GEORG KIRSBERG 

MINU POLIITILINE KUJUNEMINE

Huvi poliitika ja ajaloo vastu tärkas minus juba keskkoolis. Nii otsustasin 2002 aastal liituda Tartus uue erakonnaga Res Publica. 2003 aasta riigikogu valimistel osalesin aktiivselt valimiskampaanias ning jagasin usinalt mööda linna, nii kesklinnas, poodides, äärelinnas kui isegi Anne turul tollaste linna esinumbrite nagu Ene Ergma ja Mihhail Lotman piltidega erakonna flaiereid. Ja tulemus oli teatavasti väga edukas. Astusin Res Publikast välja 2004 aastal seoses asumisega kaitseväe tegevteenistusse (kaitseväe tegevteenistuja erakonda kuuluda ei tohi). Kogu selle perioodi vältel, mil olin kaitseväe teenistuses ja hiljem eramilitaarfirmades laevakaitse teenistuses, ei lasknud ma aga poliitika areenil toimuvat silmist. Lisaks uudiste jälgimisele lugesin palju nii ajaloo kui poliitika alast kirjandust ning lõpetasin töö kõrvalt varasemalt pooleli jäänud ülikooli õpingud.

 

Tol korral, 2003 aastal ei olnud ma poliitilises mõttes veel isiksusena välja kujunenud. Tagant järgi hinnates ei olnud Res Publica 100 protsenti õige valik minu jaoks, kuid kindlasti mitte ka täiesti vale. Üks asi, millest aga hiljem aru sain, et 100 protsenti õiget erakonda olemas olla ei saagi. Teatud ulatuses kompromisside tegemine on demokraatlikus ühiskonnas paratamatus. Vajalike kompromisside ulatus sõltub ühest küljest erakonna enamuse tahtest ning teisest küljest valijaskonna tahtest - rohkem aga just sellest viimasest.

 

Minu poliitiline välja kujunemise protsess toimus aastail 2002-2013. Selle 11 aasta vahele mahtus:

 

1. Ajateenistus.

2. Bakalaureuse kraad Tartu Ülikoolist (mille raames olin külalisüliõpilane Tallinna Ülikoolis nii riigiteaduste                   instituudis kui ajaloo osakonnas).

3. Ohvitseride kursus Saksa mereväes (mille jooksul toimus mitmeid välisreise); sellele järgnenud ohvitserina             töötamine Eesti Mereväes; ja Kaitseliitu kuulumine.

4. Magistri kraad TTÜst (mille raames õppisin ühe aasta Saksamaal Kieli ülikoolis)

5. Vestlused väliseestlastega, kes riigi taasloomise päevil protsessi sees olid

6. Oma erakonna moodustamise katse 2011 aastal (MTÜ Põliseestlased), tiivustatuna samal aastal toimunud             Põlissoomlaste     erakonna edust Soomes

7. Töö mitmes erinevas välismaises eramilitaarfirmas laevakaitsjana India Ookeani regioonis (väga palju reisimist         ning suhtlemist eri kultuuri esindavate inimestega)

8. Paljude raamatute läbi töötamine ennekõike ajaloo ja psühholoogia vallast

 

Selle kõige tulemusena oli aeg 2013 aasta sügisel - peale laevakaitsja elust rääkiva tõsieluromaani "Kirjad India Ookeanil" avaldamist - küps kirjutada raamatuks viimase üheteistkümne aasta jooksul pähe kuhjunud mõtted poliitikast. Tulemuseks oli poliit-psühholoogiline teos "Poliitika Psühholoogilised Alused", mis trükipressi alt 2014 aasta juulis poelettidele jõudis. Ning selle täiendusraamat "Poliitilisi Mõtisklusi" nägi ilmavalgust 2016. a. sügisel.

 

 

EESTI PÄEVAPOLIITIKAST LÜHIDALT

Eesti poliitiline huvi jaguneb kaheks peamiseks suunaks: majanduslik heaolu ning iseseisvuse säilitamine šovinistliku Venemaa kõrval.

 

Euroopa Liitu astumine oli õige samm, kuid vaatamata sellele ei ole mingit põhjust pimesi kaasa joosta kõikide Brüsseli otsustega. EL on peale 1991 aastat teinud läbi suured mentaalsed ja institutsionaalsed muutused. Praegune ELi finantspoliitika ning immigratsiooni poliitika on vägagi küsitavad. Minu hinnangul tuleks mõlemat põhjalikult reformida. On viga viljeleda selliseid institutsioone nagu EFSF ja ESM. Need ei lahenda probleeme vaid lükkavad lahendusi edasi. Samuti ei ole ESMi ratifitseerimine kunagi kellelegi kohustuslik olnud. Eesti tegi vea seda ratifitseerides. Euroopa Liisu sisene rahvaste ränne on tervitatav, kuid problemaatiline on väljastpoolt liitu tulev immigratsioon. EL täitub üha enam problemaatiliste migrantidega, kes peale sotsiaalse dumpingu põhjustavad suuri julgeoleku probleeme. Ei ole rassism väita, et islamist on juba ammu saanud omaette probleem Euroopas.

 

NATOsse astumine oli õige samm. Kunagi ei tohi aga unustada, et NATO ei ole meile absoluutne garant. NATO aitab vaid siis, kui Eesti rahvas on valmis ka ise end aitama. Oma riigikaitse arengut unarusse jätta kindlasti ei tohi ning meie riigikaitse vundament on ajateenistus - see peab säilima ka edaspidi.

 

Majandusliku poole pealt on Eestile probleemiks vähene tootmissektor, väike põllumajandussektor ja liiga suur väliskapitali osakaal, mis siit omanikutulu välja viib. Eesti on naljata muutunud välispankade lüpsilehmaks, kes isegi seda väikest osa siin toodetud kasumist suuresti maksuvabalt riigist välja viivad. Seda saaks muuta ühistupankade ja/või riigipanga kaudu. Eelmise Wabariigi ajal (1918-40) mängis Eesti rahvale kommertspanga rolli Eesti riigipank, mis pakkus deebethoiuste teenust ning andis nullilähedase intressiga laene (ja isegi see kasum, mida pank intresside pealt teenis läks ju riigikassasse tagasi ehk siis jälle rahva taskusse). Mitte mingit probleemi ei oleks tänasel päeval sama süsteem uuesti tööle panna, kuid kaasaegsest "moodsa majandussüsteemi" vaimust vaevatud poliitikud isegi ei kaalu sellist varianti.

 

Piirileping Venemaaga sellisel kujul nagu ta sõlmiti oli suur viga. Selle lepingu sõlmimiseks ei olnud meie riigil ühtegi kohustust ega ühtegi vajadust - ja mis veel hullem, ei olnud ka ühtegi luba kuna see oli mitmes kohas põhiseaduse vastane.