui selline inimene, koos oma sabakonnaga, peaks saama valitsusesse. Sest ta ei hakka sealt mitte Eesti rahvast teenima vaid lõdva lipuna tuules lehvima, nagu murtud mastiga purjekas, kes triivib sinna kuhu tuul suunab.

Vabaerakonna loojad on korduvalt teravalt IRLi tagatuba kritiseerinud, et seal ei ole demokraatiat, otsuseid tehakse salaja jne. Tegelikult häiris neid ainult see, et neid endeid sealt välja puksima hakati, ja siis tegid IRLi outseiderid oma erakonna, kus nad ise said insiderid olla. Kahju nendest paarikümnest tublist inimesest, kes hulka enda aega ja ressurssi raiskasid, et neile kampaaniat teha.

Aga lõppkokkuvõttes on kaotaja jälle Eesti rahvas. Ja mis siin salata, tuleb ka nentida tõsiasja, et ilma kodanikujulguseta on demokraatia määratud hukule, temast saab ühte kitsast kartelli teeniv režiim. Vabaerakonnas kordus kiirelt sama stsenaarium, mis on juhtunud ka kõikides teistes erakondades. Küll aga põhjus on ju sama: erakonna liikmed ise valisid selle juhatuse. Eesti poliitika probleem ei ole mitte kehvad juhid, vaid see, et rahvas valib neid. Igas erakonnas on ka tublisid ja väärikaid inimesi, kuid rahva soosing kaldub alati käsutäitjate poole sest ei osata muud valida; meenutagem siinkohal Eesti poliitika klassikat: "Mina reatöötaja täitsin käsku" (Taimi Samblik)[27]. Sulasest ei saa peremeest, ja kadakasakslasest ei saa saksa. Kogu probleemi sügavam tuum on etnopsühholoogias.

Käesolev kirjutis postitati 20. juunil 2016. ka Vabaerakonna FB gruppi, misjärel see tsensori tädi - seal oli neid kaks, Lii Ramjalg ja Epp Alatalu - poolt kustutati. Siis postitati uuesti, misjärel postitajad Jaak Vackermann (aukohtu liige) ja Tarmo Kaldma grupist blokeeriti. Mispeale tegi keegi veel ettepaneku, et tuleb need kah välja visata. Seejärel lahkusid paar inimest erakaonna FB grupist ja ka üldse erakonnast. Nii see õnnetu ussipesa seal sisiseb ja laguneb.

Sabakonna juhatuse liige Elo Lutsepp ütles 7. augustil 2016. selle ka välja

28. septembril 2016. astus Vabaerakonnast välja senine väga populaarne juhatuse liige (kahel korral valitud) Mati Ilisson, kommenteerides Postimehele, et see erakond on vaid väheste äriprojekt ning ei ole täitnud enda lubadust olla näoga rahva poole:

Seejärel lahkusid erakonnast kaks selle endist tegevjuhti Margus Maidla ja Vello Väinsalu

See Väinsalu on muidugi labiilne kuju. 30 jaanuar 2017. astus ta erakonnast välja, kuid 4. aprill 2018. juba sisse tagasi. Peagi toimunud erakonna juhatuse valimistel valiti ta juhatusse, kuid paari kuu pärast puhkes erakonna sisetüli ning Väinsalu astus juhatusest tagasi ja 25. augustil astus erakonnast jälle välja. Enam sisse tagasi astuda ta tõenäoliselt ei jõua sest see luuserite tsunft on selleks ajaks juba hingusele läinud, kui ta uuesti meelt muuta jõuab.

Ning üks päev peale Väinsalut, 26. augustil 2018, lahkus omaenda loodud ussipesast selle juhatuse liige Aimar Altosaar, kes minu kohta välja viskamise avalduse teinud oli.

11. veebruar 2017. lahkus erakonnast selle üks olulisemaid asutajaid ning Tallinna juht Ats Miller

Vaatamata sellele, et sabakonna tollane esikäilakuju Artur Talvik (kes 23.04.2017 erakonna esimeheks valitud oli) veel 27. aprillil 2018 naerulsuuga praalis, kui hästi neil läheb:

Astus ta juba 13 mail 2018 (kohe kui Herkel 11. mail taaskord esimeheks valiti) erakonnast välja:

Herkel oli juhtohjad taaskord enda kätte saanud, kuid elu enam nii roosiline polnud, ussipesa oli hakanud lagunema, ja sellevõrra ka seestpoolt rohkem susisema. Mingi aktiiv inimesi ei olnud Herkeliga rahul, tõstsid mässu, ning terve 2018. aasta suvi mööduski susisedes, mille tulemil 30. septembril uus üldkoosolek kokku kutsuti ning uueks esimeheks keegi tundmatu Kaul Nurm valiti. Herkel valiti aga juhatusse. See muidugi ei seganud Herkekil armurõõme nautimast. Augustis ilmus uudis, et Herkel, kelle ametlik abikaasa Kaie Herkel samuti Vabaerakonna liige oli, tegi Kübarsepa rasedaks:

Ja armastusega siin pistmist pole - huvitav kuidas see armastus täpselt 9 kuud enne valimisi tuli? Kuna oli teada, et enam nad parlamenti ei pääse, oli emapalk ainuke moodus veel peale valimisi riigikogulase palka saada.

Mäletate selle loo alguses rääkisin teile särasilmsest tütarlapsest kes põhimõttekindla inimesena esineda üritas ja minu tegevust takka kiitis? Peagi sai temast aga Herkeli üks truualamlikumaid sülekoeri, tema palgaline sekretär ja tsensoritädi Lii Ramjalg, kes tol korral erakonna büroo juhina kui mind välja visati, minu nime erakonna registrist kustutas. Koheselt peale seda kui Herkel esimehe koha kaotas (30.09.2018), astus ta erakonnast välja. Vaatamata sellele, et tema reiting Vabaerakonna liikmete hulgas oli kõrge, ta oli kõige suurema häältesaagiga juhatuse liige, kellele pakuti ka aseesimehe kohta, ei saanud temast iial iseseisvat poliitikut, vaid tema tasemeks jäi olla vaid Herkeli ketikoer, et viimase ees pugemisega omale läbi üldnimekirja parlamendi koht kätte saada. Kui langes tema peremees, langes ka tema. Ja Eesti poliitika ei ole sellega kindlasi midagi kaotanud. Järgmine erakonna algataja, kes iseenda poolt loodud ussipesas enam vastu ei pidanud. Varasemalt privaatvestlustes minuga oli ta imestanud, et miks poliitikud riigiametnikud sellised silmakirjalikud passiivselt tiksuvad oma koha hoidjad on - nüüd sai ta enda peal teada!

Muide, Herkeli teine lemmiklaps, tollane tõusev poliittäht Sergei Metlev, astus erakonnast välja juba 3. jaanuar 2018. Ka Metlev võttis minu väljaviskamise koosolekul aktiivselt minu vastu sõna. Tollasel erakonna juhatuse koosolekul aktiivselt minu välja viskamist nõudnud aktivistid Jaan Mihkel Uustalu ja Eino Muruste astusid ise erakonnast välja vastavalt 14.07 ja 17.10.2018.

Minu erakonnast väljaviskamise üks tulisemaid pooldajaid oli selle tollane aseesidaam Monika Haukanõmm, kes 9. novembril 2018. sealt samuti lahkus:

9. jaanuaril 2018. oli erakonnast välja astunud ka selle üks loojatest ning juhatuse liige Emil Rutiku, kes oli konservatiivsema tiiva esindaja.

Peale seda, kui vabakond omale Kaul Nurme näol uue esimehe sai, hakkasid nad üritama, samade vanade silmakirjalikke trikkidega, taaskord pildile saada. Kui novembris oli kõne all ÜRO Rändelepe, mis tänu EKRE tugevale vastuseisule valitsuse poolt tagasi lükati, ning seejärel parlamenti arutelule suunati, tegi nende uus esimees joovastava avalduse, mille kohaselt nemad rändelepet ei toeta sest see ei rahuldavat Eesti rahvuslikke huve - vaat kust rahvuslased nüüd välja tulid. 26. novembril otsustas isegi Postimees neile veel appi tulla ning kuulutas seda "tõde" suurelt oma esikaanel:

Aga enam see läbi ei läinud, enam nad sellega rahvast lollitada ei suutnud. Samal ajal tegelesid nad ka veel vana trikiga, ehk siis EKRE mustamisega:

Kuid sellestki polnud enam kasu. 2019. aasta detsembris ilmunud arvamusküsitlused näitasid Vabaerakonnale ühe protsendilist toetust. Põhi oli saavutatud juba ammu enne valimisi.

8. detsembril 2018. lahkus erakonnast selle järjekordne juhatus liige Ants Erm (kes varasemalt on olnud Riigikogu liige ja ERSP esimees):

Oma lahkumist põhjendas ta järgmiselt: "Vabaerakond deklareerib end vabakonservatiivsena, mina loen ennast ikka konservatiiviks. ... Samuti ei ühti minu maailmavaate ja veendumustega kuidagi eutanaasia, surrogaatemaduse ja kanepi propageerimine, mis meie kampaaniajuhil plaanis tundub olevat (eutanaasia plakat juba ringleb)." See eutanaasia promoflaiku on siis siin 😁

Muide, 2017. aasta oktoobris toimunud kohalikud valimised jättis Vabaerakond juba vahele, sest neil polnud selleks enam inimressurssi, polnud kedagi kes nendega kandideerida tahaks, ega ka kedagi, kes kampaaniat teeks. Seega sai Vabaerakond hoobilt ka Eesti rikkaimaks erakonnaks: kuna neil tegevust pole, pole ka sellega seonduvaid kulusid. 2017 aasta majandusaasta aruande järgi oli nende erakonna rahaline seis 529 tuhat eurot, mis ületas teisi erakondi mitmesaja tuhande võrra.

Võiks nagu olla suurepärane stardipositsioon 2019. RK valimisteks, kuid tõenäoliselt ei päästa neid oma surnud seisust isegi enam raha mitte.

Mida valimistele lähemale, seda enam Herkeli sabakond lagunes. 15. jaanuaril 2019. teatas nende senine fraktsiooni aseesimees Krista Aru, et tema ei kandideeri enam tulevastel valimistel.

Valimiste päeval 3. märtsil (2019) selguski nukker tõsiasi, et nende tegevust tunnustas vaid 1,2 % valijaid. Vaatamata sellele lubad nende uus esimees, et purjetatakse edasi:

"Vabaerakonna esimees Kaul Nurm kinnitas, et erakond jätkab tegevust hoolimata riigikogust väljajäämisele ning valmistub osalema Euroopa Parlamendi valimistel", olid tema sõnad. Selge on see, et esines niisama ja selle luuserite tsunfti päevad on jäädavalt loetud. Saades alla kahe protsendi hääli, ei saa nad enam riigi kassast isegi toetust. Herkel ja Kübarsepp said muidugi riigi poolset toetust veel edasi sest nad hakkavad Riigikogu palga alusel emapalka saama. 3. märtsi seisuga oli erakonda veel 568 liiget alles jäänud.

Nende 2015. valimiste üks suurimaid häältemagnaate Ain Lutsepp otsustas aga juba 14. märtsil selles siiski enam mitte edasi purjetada:

Lutsepp sai 2015. valimistel 4109 häält, mille eest sai ka neli aastat riigikogulase mõnusid nautida. Nüüd sai ta aga ainult 427 häält, millega enam pumba juurde ei pääsenud, seega pole vaja ka enam erakonda kuuluda! Temast maha jäi erakonda veel 560 liiget.

Küll aga 23. märtsil otsustas värske ema Kübarsepp rahvaga oma rõõmu jagada, kuidas ta abielus parteibossiga lapse sai:

Jüri Adams sellest aga suurt rõõmu ei leidnud, 28. märtsil astus ta erakonnast välja, ja kirjutas selle otsa kohe ka loo, et Vabaerakonnal polnudki eesmärki:

Adamsi lahkumine viis veel mitu hinge kaasa, 12. aprilli seisuga oli erakonda veel 550 inimest alles jäänud.

Veel 3. märtsil Kaul küll suure suuga lubas, et purjetatakse edasi ja mais toimuvateks europarlamendivalimisteks pannakse nimekiri välja, kuid 3. mail saatis Siseministeerium mulle valijakaardi, kus olid ära toodud ka kandidaatide nimekiri ja ühtegi vabakondlast seal polnud - tühikargajates oli toss väljas, ja Kaul osutus (ootuspäraselt) samasuguseks lödipüksiks nagu Herkel. 3. mai seisuga oli erakonda veel 544 inimest alles jäänud.

26. mail toimunud eurovalimistele neil küll enam asja polnud, küll aga oli 25. mail asja roheliste juurde:

Vot siis, selline huvitav kohtumine. Jututeemaks olid 2021 KOV valimised, kuhu siis ühtse liiduna minna plaaniti. Täitsa huvitav seltskond, ei kavatsegi ise veel põhja minna, vaid tõsimeeli plaanivad midagi. Elo ja Kaul kahekesi vb plaanisidki, kuid ülejäänud erakond enam mitte, selle päeva seisuga oli hingekirja veel 537 inimest jäänud. Ju ei olnud uutest rohelistest tuultest huvitatud ka erakonna aktiivne asutajaliige ja kunagine aseesimees Jaanus Ojangu, kes oma asjad 21. mail kokku oli pakkinud.

9. juunil pidas edasi tegutseda tahtev erakond ka Raplas üldkoosolekut, kus enda uueks juhiks valiti keegi täiesti tundmatu Heiki Lill:

Sellel koosolekul muudeti ka erakonna põhikirja selliselt, et nüüd on juhatuses kokku viis liiget, kellest üks on siis eelpool mainitud tundmatu persoon ja sama tundmatud olid ka ülejäänud neli. Kaul ja Herkel ei kandideerinud, ega ka keegi muu vanadest olijatest. Küll aga pidas Kaul maha lahkumiskõne, kus tõi esile, et 536 liikmega Vabaerakond on teinud palju vigu ja et Vabaerakond pole nelja aasta jooksul vedanud ühtki teemat, mis oleks valijate hääli toonud. Väga tubli, et aru sai, ainuke küsimus oleks, et miks alles nüüd aru sai? Tal oli ju kõik see neli aastat aega, et neid valijatele olulisi teemasid vedama hakata, eriti veel kui ise viimati esimees oli? Selle päeva seisuga oli siis veel 536 liiget erakonna hingekirja alles jäänud. Küll aga seal samas vastu võetud poliitilises avalduses öeldi, et erakond laiali minna ei kavatse, ja hakatakse otsima koostööd teiste erakondadega. No jaksu siis neile.

Peagi jõuti selgusele, et üksi siiski edasi enam ei saa ning otsustati liituda selle sama Elurikkuse erakonnaga, mille Vabaerakonnast välja astunud endine esimees Talvik vahepeal moodustanud oli. Mõlemi erakonna üldkogud 20.08.2020. heaks kiitsid. Vabaerakonna nimekirjas tol päeval oli 501 liiget. Oleks veel paar päeva oodanud, oleks erakond ametivõimude poolt ära kustutatud sest alla 500-liikmega erakonda ei tohi olla! Ja nii lõppeski Vabaerakonna võidukas lugu.

Vabaerakond oli selles mõttes huvitav poliitiline eksperimet, et tõestas meile kahel korral ära, et ainult rahaga poliitikat ei tehta. Projekt loodi vahetult enne 2015 RK valimisi null euroga ning saadi kaheksa kohta. 2019. valimistel oldi majanduslikult juba väga heal järjel ning saadi null kohta! Poliitikat tehakse emotsiooniga. Õiges kontekstis on võimalik ka olematu rahaga õige emotsioon üles puhuda, et vajalik osa valijaskonda ära lollitada. Kui aga erakonna kaubamärk on maha mängitud ja õige emotsioon kadunud, siis ei aita enam ka raha.

Kui Vabaerakond 2015. aasta märtsis Riigikogusse valiti, oli neil nimekirjas umbes 650 inimest. Sealt hakkas see tõusma ning 2016. aasta mais jõudis liikmete arv haripunkti, olles 30. mail 709. Peale seda, kui mind 9. juunil välja visati, kadus erakonna nimekirjast kohe ka mitukümmend inimest, mis peale seda ainult langema hakkas. 24. agustil 2017 oli liikmeid 657, peale mida langes 630 peale. 21. septembril 2018 oli alles jäänud veel 610 liiget ja 11 novembril 588. RK valimiste päeal 3. märtsil 2019 oli nimekirjas veel 568 liiget. 17. märtsil 560. Ja 2020. aasta 20. augustil siis 501. Silmakirjatsejate ussipesa lagunes iseenesest, omaenda sapi kätte!

Kord palus Tallinna TV ka minu käest kommentaari Vabaerakonna osas:

-------------------------------------------------

Georg Kirsberg

Avalik kiri Vabaerakonna esimehele

Lp. Vabaerakonna esimees

Seoses Vabaerakonna poolse lubatud uue poliitikaga on mul tekkinud mõningased küsimused? Minu pöördumine teie poole ei ole provokatiivne ega tingitud solvumisest.

Minu hinnangul, kui kõrvale jätta soliidsem väline imago, siis sisulise poliitika koha pealt ei ole midagi uut veel esile toodud, vaid jätkatakse senise populistliku poliitikaga nagu Reformierakond ja IRL. Peamine suund on ikka apelleerimine Brüsselisse ning ootus ja lootus, et sealt tuleb rikkust ja õnne. Kui aga vaadata Eesti riigivõla ja erasektori võla suurust, majanduspõgenike arvu ja muud statistikat, siis väide, et EL on Eestisse majanduskasvu toonud, ei ole ühegi faktiga põhjendatav. Mitte ükski vähegi tõsiselt võetav majanduse analüütik ei kahtle enam tänasel päeval, et euroalamajandus on läbi kukkunud. Danske Banki endine peaanalüütik Lars Christensen ütles hiljuti, et "euro on hiiglaslik majanduslik, rahanduslik, poliitiline ja sotsiaalne fiasko[28] EL uus projekt - sundmigratsioon võõrkultuursete isendite näol - on järgmine rahanduslik, poliitiline ja sotsiaalne fiasko. Seega tuleks minu hinnangul uue poliitika raames hakata revideerima ennekõike senist pimesi Brüsselit kummardavat poliitikat.

Te ütlesite oma 27. juuni 2015. pressiteates, et "Eesti vajab isiksusi"[29]. See on muide hea point, kogu Euroopa poliitika vaevleb juba isiksuste puudumise käes ning broilerite osakaal on muutunud talumatult suureks. Mõni aasta tagasi tegi Saksamaal analoogse avalduse Saksamaa ülikoolide rektorite liidu esimees Horst Hippler, kes kritiseeris teravalt uut haridussüsteemi ja nentis, et Saksamaa ettevõtted vajavad isiksusi mitte niisama diplomeid[30].

Seejärel lisasite veel, et "Arvestades rände-, rahandus- ja julgeolekuküsimuste teravust Euroopas, vajame, et meid esindaksid tugeva isikliku vaate ja mõjujõuga poliitikud."[31] Kui nüüd vaadata teie enda seisukohta pagulaste osas, milles sisuliselt allusite Brüsseli käsuliinile, ning nimetate immigratsiooni vastaseid Eesti destabiliseerijateks, trollijateks ja vihakõnede pidajateks[32], siis ma küll ei väidaks, et te oma sõnade taga seisate.

Kõige kummalisem lause teie pagulaste teemalises avalduses oli: "Vastutustundlik käitumine ELi liikmena suurendab Eesti välispoliitilist kaalu ja tagab Eestile Putini Venemaalt lähtuva välise ohu kasvades suurema julgeoleku."[33] Sisuliselt siis neegrite ja moslemite Eestisse toomine suurendab Eesti välispoliitilist kaalu??? Riigi välispoliitilist kaalu suurendab ikkagi ainult industriaalsektori suurus ja sõjaväe suurus. Kõik Aafrika riigid on neegreid täis, kuid vaatamata sellele pole neist ükski tõsiselt võetav. Samamoodi ei ole arvestatav kaasa rääkija maailma asjades ükski islami riik. Seega tuleks hoopis nentida, et nimetatud etniliste gruppide osakaal vähendab riigi välispoliitilist kaalu.

Ma saan aru, et endiselt on olemas palju naiivitare, kes lähtuvadki arusaamast, et Kesk-Euroopa toetab meid seda enam, mida enam me Brüsselist kannuseid teenime. Kuid nüüd oleks aeg plaati vahetada ja hakata aru saama sellest, et EL abi meile Venemaa agressiooni korral sõltub ennekõike nende majanduslikust võimekusest ning valmidusest meie pärast sõtta astuda - ja mitte kumbki nendest aspektidest ei ole seotud sellega, kui palju me pagulaste pärast Brüsseli altarile oma rahvast ohvriks toome. Kurb reaalsus on hoopis, et immigrandid kurnavad majanduslikult Euroopat ning sellest lähtuvalt kahaneb ka Euroopa militaarne võimekus.

Te väidate oma avalduses veel, et: "Isiklik võimekus on poliitikas võrreldamatult tähtsam omadus kui erakonnalojaalsus või valmisolek käsu korras kindlal moel hääletada. Olukord, kus poliitikud pärast tunnistavad, et hääletasid Riigikogus isiklike veendumuste vastaselt, demoraliseerib kogu ühiskonda ning soodustab vaimuvaest konformismi."[34] Mina aga küsin, et kui te oma 10. juuni / 12. juuli 2015. avalduses nõustusite Eestisse pagulasi vastu võtma[35], siis ka te tegite seda lähtuvalt oma isiklikust veendumusest ... või oli hoopis põhjuseks Brüsseli lojaalsus? Ja veel, kui te 2012 a. IRL Riigikogu fraktsioonis olles hääletasite ESM ratifitseerimise poolt, kui ei olnud isegi teada, kui palju raha sellega Kreeka liiderdajatele panditakse, siis kas te hääletasite lähtuvalt oma isiklikust veendumusest ... või oli jällegi põhjus Brüsseli lojaalsus?

Te olete korduvalt esile toonud, et erakondade ületoitmine maksumaksja rahaga olevat ohtlik ... aga kas Kreeka ületoitmine Eesti maksumaksja rahaga ei ole ohtlik? Ja kas neegrite ning moslemite ületoitmine Eesti maksumaksja rahaga ei ole ohtlik?

Oma Vabaerakonna 30. juuni 2015. nädalakirjas ütlete, et "kindlasti aga peame me saavutama oma töös selle, et oleksime pigem probleemide tõstatajad, mitte passiivselt sündmustele reageerijad". Mina küsiksin, et millist sisulist tähtsust omavat probleemi on Vabaerakond tõstatanud? Sisulist tähtsust omavad probleemid Eesti riigile on antud hetkel:

1. Äärmiselt kahjulik Eesti-Vene piirileping;

2. ESM, millega 1,3+ miljardid eurot Kreeka liiderdajatele kingiti;

3. Pagulased ja "pagulased", keda Brüsselist käsuliini korras Eestisse kupatatakse;

4. Eesti pangandus - Eesti riik on muutunud välispankade lüpsilehmaks. Isegi Eesti Riigikohus on skeemi legaliseerinud (Maksuamet vs. Nordea[36]), mille alusel saavad nii pangad kui kõik teised suurettevõtted siit maksuvabalt suuri kasumeid välja viia;

5. Ääremaastumine, mille on tinginud Eesti oma majanduse ning põllumajanduse likvideerimine;

6. Suur riigi - ja erasektori võlg, mis on tingitud eelmisest punktist;

7. Vene propaganda, mis võib kergesti muuta võimalikuks nii Krimmi kui Ida-Ukraina stsenaariumi Eestis;

8. Madal elatustase.

Mis puudutab viimast nimetatud punkti, siis Vabaerakonna juhatuse liige Aimar Altosaar andis 7. märtsil 2015. ajalehele Pealinn intervjuu, milles sõnas, et "Pehmete väärtuste esiletoomine ja ühiskonna sidustamine vähendavad pikaajalist töötust, väljarännet ning toovad eestlased tagasi kodumaale"[37]. Alampalga tõusule pidavat kaasa aitama sotsiaalne dialoog[38]. Minule isiklikult jääb selline lahendus arusaamatuks. Kas käesolev seisukoht ühtib ka teie arusaamaga majanduslike probleemide lahendamise osas?

Miks ei ole Vabaerakond tõstatanud mitte ühtegi sisulist tähtsust omavat probleemi? Hetke seisuga ei ole Vabaerakond lubatud uut poliitikat Eestisse toonud vaid jätkab sisuliselt sama poliitikaga nagu Reformierakond ja IRL - Isamaaliit on taassündinud. See, et Vabaerakond teistsuguse maksupopulismi välja mõtles, kui äsja mainitud konkuredid, ei ole uus poliitika. Teie poolne erakonna maailmavaateline kontseptsioon "vaba konservatism" ei tähenda samuti mitte midagi.

Üks Vabaerakonna valimiste eelne lubadus oli: riik rahvale tagasi. See on väga huvitav ja samas julge loosung, mis vääriks omaette tähelepanu. Riik rahvale tagasi peaks tähendama maa ja majanduse omandiõiguste tagasi andmist rahvale. Seda on võimalik teha ainult läbi riigikapitalismi ja ühistulise majanduse. Vabaerakond eelistab aga erastamist ühisomandile. Seega, mida nimetet loosung teie käsitluses tähendab?

Miks ma julgen selles kirjas olla nii jultunud? Aga vat sellepärast, et teie enda 27. juuni avalduses seisab: "Isiksuse puudumine Eesti poliitikas ning kartus isiklikku arvamust selgelt väljendada on suur risk demokraatiale ja julgeolekule"[39]. Mõtlesin siis näidata isiksust. Nüüd saame ka avalikkusele tõestada, et Vabaerakonnas ei valitse "ülalt alla suunatud kollektiivne, et mitte öelda kambakraatlik mõtlemine"[40].

Vabaerakond on kuni tänini veel väljakujunemise järgus olev erakond, kuid tooni hakkab andma multi-kulti-Brüsseli-parempopulism ja "moodne majandussüsteem", mida te nüüd nimetate "vaba konservatismiks". Kuna Vabaerakonnas on olemas ka alternatiivne koolkond inimesi, kes uue poliitika all midagi muud silmas pidasid, siis oleks teie reageerimine antud kirjale vägagi tervitatav.

Aru pähe ja riiki rahvale tagasi soovides,

Georg Kirsberg

-------------------------------------------------

Avaldus Vabaerakonna aukohtule

11.06.2016.

Teen teile avalduse seoses minu erakonnast välja heitmisega 09.06.2016. toimunud Eesti Vabaerakonna juhatuse (edaspidi juhatus) koosoleku otsusega. Avaldust ajendasid mind tegema väga mitmed Vabaerakonna liikmed, kes ei ole selle juhatuse otsusega nõus. Paljud on seisukohal, et on loodud lubamatu pretsedent, mis ei ole kooskõlas ei vaba ühiskonna reeglitega, Vabaerakonna loomise aluseks olnud väärtustega ega Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvidega:

§ 12: "Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida ... poliitiliste või muude veendumuste ... tõttu".

§ 17: "Kellegi au ega head nime ei tohi teotada".

§ 19: "Igaühel on õigus vabale eneseteostusele".

§ 22: "Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev [aukohtu] kohtuotsus".

§ 23: "Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus ... ".

§ 24: " ... Igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures".

§ 41: "Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma. ... Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele."

§ 45: "Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. ... Tsensuuri ei ole".

§ 49: "Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus".

§ 146: "Õigust mõistab ainult [au]kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega."

Protseduuriga seotud ebakorrektsed asjaolud

1. Mind ei kutsutud 09.06.2016. toiumavale juhatuse koosolekule

2. Keegi pole mind informeerinud, et minu personaalküsimus arutluse alla tuleb, ning mida ja kuidas käsitletakse. Olin küll ise kohal sest sain selle info hoopis mujalt, kust ma seda aga saada poleks tohtinud. Juhatus eksis korrektse protseduuri reeglite vastu.

3. Kui minu personaalküsimusega alustati ütles Herkel, et täna me kindlasti kedagi välja ei arva, kui siis saame alustada mingi menetlusega, millele millalgi hiljem lahenduse leiame. Kuid siiski umbes 15-minutit hiljem hääletati juba minu väljaarvamise poolt, mille kutsus esile Jüri Saare agressiivne rünnak minu isiku vastu. Seega oli tegemist puhtalt emotsioonide ajel tehtud otsusega, mida ei saa käsitleda ei tõsiseltvõetavana ega professionaalsena.

4. Enne kui minu välja heitmist arutati, tegi ka Jüri Adams teatavaks, ket käesolev küsimus ei kuulu juhatuse kompetentsi alla, vaid sellega peab esmalt tegelema aukohus ning seejärel, vajadusel, piirkonna juhatus (minu puhul siis Kristiine, Haabersti ja Põhja-Tallinn). Jüri Saare jätkuva agressiooni tõttu eirati seda.

5. On vastuoluline, et mind erakonnast välja heideti, ilma, et aukohus kordagi minu küsimust menetlenud oleks. Seega on ilmselge, et süüdistust - rassism ja erakonna mainet kahjustav käitumine - ei ole keegi faktiliselt argumentidega tõestanud.

Süüdistuste sisu ning vastuväited neile

1. Kuigi ühtegi süüdistust konkreetselt ei formuleeritud, jäid kumama kaks hägust teesi, et juhatus ja Sergei Metlev näevad probleemi rassismis ning erakonna mainet kahjustavas käitumises. Defineerimata süüdistusi esitasid üksteise võidu kriisates Jüri Saar, Aimar Altosaar ning Sergei Metlev, ülejäänud juhatuse liikmed olid selles osas sõnatud.

2. Seega, kuna konkreetset süüdistust ei esitatud, ei saa ma ka edaspidi otseselt millelegi ega kellelegi reageerida ega viidata, käsitlen vaid seda, mis nagu tundus, et oli kõneaineks.

3. Tõdeti (kaudselt kellegi poolt), et juba aasta aega on olnud minu tegevusega probleemid sest avaldan artikleid - millest nimetati kaks: 28.04.2015. Postimehes avaldatud "Kas sallivus või reaalpoliitika"[41] ning minu blogis 06.03.2016. avaldatud "Intelligentsetest võimetest"[42] - mis olevat rassistlikud ning erakonna mainet kahjustavad.

4. Mis puudutab Postimehe artiklit siis toodi esile, et selle vastu tundis huvi BNS ning Andres Ammas oli sunnitud andma Lääne Elule 29.04.2015. sellekohaseid kommentaare[43]. Küll aga ei selgitatud, et mis selles halba on, et meedia minu artikli vastu huvi tunneb, ning milles ma eksisin? Juhin tähelepanu sellele, et Postimees on väga kõrge reputatsiooniga ning pikaaegse traditsiooniga Eesti ajaleht, mis alustas ilmumist 1857. aastal. Ei ole mõeldav, et nemad avaldavad artikli, mis on rassistlik ning vastuolus meie ühiskonna heade tavadega. Arvestades veel asjaolu, et see artikkel on Postimehes üleval tänini, jääb mulle arusaamatuks, mis juhatusele selle juures ei meeldi?

5. Ja veel, kui käesolev artikkel ilmus, pöördus minu poole ka meie tollane tegevjuht Margus Maidla, kes on elukutselt teatavasti teadusajakirjanik. Ta uuris mu artikli viidete kohta, mida Postimees teatavasti ei avaldanud. Mispeale saatsin talle artikli wordi käsikirja, kus olid olemas kõik viited. Peale seda ta ise minuga enam ühendut ei võtnud. Kui mõni aeg hiljem teda kontoris nägin ja uurisin, et kas tal on pretentsiooni millegi osas, oli tema vastus lühike: "Kõik on korrektne".

6. Mis puudutab artiklit "Intelligentsetest võimetest", siis siinkohal on tegemist puhtalt teadusliku analüüsiga, milles iga väite taga on viited mõnele maailmas tunnustatud tipp-psühholoogile. Kõne all olev artikkel põhineb suuresti TÜ psühholoogia professori Jüri Alliku raamatutel. Seega, praeguse juhatuse loogika alusel, tuleks ka tema rassistiks tembeldada, kuid miks pole seda siis tehtud? Teadus ei saa kunagi olla rassistlik, teadus on poliitikast eraldiseisev valdkond. Kas antud artiklis esitatud väited tõele vastavad, ei oska ka mina kommenteerida, kuna pole selle ala ekspert. Praeguste juhatuse liikmete hulgast on kõige suurema psühholoogia kompetentsiga prof. Jüri Saar. Seega tema käest võiks võtta esialgse hinnangu - mida ei ole siiani tehtud - ning sealt edasi tuleks pöörduda juba prof. Jüri Alliku poole. Niipea kui viimane on üles tunnistanud, et tema poolt esitatud väited tema raamatutes "Psühholoogia lihtsusest", "Psühholoogia keerukusest" ja "Intelligentsuse psühholoogia" on väärad, olen nõus koheselt oma artiklit korrigeerima. Minu teine suur tugiallikas on Inglismaa Ulsteri Ülikooli psühholoogia emeriitprofessor Richard Lynn, kes samuti hoiab oma väärikat positsiooni akadeemilises maailmas, vaatamata oma aastakümneid hõlmanud "rassistlikule" teadustööle. Tema oleks teine inimene, kelle poole peaks juhatus pöördumise tegema, kui soovib minu artikli faktilise sisu kahtluse alla seada.

7. Praeguses situatsioonis eiras juhatus tunnustatud teadlasi ning tembeldas nende töö rassistlikuks, mida võib käsitleda kui 1) põhjendamatut ja ebakompetentset käiku 2) poliitilikast tingitud teaduse ümber kirjutamist ning 2) poliitilist tellimustööd EL vasakradikaalsele eliidile.

8. Seejärel väideti, et minu tegevus selliste artiklite näol on rassistlik ning erakonna mainet kahjustav. Rassism on teatavasti kellegi alandamine pelgalt tema nahavärvi baasil, mida ma oma hinnangul pole teinud - nagu ei juhtinud sellele tähelepanu ka ükski süüdistaja. Ja milles seisneb erakonna maine kahjustamine jäi samuti selgusetuks sest üldiselt on mind minu artiklite eest kiidetud. Mis puudutab asjaolu, et mõned vasakradikaalsete vaadetega inimesed on pöördunud ähmase ja segase jutuga erakonna kontori poole, siis see ei ole erakonna maine kahjustamine. On kahetsusväärne, et juhatus ei suuda sellele vasak-survele vastu seista ning on nii kergesti allutatav olukorras, kus peaks kaitsma nii oma liiget, teaduslikku maailmapilti kui riigi immigratsiooni poliitikat. Ma võin teile tuua sadu kommentaare Delfi kommentaariumist, kus süüdistatakse erakonna juhtkonda erakonna maine rikkumises lähtuvalt oma ümmargustest seisukohtadest, mis on toonud meile juba sabaerakonna maine. Miks ei ole sellele tähelepanu juhitud?

9. Nagu on erakonna mainet kõvasti rikkunud ka meie vasakradikaal Sergei Metlev, kes levitab avalikus meedias demagoogilist laimu poliitilise konkurendi EKRE kohta. Näiteks 20. jaanuaril 2016. ütles ta Postimehe stuudios Martin Helmele et Mart Helme olla kuskil öelnud, et tema lemmikmaailm olevat olnud enne Esimest maailmasõda sest siis juhiti Euroopat jõuga ja Eestit polnud olemas[44] (küsisin ta käest ka pärast viidet kust see öeldi, kuid vastust ei saanud). Lisaks sellele veel nimetab kõiki - Visegradi riike ja üldse kõiki, kes vastustavad moslemite invasiooni Euroopasse - Putini meelsetes rahvusšovinistideks. Ütleb otse, et näiteks Ungari valitsus, meie tubli Orban, mängib retooriliselt kokku Putiniga (seda kordab ta ka saate viiendal minutil).[45] Nimetab Nõmme TVd äärmuslikuks ja Putini meelseks jõuks, mis olla seotud EKREga (ühtegi tõendit ta loomulikult ei esita)[46]. Seejärel väidab Metlev, et EKRE uudisteportaalis Uued Uudised olla koguaeg juttu sellest, et Putin Süürias käitub õigesti (ühtegi tõendit jällegi pole)[47]. Siis nimetab ta äärmuslasteks ka neid, kes on väitnud, et seoses massilise kontrollimatu immigratsiooniga tuleks Schengeni piirid sulgeda[48]. Miks ei ole juhatuse pahameelt pälvinud sellised demagoogilised väited?

10. Seejärel süüdistati mind ka sõnakasutuses "neeger", mis on eriti absurdne arvestades asjaolu, et tegemist on ametliku eesti keelse sõnaga, mis on ära toodud Õigekeelsussõnaraamatus - ilma negatiivse alatoonita - ning kasutusel ka kooliõpikutes. Oma keskkooli päevast mäletan selgelt, kuidas geograafia ja bioloogia tunnis rääkisid õpetajad neegritest.

11. Kõige suuremaid emotsioone 09.06.2016. toimunud koosolekul tekitas paar tundi enne koosoleku algust Ekspressis avaldatud artikkel "Vabaerakond vaidleb, kas neegreid sõimanud poliitik on ikka rassist"[49]. Esiteks juhin tähelepanu sellele, et tegemist oli ajakirjanik Dannar Leitmaa provokatsiooni ning utreeringuga, sest neegreid sõimanud ei ole ma ju kuskil. Selles artiklis ei ole ühtegi intsidenti esile toodud, kus oleksin üldse kedagi sõimanud - artikli provotseeriv pealkiri oli ilmselgelt meelevaldne. Ning paneb üllatama, et niivõrd suure poliitilise kogemusega inimesed, nagu juhatus, ei osanud sellest aru saada ning asusid kohe ajakirjanduse poolele.

12. Seoses nimetatud artikliga oli juhatusele aga kõige häirivam asjaolu, et taaskord oli juhatuse maililisti sisu ajakirjandusse lekkinud. Ning see viha valati minu peale välja, kuigi ilmselgelt ei saanud mina selle eest vastutav olla, kuna ei kuulugi sinna listi.

13. Lõpetuseks tooksin välja veel kolm nüanssi. Esiteks kordus analoogne stsenaarium 2011. aastal Saksamaal, kus tuntud tipp-riigiametnik ning kohaliku Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige Thilo Sarrazinit taheti samuti oma "rassistliku" raamatu "Deutschalnd schafft sich ab" avaldamise eest erakonnast välja visata. Sealne partei juhtkond lähenes küsimusele aga professionaalselt, algatati uurimine ning lõppkokkuvõttes rassismi ei tuvastatud ja Sarrazini jäi erakonna liikmeks edasi, kus ta on tänini[50].

Teiseks, 2015. a. augustis ütles Eesti Kaitseliidu avalike suhete osakonna spetsialist Urmas Reitelmann, et peab Euroopasse tungivaid migrante saastaks, inimrämpsuks ja mugavusprussakateks, lisades: "Meile pürgib tavaline inimrämps, keda tuleb tõrjuda kõikide vahenditega. Eestis parasiteerib 300 000 tibla, kes ei ole siia adapteerunud, kuidas oleks Sinu arvates võimalik inimesteks muuta neid miljoneid siiapürgivaid mugavusprussakaid?"[51]. Kaks kuud varem, juunis, tegi analoogse avalduse endine tuntud saatejuht ning tollane kaitseväe staabi- ja sidepataljoni teavituskeskuse ülem Hannes Võrno, kes nimetas Euroopasse tulevaid migrante murjamiteks ning lisas: "Eritrea, kust Eestisse pagulased tulemas on, on valik 50:50 kas saad punahiinlasest kommunistliku vasakradikaali või islamiäärmuslasest jihadisti. Mõlemad vajavad varjupaika. Kumba metsalist eelistad?"[52]. Neist kumbagi ei vallandatud. Kuigi põhjust selleks oleks olnud, otsustasid Eesti jõustruktuurid, et inimene väärib alati teist võimalust ning lähtusid ka põhimõttest, et esialgne äärmuslik reaktsioon on tingitud ootamatult esile kerkinud probleemist, mille eest ei pea imimest kohe hukka mõistma. Küll aga toon esile, et mitte ükski minu seisukoht migrantide osas ei ole võrreldav eelmainitud Reitelmanni ja Võrno otseselt solvavate ning argumenteerimatute seisukohtadega. Mina olen alati jäänud konstruktiivseks ning argumenteerituks.

Kolmandaks, 30.05.2016. lõi Eesti meedias laineid uudis, et 700 liikmega Vabaerakonnas on praegu 30 inimest, kes on saanud kriminaalkaristuse[53], mis teeb 4,3% erakonna liikmeskonnast. Nende suhtes võttis juhatus põhikirja järgse seisukoha, et erakonna eesmärk on aidata inimesi rehabiliteerida, et aidata neil ühiskonda tagasi tulla. Kummaline, et see minu puhul ei kehti - ja mind ei ole isegi erakonna aukohtu poolt karistatud, rääkimata kriminaalkaristusest.

Neljandaks, 11.06.2016. ütles Vabaerakonna liige Robert Kallasmaa erakonna FB grupis: " ... selliste "rahvuslastega" [Georg Kirsberg] oli 1940 aastatel jutt lühike - augu äärde ja kuklalask" (LISA 1). Sellele pole juhatus kuidagi reageerinud, kuid tekib küsimus miks?

Minu hinnang loodud pretsedendile

Juhatus on käitunud meelevaldselt, emotsioonida ajel ning oma seisusele ja kompetentsile mittevastavalt. Tegemist oli ilmselge näidispoomisega - millele isegi ei eelnenud näidisprotsessi - eesmärgiga tasa lülitada erakonna konservatiivne fraktsioon, tiksuda edasi oma senises mugavas vabas mullis ning eirata ühiskonnale olulisi probleeme. Lisaks sellele näitas juhatus ülesse taaskord seisukohatust ning nõrkust väljast tuleva vasakradikaalse rünnaku vastu, mis kindlasti ei ole kohane uuele poliitilisele jõule, kes tuli muutma Eesti poliitilist kultuuri. Poliitilise kultuuri muutmine tähendab seisukohtade vabadust ning vastuseisu Euroopas leviva vasakradikaalse inforünnaku suhtes, mille eesmärk on hävitada Euroopat koos hoidvad kultuursed väärtused ning inimeste isemõtlemise initsiatiiv. Lisaks sellele on Vabaerakond end eelnevalt ka korduvalt parempoolseks erakonnaks tituleerinud, mida enam peaks sealne juhatus kaitsma indiviidi konstruktiivseid seisukohti, mitte alluma infosõja käigus peale surutavale sotsialistlikule kollektiivkultuurile.

Taotlen aukohtult

1. Kogu eelneva menetlemist ning seisukoha kujundamist juhatuse otsuse suhtes minu välja heitmise osas.

2. Pöörduda esitatud asjaoludega juhatuse poole ning küsida nende kommentaare esile toodud asjaolude suhtes

3. Kui piisavalt suur hulk erakonna liikmeid seda pooldab, siis korraldada lähitulevikus uus üldkoosolek - EVA põhikirja järgi on selleks vaja 1/10 ehk siis 70 liikme soovi - mille raames minu personaalküsimust arutada või valida uus juhatus.

LISAD

LISA 1 - Kallasmaa 10.06.2016.

Lugupidavalt

Georg Kirsberg

51 55 632

-------------------------------------------------

21.05.2016.

Tere head erakonnakaaslased!

On alanud sisevalimiste kampaania hooaeg ning avapauk antakse homme kell 11 Pärnu Jahtklubis, kus ka mind esinemas näha võib sest kandideerin erakonna juhatusse. Kandideerimise ankeedis anti ruumi 1000 tähemärki enda reklaamteksti jaoks, mis ka kuskile flaieri peale läheb. Sinna kirjutasn selliselt:

Eelmistel juhatuse valimistel kandideerisin lubadusega panustada faktipõhiste teadmistega poliitiliste seisukohtade kujundamisel ning rahvusvahelise koostöö edendamisel. Kuna erakonna senine poliitika on lähtunud suuresti emotsioonidest, siis pean vajalikuks ka edaspidi toonitada faktipõhisust ning tegelemist sisuliste probleemidega. Nüüd lisaksin aga veel juurde erakonna personalipoliitika kujundamise ning suhtumise inimesse kui vaimsesse ressurssi. Erakonna liikmete hulgas on (veel) palju erinevates eluvaldkondades kompetentseid inimesi, kuid neid kiputakse tihtilugu eirama, et mitte väljuda oma mugavustsoonist ega ohustada oma autoriteetset seisundit, mis viib meid karjerismi soosiva kultuurini, kus enesehuvi - mugavalt äraolemine - on muutunud olulisemaks kui Eesti riigi käekäik. Kohati on segi aetud kontseptsioonid autoriteetsus ja autoritaarsus, kus viimast viljeletakse esimese pähe, soovides nähe enda ümber pigem inimesi, kes teavad "mida mõelda", mitte "kuidas mõelda“.

Näen enda panust tulevikus erakonnas mõlemil olulisel suunal: nii poliitika kujundamisel kui seesmise personalipoliitika edendamisel. Järgnevas räägin paari sõnaga lähemalt, mida ma silmas pean.

Mis puudutab sisulist poliitikat, siis siinkohal ühtivad minu mõtted esimehe kandidaadi Jaanus Ojanguga: "Vabaerakonna üks eesmärke on hoiduda äärmuslusest, kuid see ei tohi olla ettekäändeks hirmule seisukohtade võtmise ees. Meilt oodatakse selgeid mõtteid ja neile kohaseid otsuseid". Just see seisukohtade võtmine olulistes küsimustes on jäänud senise juhatuse mugavustsooni taha pidama, mis on peegeldunud ka erakonna reitingu languses. Olulised küsimused, millele ei ole suudetud adekvaatselt reageerida, on migatsiooni ja islami temaatika, majandusküsimused, kooselu seadusega seotud asjad ning EL laienemine Serbia ja Türgi arvelt.

Käesolev juhatus väärib ka suuresti tunnustust tubli töö eest, kuid tema suurim häbiplekk on siiani kümne pöördumise eiramine. Möödunud aasta juulis avaldasid 9 EVA liiget plus Mati Väärtnõu Postimehes dr. Mikelsaare poolt eestveetud avaliku pöördumise migratsiooni kriisi lahenduste osas

http://www.postimees.ee/3266899/avalik-poordumine-pagulasprobleemi-peab-lahendama-aafrika-liit

Oktoobris õnnestus meil sama pöördumine ka inglise keeles avaldada

http://news.err.ee/v/opinion/8e45d55a-16ca-493e-aaf1-bca15d75bd9b/georg-kirsberg-the-refugee-crises-should-be-solved-on-the-home-continent

siin on ta küll minu arvamusartiklina avaldatud sest ERR keeldus pöördumist avaldamast, küll aga olid nõus avaldama selle arvamusartiklina.

Erakonna juhatus ei maininud seda ei oma kodukal, ei nädalakirjas ega üheski esinemises. See vaikiti maha, et ei peaks väljuma oma mugavustsoonist ning tegelema teemaga, mida saadab Brüsseli multikulturalistide demagoogiline infosõda. Seega võib seda võtta kui poliitilist tagenemist oma rahva nimel, mis ei ole aktsepteeritav. Ja veel, pöördumist ja selle koostajaid maha salates, eirati ka erakonna põhikirja punkte:

1.3.2. Vabaerakond on kodanike poliitiline ühendus, mille eesmärk on edendada avatud ühiskonna põhimõtteid ja kaasata otsustusprotsessidesse ühiskonna liikmeid ning kodanikeorganisatsioone.

1.3.3. Vabaerakonna soov on olla avatud dialoogile kodanikeühendustega.

1.4.3. Vabaerakond lähtub oma tegevuses headest tavadest, kommetest ning eesmärkidest, mis toetavad ja tugevdavad Eesti Vabariigi sõltumatust ja iseseisvust;

ning 10.10.2015. esinduskogul vastu võetud erakonna manifesti punkte:

kus riik on kaitstud ning igaühe turvalisus on tagatud;

kus ettevõtlikkus ja uuenduslikkus on au sees ja riigi poolt soodustatud;

kus ei ole vihaseid konflikte, kodanikuühiskond on tugev ja valitseb usaldus;

kus riiki hallatakse ja ühiskonnaelu reguleeritakse läbimõeldult ja säästlikult;

ühiskonna liikmed peavad saama otsustes kaasa rääkida;

rohujuure tasandi algatused on oodatud ja nendega arvestatakse;

vajame otsusekindlat välis- ja kaitsepoliitikat ning usume Eesti suutlikkusse rääkida kaasa rahvusvahelises elus;

peame kasvatama võimekust kaitsta end võimalike välisohtude eest;

meie põhiseadus ... on loodud Eesti rahva, kultuuri ja keele püsimiseks ning arendamiseks;

riigi tegevus peab olema läbipaistev, kodanike suhtes heatahtlik ja abivalmis;

Eesti avalikku teenistust näeme professionaalse, korruptsioonivaba ja oma rahvast teeniva meeskonnana, mille eesmärk on Eesti riigi toimimine parimal viisil;

ja lisaks sellele veel EVA loomise aluseks olnud loosungeid:

ME TULEME, sest me ei ole nõus Eesti poliitilise kultuuriga, mis on jäänud inimestele kaugeks ega väljenda enam ammu nende tegelikke ootusi;

ME TULEME, et protestida võimu võõrandumise vastu ja anda võim meie kõigi kätesse tagasi;

ME TULEME, et muuta poliitilist korraldust, mis tugineb iganenud parteisüsteemile, ignoreerib inimeste tegelikku arvamust ega kaasa neid Eesti elu edendamisse;

ME TULEME, et luua uut tüüpi jõud, mille eesmärk on viia Eesti poliitikaelu välja senisest voolusängist, kus võimuerakonnad on keskendunud võimu säilitamisele ja iseenda heaolule;

ME TULEME, et suurenda parlamendi mõtteerksust ja kaasata sinna neid, kes on valmis ühiskonda muutma;

ME TULEME, sest me tahame esindada lihtsaid inimesi ja nende arvamust;

ME TULEME, et anda võim uuesti ... meile endile;

ME TULEME, sest me hoolime inimestest ja hoolime Eestist;

ME TULEME, sest teisiti ei ole enam võimalik;

TULE SINAGI!

Nagu näha, on EVA alusdokumentide hulgas palju punkte, mille alusel juhatus oleks pidanud kümne pöördumisele õla alla panema, kuid selle asemel imiteeriti nende poliitikute käitumismaneere, kellele vastandumiseks EVA loodi! Uus juhatus peab selle auvõla tasa tegema ning edaspidi seisma kodanikuinitsiatiivi eest mitte selle vastu! Ning tunnustama inimesi ennekõike tõe välja ütlemise, mitte selle varjamise eest.

Ja siit jõudsimegi sujuvalt teise EVA praeguse probleemini, milleks on erakonnasisene personali poliitika.

Steven Jobs ütles kord tabavalt, et "pole mõtet palgata tarku inimesi ja neile õpetada, mida teha; me palkame tarku inimesi, et nad meile õpetaksid, mida teha". Ehk siis pädevad juhid ei ole mitte "juhid", vaid juhitavad targemate inimeste poolt. Nende pädevus seisnebki selles, et ametisse määrata erialaselt pädev inimene, kes "juhtimist" sellisel kujul ei vaja, vaid on juhile kasulikud oma erialaste teadmiste poolest. Sellest võiksin pikemalt rääkida ka oma juhtimiskoolituse baasilt Saksa armeest, kus omal ajal ohvitseri koolituse läbisin: ülesandel põhinev juhtimine (Auftragsführung) ja seesmine juhtimine (Innere Führung).

Mõlemaid printsiipe ja Steven Jobsi õpetust peaks üks edukas organisatsioon järgima, kuid riigiasutused reeglina ei tee seda (nemad võivad seda endale ka lubada sest neid peetakse üleval maksumaksja raha eest). EVA võiks ja peaks selles suhtes eeskuju olema, ning hea potentsiaal selleks on olemas, kuna erakonna ridades on (veel) palju tublisid ja oma eluvaldkonnas kompetentseid inimesi, keda tuleks kindlasti aktiivsemalt kaasata - muretsemata seejuures oma egoprobleemide pärast. Käesolev juhatus on aga selgelt eelistanud enda ümber koondada kuulekaid parteisõdureid, kes oskavad vigu vältida, neist ringiga mööda minna, ning käsku täita. Paaril korral on asi läinud ka lubamatult kaugele, kus on lausa kästud teatud inimestel erakonnast lahkuda; või siis sõimatud neid keeniusteks - see viimane tehti avalikuks ka 19.05.2016. Eesti Ekspressis. Ka selles osas peab uus juhatus sammuvõrra kõrgemale tõusma.

Järgmine punkt oleks suhtumine teistesse erakondadesse, seda nii ideoloogilises kui poliittehnoloogilises mõttes. Mulle on korduvalt silma jäänud, et need juhatuse liikmed, kes on sõna võtnud EKRE või Keskerakonna kohta, on lahanud nende fenomeni pealiskaudselt, valesti, ja tihtilugu ka suurejoonelise demagoogia saatel. Selline suhtumine konkurentidesse ei ole aga kohane. Miks KE Eesti suurim ja populaarseim erakond on, ning EKRE tõusev täht meie poliitikataevas on, selleks on ka omad konkreetsed põhjused, millest ühe pädeva erakonna juhatus aru peaks saama. Selle eiramine ning selle asemel demagoogia levitamine ei ole konstruktiivne.

Siit jõuame ka selleni, et kas kõik meie poliitmaastikul tegutsevad erakonnad peavad üldse olema konkurendid? Mõnega võiks ju ka osaliselt koostööd teha. Meenutagem, et ka see - meie ei tulnud mitte vastanduma vaid koostööd tegema - oli EVA valimiseelne loosung!

Kui üks teine juhatuse kandidaat tõi enda kohta miinusena välja, et ta olla poliitiliselt liiga ebakorrektne (see oli naljaga mõeldud muidugi), siis mina enda tugevuseks nimetaks just seda, et olen poliitiliselt ülimalt korrektne: alati aus ja faktipõhine. Sest asjade nimetamine nii nagu nad on, ongi korrektsus, valetamine - mida meie vasakeliit korrektsuseks nimetab - on aga ebakorrektsus. Meil käib terves Euroopa Liidus juba aastakümneid silmakirjalik vasakdemagoogial põhinev "korrektsuse" tagaajamine dogmade "immigratsioon on alati kasulik" ja "islam ei ole selline" kinnistamiseks. Nendes dogmades kahtlejat süüdistatakse koheselt "ebakorrektsuses", millest on tehtud infosõja vaimne konstruktsioon, inimest survestatakse edaspidi olema "poliitiliselt korrektne" (tegelikkuses ebakorrektne), ehk siis valetama. Mina aga olen demagoogia ning infosõja suhtes immuunne, jäädes alati poliitiliselt korrektseks.

Siit jõudsime sujuvalt järgmise meie ühiskonna probleemini, milleks on infosõda nii Kremli, islami kui vasakradikaalide leerist, millele meie senine juhtkond ei ole tähelepanu pööranud. Küll aga seda tuleks tegema hakata, kui soovime säilitada enda elustandardit. Sellest teemast olen oma erinevates publikatsioonides pikalt kirjutanud.

Mis erakonna struktuuri puudutab, siis üldjoontes tuleb samamoodi edasi teha, nagu praegu. Ainuke, mille ma siinkohal tõstataksin, on erakonna noortekogu küsimus. Minu jaoks on veel siiani arusaamatu erakonna esimese juhatuse otsus seda mitte luua, põhjendusega, et see olevat kasutu broilerfarm. Kindlasti mitte see ei pea nii olema. Kõik sõltub selle juhtkonnast, ning need inimesed on võimalik ametisse määrata ka väärtuspõhiselt. Samas on erakonna noorteogu siiski nii erakonna väärtuste kandmise kui poliittehnoloogilisest seisukohast lähtuvalt väga vajalik element. Teine põhjendus oli, et noortekogu pole vaja, kuna ka noortel on lubatud osaleda erakonna töös. See on tõsi, kuid siiski noori ei paelu erakonna töö selline külg nagu seda toimkondades tehakse.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et uues Vabaerakonnas ei ole tegelikult midagi uut veel olnud, vaid sama vana Isamaaliit (klassikaline eurosotsialistlik, "poliitiliselt korektne" erakond) on sündinud. Minu suurim mure praegusel hetkel on seda kontseptsiooni muuta, et EVAst ei saaks järgmist sotsiaaldemokraatlikku erakonda - nagu meil SDE, RE ja IRL juba on (uuemate arengute järgi hakkab ka KE sinnapoole sõudma). Ning siinkohal loodan kõikidele tublidele kaaskodanikele.

Lugupidamisega

-------------------------------------------------

05.06.2016. juhatusse kandideerimise visioon

01.06.2016.

Mis on Vabaerakonnas hästi ja mis halvasti?

Seoses juhatusse kandideerimisega esitan oma nägemuse erakonna senisest arengust. Mis on hästi läinud? EVA tulemus riigikogu valimistel oli väga hea. Alles septembris loodud erakond sai märtsi valimistel 8 kohta. Tol hetkel oli erakonna nimekirjas 650 liiget. Proportsionaalselt liikmeskonna arvu ja riigikogu kohtade arvuga oleme kõige edukam erakond Eestis (veel). Peale valimisi, 2015. a. juulis tõusis erakonna reiting 19 % peale, Reformierakond langes 18 % peale ning EKRE vindus edasi oma 7 % piiri peal. Tol korral võis tunduda, et valitud suund - olla lihtsalt soliidne ja vältida selgemaid seisukohti - ongi õige. Tänaseks on EVA reiting langenud 8 % peale, Reform ammu oma kõrgustes tagasi ning uustulnuk EKRE on pika puuga möödunud nii SDEst, Refist kui EVAst, hiilates 16 protsendiga.

Nüüd jõuame selleni, mis on halvasti läinud ja miks reiting langeb?

Esiteks. Ümmargused seisukohad ja sundmigratsiooniga seotud olulise probleemi eiramine ei ole rahvale siiski väga imponeeriv.

Teiseks. Puudulik propaganda, mis osaliselt on tingitud ka sellest, et polegi suurt midagi öelda. Küll aga ka tehniline pool, vabatahtlike motivatsioon ja erakonna operatiivne võimekus on puudulikud. Vaatame need kolm nimetatud punkti ükshaaval läbi.

Tehnilise poole peal pean silmas seda, et erakonna juhatus ei ole propagandat korrigeerinud, ei ole tehtud oma häälekandjat, ei ole telke juurde ostnud, ega ka korralikku noortekogu moodustanud. Samuti on puudulikuks jäänud otsesuhtlus rahvaga. EKRE korraldas äsja ülikõva kontserttuuri: kahekõne rahvaga. Mille tulemus nende reitiningus nüüd ka selgelt peegeldub. EVA juhtkond arvab, et ümmargune jutt sellest, et meie ei ole EKRE, on piisav - kuid enam ei ole.

Üks väga oluline probleem, mis esile kerkima hakkab, on vabatahtlikke puudus. Iga erakonna jaoks on kõige olulisem ressurss vabatahtlikud abistajad, kes viivad läbi telgikampaaniaid ja rajavad erakonnale sotsiaalset võrgustikku. Küll aga kellegi vabatahtlikus ei püsi igavesti, mõni viitsib ühe aktsiooni kaasa teha, mõni paar aastat mõõdukalt kaasa tiksuda, aga ühel päeval taanduvad kõik passiivseks. Meie erakonna vabatahtlikud pärinevad erakonna (VIK) algusaegadest 2013. aastast. Valdav enamus neist on vanuses 30-60, noorte osakaal praktiliselt puudub. Need inimesed on juba 3 aastat samad olnud, varsti nad enam ei viitsi. Kuna erakonnal järelkasvu - ei noortekogu ega uute liitjujate näol - pole, siis varsti kaob meie operatiivne võimekus. 2015. a. jooksul, vaatamata edukale etteastele RK valimistel, tuli juurde ainult 50 liiget (650lt 700ni).

Juba praegu me suudame liiga vähe kampaainat teha. Erakonnal on kokku kolm telki, millest üks on Tartus ja kaks Tallinnas. Teistel erakondadel on kordades rohkem telke, nagu ka aktiviste. Kui EKRE on alates riigikogu valimiste päevast iga nädalavahetus üle Eesti 3-4 telgiga väljas olnud, siis EVA on korra paari kuu tagant ühte telki kuskil näidanud - ei ole vist ime, et nende reiting tõuseb?

Siit jõuame järgmise probleemini, mis veel väheseidki alles olevaid aktiviste demoraliseerib: juhatuse arrogantsus nende töö suhtes. Oleme jõudnud kummalisse seisu, kus tasuta töötavad aktivistid peavad ise vaeva nägema, et erakonna kontorist telke ja muud kraami kätte saada, kui nad nädalavahetusel aktsiooni teha tahavad. Erakonna kontori nomenklatuuri esindaja vastab neile tuimalt: nädalavahetusel on kontor suletud ja te ei saa midagi. Mis tähendab seda, et aktivist peab ise reedel telgi omale koju tooma, seda nädalavahetusel ka seal hoiustama ning siis esmaspäeval viib ISE kontorisse tagasi. Kas see pole mitte juba absurd, et erakonna vabatahtlik abistaja peab ise oma aega ja närve raiskama, et erakonnale telgiaktsiooni teha? Sain sellest probleemist nüüd hiljuti teada, mis oli väga morjendav. Meie juhatus ei saagi aru, kui kallis ressurss on need paar aktivisti, kes tõesti on siiani seda teinud. Kui need mõned inimesed peaksid enam mitte viitsima, siis on kõik, enam telgiaktsioone ei toimu. EVAs ei ole vabatahtlike näol mingit tagalat, ainult üks eesliin, kes on asendamatud! Kusjuures väga suur osa kampaaniast tehakse ära ühe erakonna liikme bussiga, kes seda meile tasuta annab ja ka ise kütuse kinni maksab (see, millega Teeveer koguaeg sõidab). Miks ta seda teeb, ei tea, kuid väga võimalik, et ühel päeval enam ei tee - mis siis saab?

Erakonna kampaaniavarustusele ligipääsu tagamise 24/7 organiseerimine on juhatuse kohus. Praeguse seisuga on erakonna kontori võti vaid paari kõrgema tegelase taskus - kelle hulka tegevjuht muideks ei kuulu. Mingitel põhjustel ei ole aktivistidele või RNK juhatuse esindajatele kontori võtit antud!

Nüüd veelkord tagasi vabatahtlike motiveerimise juurde. Parim viis poliitilist aktivisti motiveerida, on teatavasti teda kaasata. Kus kaasatakse inimesi praegu? See organ on esinduskogu. Meile kõigile meeldib käia nendel üritustel. Aga kas teate, et selle organi läbisurumine oli VÄGA raske töö, mille tegid ära Ats Miller ja paar teist tubli võitlejat. Herkel koos oma kompanioniga blokeeris selle loomist niipalju kui võimalik - et mitte anda rahvale võimalust kaasa rääkida. Sellelt koosolekult, kus Herkel lõpuks esinduskogu loomisega nõustus sest kõik ta ümber karjusid, et seda on vaja, jooksis üks teine erakonna juhtfiguur nuttes minema sest tema jaoks oli see suur kaotus, et rahvale kaasa rääkimise õigust antakse. Kui meil ka esinduskogu ei oleks, ei saaks me rääkida üldse rahva erakonnast vaid ainult tehnokraatide nomenklatuurist.

Kolmandaks. Kõrgema strateegilise planeerimise puudulikkus. Juhatuse koosolekud on olnud siiani niisama kõne koosolekud, kuid ainevaldkondi, mille eest keegi vasutav on, pole ära jaotatud, nagu pole ka loodud erakonnale korralikku värbamise ja propagandastruktuuri.

Neljandaks. Erakonna praeguse esimehe ideoloogilised silmaklapid ja riigi majanduslike probleemide süstemaatiline eiramine. Rahva suus on hakanud levima teooria, et Eesti poliitmaastikul olla rahvuskonservatiivide tiival tihe rebimine, kogunisti kolm erakonda: EKRE, IRL ja EVA. See on mingite sotsialistide luulu, kes näevad ohtlikke natsionaliste kõigis, kes ei ole nõus oma kuue aastasele pojale täpilist kleiti selga tõmbama ega toitma massiliselt islami parasiite. Küll aga meie praeguse esimehe seisukoht selles vallas on veelgi radikaalem. 25. mail toimunud esimeeste kandidaatide debatil tegi ta teatavaks, et EVA ja IRL on konservatiivsed erakonnad, kuid EKRE ei ole. EKRE olevat äärmuslik populismi erakond, mis asetseb üldse väljaspool poliitilist skaalat. See on mingi isamaalaste tüüpviga, et nende vaim ei ole võimeline aru saama konservatiivsest ideoloogiast, kuid samas on konservatiivsus nende jaoks moesõna, millega nad iseennast ja kõiki teisi sotse vägisi ehtida tahavad.

Eesti poliitmaastikul on tegelikkuses ainult üks konservatiivne erakond: EKRE. RE, IRL, EVA ja SDE on kõik ühtemoodi sotsid, mõne väikese mainekujundusliku erinevusega. Ja see on järgmine põhjus, miks EKRE reiting tõuseb ja EVA langeb. EKRE on omas liigas üksinda, olles ainuke erakond, kes konservatiivset ideoloogiat esindab. Kuna konservatiivsed ideed on terves Euroopas tõusu teel, siis oma senist sotsilikku eelistust muuta soovival inimesel ju polegi muud valikut peale EKRE. EVA aga kandideerib kolme sotsiliku erakonna - SDE, RE, IRL - leeris, lähtuvalt millest on ka tunduvalt raskem silma paista.

Järgmine - isamaalastele tüüpiline - ideoloogiline probleem on Keskerakonna eiramine, ehk siis riigi majanduslike probleemide ja vaese elanikkonna eiramine. Meie esimees näeb Keskerakonnas lihtsalt mingit venemeelsete inimeste seltskonda - mida ta suuresti on, kuid siiski on see vaid üks osa Eesti suurimast erakonnast. Keskerakonna teine oluline pool on oma riigi huvidest lähtuv majanduspoliitika, et lappida isamaalaste Milton Friedmani auhinna tagajärgi. Kuni KE on majanduspoliitika osas ainuke alternatiiv (pankade kõrgem maksustamine, strateegilise riigiomandi säilitamine, munitsipaalpank - ja pood) isamaalaste ja oravate röövkapitalismile, ei ole vist ime, et tal valijaid jagub?

Sama asi on tasuta ühistranspordiga. Selle asemel, et seda eirata, maha teha ja selle pooldajaid tagurlikeks sotsialistideks nimetada, võiks hoopis aru saada, et vaesemal elanikkonnal polegi ju muud võimalust sest nende jaoks on see oluline kokkuhoid. Ja kuni KE ainuke on, kes nende asjade eest seiasb, on tal ju ilmselgelt palju valijaid - isegi siis, kui juhtkond on kriminaalid.

Viiendaks. Erakonna sisene debatikultuur ja personali poliitika. Sellest oli eelnevas juba juttu. Kuid lisaks sellele veel näitab erakonna praeguse juhatuse "küpsust" selle teatud osa suhtumine Ojangusse ja alternaviitsetesse juhatuse kandidaatidesse. Erakond, mis on ennast alati reklaaminud kui demokraatia ja progressiivse debatikultuuri etaloni, suutis eelmistel juhatuse valimistel välja panna vaid ühe esimehe kandidaadi - milline suurepärane demokraatia! Kui nüüd teine kandidaat kõrvale ilmus, on teatud osa senist nomenklatuuri - kes on erakonna ehitamisest teinud omale töökoha ja mugavustsooni, ning seejuures ära unustanud, mida nad tegelikult tegema peaksid - tigedaks nagu herilasepesa aetud. Nad kardavad kaotada monopoli oma kinnise aparaadi üle, mille säilimises oldi vahepeal juba sama kindel nagu NSV Liidu säilimisse 1982. aastal. Ja perestroika toojatesse suhtutakse kui rahvavaenlastesse.

Üks usin parteisõdur lubas Facebookis minu kohta välja viskamise avalduse teha - kuhu ja mille alusel, eks siis näis. Samamoodi on töösse rakendatud oma käsilased, et nad inimesed läbi helistaks ja ütleks, kelle poolt peab hääletama ja kelle poolt ei tohi. Ja seda kõike ainult sellepärast, esimeheks kandideerib Ojangu, kes on vägagi teeneline erakonna looja. Praegu võimul olev juhatus peaks suhtuma sellesse sõbralikult ja soliidselt.

Praegusele juhatusele on tekkinud intriig soodne sest see võimaldab neil erakonna reitingu languses süüdistada "erakonna õõnestajaid", mille abil enda rolli marginaliseerida. Küll aga niipalju on selge, et langus ei ole põhjustatud sellest väikesest intriigist. Meenutagem, milline sisetüli oli Keskerakonnas hiljuti esimehe valimistel, lisaks veel kõik muud sealsed korruptsiooni skandaalid? Samuti meenutagem Reformierakonna kilekotirahastamise skandaali. Ja see nende erakondade reitingut ei langetanud. IRLi elamislubade müük nende reitingut ei langetanud. Samuti mõisteti mingi aeg tagasi korruptsioonis süüdi EKRE tollane esimees Margo Miljond. EKRE reiting sellest ei langenud. Ühesõnaga, mingi intriig ei langeta erakonna reitingut, kui tema valijaskond on välja kujunenud ja erakond jätkab seismist oma seniste ideede eest. EVA reitingu languse põhjustas aga see, et erakonnal ei ole oma kindlat toetajaskonda välja kujunenud, vaid see kujuneb alati hetkeemotsiooni ajel, sõltuvalt Reformierakonna, IRL ja SDE tegevusest.

Eero Epneri (Teater NO99 dramaturg) hinnang EVAle ja EKREle:

"Kui me Teater NO99ga tegime projekti “Ühtne Eesti”, ei olnud ka meil ühtegi programmipunkti. Aga seda ei olnudki vaja. Mitte keegi ei küsinud, kas meil on mõni idee näiteks vaesuse vastu. Piisas sellest, kui ründasime kõiki poliitikuid ja ütlesime, et “meie teeme teisiti”. Kõigile meeldis see!

EKRE ja ka Vabaerakond kasutavad täpselt sama retoorikat: “Me teeme kõike teisiti.” Väga kena. Ammu oleks aeg. Ainult et kas keegi oskab kirjeldada, kuidas nad teisiti teeksid? Me ei tea seda. Sest EKRE-l on ainult rahvuslus. Ja Vabaerakonnal pole sedagi. Neil on ainult lubadus olla “teistmoodi”."

Asjalik jutt, kuna aga tegemist on aatelise sallivuspropagandistiga, näeb ta EKREt läbi samasuguse limbilise filtri nagu meie esimees. Ehk siis ainult kui "äärmuslasi", küll aga tegelikult on EKREl ka majanduse osas teatud olulised seisukohad olemas, nagu riikliku kommertspanga loomine. Ja ka see tõde hakkab rahvale vaikselt pärale jõudma, mis nende reitingut veelgi tõstab.

Kui uus juhatus kontseptsioonile "me oleme teistmoodi" mingit praktilist sisu ei anna, langeb EVA reiting veelgi ning erakonnast saab tühi kest, vaid nimi plakatil, mis hääbub nagu õhtuloojangus päike, kuid järgmisel hommikul enam ei tõuse. Ning ajaloo annaalidesse kirjutatakse, et oli kord erakond, mille maailmavaade jäi selgusetuks (ka tema enda loojatele).

Kõike paremat

01.06.2016.

-------------------------------------------------

[1] http://www.postimees.ee/747302/vaba-isamaalise-kodaniku-asutaja-me-ei-tee-jarjekordset-res-publicat

[2] http://www.postimees.ee/747302/vaba-isamaalise-kodaniku-asutaja-me-ei-tee-jarjekordset-res-publicat

[3] http://www.postimees.ee/2927133/vabaerakond-valis-esimeheks-andres-herkeli

[4] https://vabaerakond.ee/news/vabaerakond-eesti-vajab-isiksusi

[5] http://ekspress.delfi.ee/kuum/voimuvoitlus-sopruskonnana-alustanud-vabaerakonnas-toimub-pettunute-mass?id=74547377

[6] http://ekspress.delfi.ee/kuum/voimuvoitlus-sopruskonnana-alustanud-vabaerakonnas-toimub-pettunute-mass?id=74547377

[7] http://www.postimees.ee/3721489/vabaerakond-eesti-suur-valjakutse-on-vahendada-mittevabade-erakondade-mojuvoimu

[8] http://elu24.postimees.ee/3720469/taavi-roivas-peaminister-kaimlaid-umber-ehitamas-ei-kai

[9] http://uudised.err.ee/v/eesti/732609d1-1b1e-4aad-a0ff-a1f398033714/kirsbergi-valjaheitmine-vabaerakonnast-tekitas-parteis-tulise-vaidluse

[10] http://www.georgkirsberg.eu/#!Riigikaitse-õpetaja-ja-kaitseliitlane-R-Kallasmaa-hukkan-rahvuslased-kuklalasuga/c1t68/575dbfa50cf2b2ec51858191

[11] http://www.ohtuleht.ee/743299/monika-haukanomm-vabaerakond-jatkab-tugeva-alternatiivina-suurparteidele

[12] http://ekspress.delfi.ee/lisalood/artur-talvik-vabaerakonna-teisitimotlejaile-arge-kurtke-haleda-haalega-avalikult-kui-hadised-sitakotid-me-oleme?id=74685297

[13] https://www.vabaerakond.ee/opinions/andres-herkel-ettekanne-eesti-vabaerakonna-uldkoosolekul

[14] http://arvamus.postimees.ee/3157471/sergei-metlev-vabakonservatism-paremaarmuste-vastu

[15] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vabaerakond-leidis-oma-maailmavaate-ules-vabaerakond-on-xxi-sajandi-rahvameelne-eduerakond?id=72671029

[16] http://www.postimees.ee/3726813/ossinovski-ksenofoobiale-tuleb-vastu-astuda-isegi-kui-see-reitingut-rasib

[17] http://arvamus.postimees.ee/2943243/andres-herkel-kas-poolabielu-jarel-tuleb-veerandabielu

[18] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/eesti-vabaerakond-kujundas-kooseluseaduse-suhtes-oma-seisukoha?id=70635653

[19] http://uudised.err.ee/v/eesti/0c568fe5-e60f-437d-b588-bccb81e0d6e7

[20] http://www.pealinn.ee/koik-uudised/herkel-paarkonnaseadus-ei-lohesta-uhiskonda-nagu-kooseluseadus-n157829

[21] http://www.riigikogu.ee/tegevus/tooulevaade/haaletused/haaletustulemused-kohalolekukontroll/e72d83da-c3ca-4a9a-b93c-37d32fcd7c02/

[22] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vabaerakond-kooseluseaduse-rakendamist-ilmselt-toetama-ei-hakka-oleme-halva-seadusloome-vastu?id=73299773

[23] http://www.riigikogu.ee/tegevus/tooulevaade/haaletused/haaletustulemused-kohalolekukontroll/661ac414-3481-4f58-8f30-680bc045cfcf/

[24] https://www.vabaerakond.ee/news/vabaerakond-ei-nae-kreeka-jatkuvatel-abipakettidel-perspektiivi

[25] http://arvamus.postimees.ee/3589667/marleen-allemann-vabaerakond-kas-jatkusuutlik-voi-mitte

[26] http://www.postimees.ee/3735987/populaarseim-partei-oli-juunis-reformierakond

[27] Samblik: mina reatöötajana täitsin käsku. Postimees. 03.06.2013.

http://www.postimees.ee/1257546/samblik-mina-reatootajana-taitsin-kasku

[28] http://arileht.delfi.ee/news/uudised/tippanaluutik-suudistab-euroopa-hadades-eurot-ja-selle-projekti-elluviijaid?id=71900599

[29] http://vabaerakond.ee/news/vabaerakond-eesti-vajab-isiksusi

[30]http://www.sueddeutsche.de/bildung/zehn-jahre-bologna-reform-harsche-kritik-an-bachelor-und-master-1.1441136

[31] http://vabaerakond.ee/news/vabaerakond-eesti-vajab-isiksusi

[32] http://uudised.err.ee/v/eesti/0c568fe5-e60f-437d-b588-bccb81e0d6e7

[33] http://vabaerakond.ee/opinions/vabaerakond-votmekusimuseks-voimekus-teha-vahet-majandusmigrantide-ja-pogenike-vahel

[34] http://vabaerakond.ee/news/vabaerakond-eesti-vajab-isiksusi

[35] http://vabaerakond.ee/opinions/vabaerakond-votmekusimuseks-voimekus-teha-vahet-majandusmigrantide-ja-pogenike-vahel;

http://uudised.err.ee/v/eesti/0c568fe5-e60f-437d-b588-bccb81e0d6e7

[36] http://www.aripaev.ee/article/2014/5/19/nordea-seljatas-maksuameti;

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/nordea-voit-maksuameti-ule-toi-tulu.d?id=69378335

[37] http://www.pealinn.ee/koik-uudised/vabaerakonna-looja-aimar-altosaar-eelistame-erastamist-riiklikule-n140053

[38] Ibid

[39] http://vabaerakond.ee/news/vabaerakond-eesti-vajab-isiksusi

[40] http://vabaerakond.ee/news/vabaerakond-eesti-vajab-isiksusi

[41] http://arvamus.postimees.ee/3172313/georg-kirsberg-kas-sallivus-voi-reaalpoliitika

[42] http://www.georgkirsberg.eu/#!Intelligentsetest-võimetest/c1t68/56dbe5800cf25a66a539eb46

[43] http://online.le.ee/2015/04/29/andres-ammas-ei-jaga-parteikaaslase-kirsbergi-seisukohti-toupuhtuse-teemal/

[44] Helme versus Metlev: Kas Euroopa äärmuslane on Putini sõber? Alates 06:15

http://video.postimees.ee/3475495/helme-versus-metlev-kas-euroopa-aarmuslane-on-putini-sober

[45] Helme versus Metlev: Kas Euroopa äärmuslane on Putini sõber? Alates 00:50

http://video.postimees.ee/3475495/helme-versus-metlev-kas-euroopa-aarmuslane-on-putini-sober

[46] Helme versus Metlev: Kas Euroopa äärmuslane on Putini sõber? Alates 05:30

http://video.postimees.ee/3475495/helme-versus-metlev-kas-euroopa-aarmuslane-on-putini-sober

[47] Helme versus Metlev: Kas Euroopa äärmuslane on Putini sõber? Alates 06:15

http://video.postimees.ee/3475495/helme-versus-metlev-kas-euroopa-aarmuslane-on-putini-sober

[48] Helme versus Metlev: Kas Euroopa äärmuslane on Putini sõber? Alates 13:00

http://video.postimees.ee/3475495/helme-versus-metlev-kas-euroopa-aarmuslane-on-putini-sober

[49] http://ekspress.delfi.ee/lisalood/vabaerakond-vaidleb-kas-neegreid-soimanud-poliitik-on-ikka-rassist?id=74772947

[50] http://www.zeit.de/politik/deutschland/2011-04/sarrazin-spd-ausschluss

[51] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaitseliidu-spetsialist-peab-euroopasse-tungivaid-pogenikke-saastaks-inimrampsuks-ja-mugavusprussakateks?id=72316861

[52] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaitseliidu-spetsialist-peab-euroopasse-tungivaid-pogenikke-saastaks-inimrampsuks-ja-mugavusprussakateks?id=72316861

[53] http://www.pealinn.ee/poliitika/vabaerakonnas-on-mitmeid-kriminaalkaristusega-liikmeid-n170403