Poliitika kui troonide mäng

Peaminister Jüri Ratas tegi 22. novembril 2018. teatavaks, et koalitsioon EKREga on välistatud:

3. märtsil 2019. toimunud RK valimisted võitis Reformierakond, Keskerakond tuli teiseks ja EKRE oma 19 kohaga kolmandaks. Isamaa ja sotsid kaotasid niipalju parlamendimandaate, et senine võimuliit (KE, SDE ja Isamaa) jätkata ei saanud. Võtsin alguses asja suht rahulikult, EKRE hea tulemus tegi küll rõõmu, kuid koalitsiooni minemisest ma unistada ei julgenud, sest ka sotsid ja oravad olid meiega koalitsiooni juba välistanud.

Kohe peale valimisi saatis Kaja Kallas Keskerakonnale (keda nad nad on 25 aastat järjest vihanud ja mustanud) lahkelt koalitsiooni läbirääkimiste kutse. Sellele järgnesid mingid arutelud, peale mida Ratas minema veeres sest talle ei sobinud. Avalikkusele tõi ta keeldumise põhjuseks erimeelsused maksuküsimustes. Tegelik põhjus oli aga see, et endast suuremaga koalitsiooni minnes oleks ta peaministri koha kaotanud. Seejärel, 8. märtsil, saati oravapreili läbirääkimiste kutse Isamaale ja sotsidele. Kohe ka see plaan luhtus, ei saadud jutule, Kaja sõnutsi said probleemiks Isamaa ja sotside omahelise suhted. Mis on muidugi kahtlane jutt sest just olid nad koos 2,5 aastat koalitsioonis. Seega oli põhjus muus, kuid milles, ei oska öelda.

Ja siis, 11. märtsil, see juhtus:

Põmmdi ja kõmmdi, troonide mäng oli alanud! Esimene, kes ennast täis lasi, ja kellele ühtlasi nuga selga löödi, oli Keskerakonna koduneeger, kes veel 2. märtsil, üks päev enne valimisi vapralt kuulutanud oli, et tema koduerakond kindel kaitsevall ekreiitide-ekstremistide eest on:

Nüüd, kui Ratas EKRELE koalitsiinikutse ära oli saatnud, jätkas Turay oma nutulaulu, tehes teatavaks, et nüüd hävitatakse Eesti maine ja antakse suur löök ka välismajandusele:

Kohe sekundeeris talle ka keegi ettevõtja Kristjan Lepik, kes lubas lausa mürki võtta:

Lepik põhjendas oma maailmalõpu ennustust sellega, et möödas on need ajad, mil ettevõtted valisid uue kontori või tehase sihtriiki vaid kulusid arvestades ning nüüd keskendutakse pigem väärtustele. Esiteks jättis lugupeetud ettevõtja mainimata, et 1) mis väärtustele nüüd siis keskendutakse ja 2) mis väärtusi EKRE ohustab? Aga see selleks. Küll aga veel juhiksin Kristjani tähelepanu asjaolule, et tema sõnad ei ole vist päris tõesed. Lääne maailma investorite meelispaik on endiselt Hiina, kus need vastavad väärtused just väga au sees ei ole? Vähemasti pole veel kuulda olnud, et keegi ettevõtja oma tehase sinna kolimata jätaks seoses Tiibeti okupeerimise ja represseerimisega?

Niipalju siis sellest ja niipalju ka Turayst ... kuid ega Turayd see koalitsioon EKREga vist niipalju häiri kui Raimondit, kes selle peale kohe Keskerakonna juhatusest tagasi astus ning suuremajoonelist kolmikliidu antikampaaniat alustas:

Noormees kogus ennast mõned päevad, tegi sõjaplaani (tõenäoliselt üksinda) ning alustas siis, täpsemini üritas alustada, mingit kampaaniat. Piirdus see ühe vene keelse Youtubi videoga, kus ta kutsus venelasi kolmikliidu loomise vastu välja astuma:

Ja sellega asi piirduski, isegi vene telekanal ei võtnud oma truualamliku lakei läkitust eetrisse, samuti ei astunud ei Keskerakonnast ega selle juhatusest välja mitte ühtegi venelast. Üllas noormees - seda ütlen muidugi väga satiiriliselt sest mul oli tõsiselt vastik vaadata, kuidas eestlane vene keeles venelaste ees koogutab - oligi lahinguväljal üksi. Raimond kogenud poliitikuna oleks pidanud teadma, et pragmaatiline kasu on poliitikas alati tähtsam kui põhimõtted. Raimond ei ole sugugi ainus Keskerakonna liige, kellele koalitsioon EKREga ei meeldi, kuid teised mittemeeldijad on vakka, sest võimu juurde pääsemine on igal juhul tähtsam. Seega las plika tujutseb omaette edasi. Raimond, kes tegi väga hea häältesaagi nii KOV valimistel, RK valimistel kui erakonna sisevalimistel, hindas oma tähtsust üle.

Seega aitas EKRE puhastada ka Keskerakonna juhatust - esimene võit oli saavutatud juba enne koalitsiooni lepingu allkirjastamist!

Ahjaa, ühe liitlase Raimond omale siiski leidis, keegi Isamaa liige Lea Metsmees postitas ka Facebooki, et inimesed võiksid nüüd välja astuma hakata:

30. märtsi seisuga oli see post siis 62 laiki saanud ja 24 kommentaari - isegi vähem kui Raimondi säutsud. Aga mingit kasu sellest vist siiski oli, vähemasti mõned päevad hiljem tehtigi teatavaks, et Isamaast astuvad inimesed välja ja EKREsse tuleb juurde:

Jällegi üks EKRE töövõit juures - tundub, et EKRE koalitsiooni minemine on vägagi tõhus riistapuu Eesti poliitmaastiku puhastamiseks!

Aga Turayl näe niipalju põhimõtteid ei olnud, et ta siis erakonnast välja astuks ja sotside või Reformierakonnaga liituks, kes Eestit ka tegelikult EKRE eest kaitsevad - aga siis jääks ju oma Tallinna linnavalitsuse fiktiivsest töökohast ilma, seega parem vait olla ja edasi teenida!

Raimond ei olnud muidugi ainuke, kellele EKRE ei meeldinud. EKRE suutis lausa Brüsseli herrad marru ajada. Kõige tähtsam neist, herr Verhofstadt, Keskerakonna EU partei juht, võttis isegi vaevaks Ratasele kiri saata:

Millele meie vapper peaminister otsustavalt vastas:

Vot siis, EKRE suutis juba meie peaministrile selgroo külge kasvatada - juba teine võit enne koalitsiooni minekut! Ei tea küll kui suured saavad edusammud siis olema, kui EKRE saabki koalitsiooni?

Nii see trall käis, nutt ja hala meedias läks päris suureks. Igasugused tegelased kiunusid ja vingusid, lubati nii maailmalõppu kui vangilaagreid. Loomulikult ei jäänud tulemata ka natsiriik, selle kontseptsiooni käis välja tuntud spetsialist Urmas Sutrop, kes saatis läbi Päevalehe avalikkuse ette lausa murekirja, mida illustreeris ka tulevane Eesti vapp:

Üks teine muretseja, oravadaam Maris Lauri, kartis ise peksa saada ja ennustas ette represseerimise lainet ning inimeste arreteerimist, pidavat nii olema, et: "Alguses viiakse ära need, kes meile eriti ei meeldi ja me oleme vait ja tunneme vaikselt rõõmu. Siis viiakse ära naabrid, kellest meil oli ükskõik, ja me oleme vait, sest meisse see ei puutu. Siis viiakse ära meie sõbrad ja me oleme vait, sest meil on hirm. Lõpuks viiakse ära meid ja siis pole enam kedagi, kes meie eest kostaks." Musta kurjust ennustas ta kaa:

Tõepoolest, oht on ju suur! Eks Marisel ole raske elada pidevas represseerimise hirmus, tõenäoliselt see ongi tal pea soojaks ajanud. Marisest võib nüüd järgmine Solženitsõn saada - kui tal on niipalju õnne ja vastupidavust, et EKRE koonduslaager üle elada - kes rahvale pärast oma üleelatud kannatustest raamatu kirjutab, "EKRE Arhipelaad" või midagi sellist.

Aga aeg läks kiirelt edasi, nagu ka koalitsiooniläbirääkimised, kus üha avati ja suleti uusi peatükke. Seega oht Eestile, euroopalikele väärtustele ja inimeludele üha kasvas. Enamus ühiskonda suhtus sellesse ükskõikselt, kuid Kaja mitte, tema võitles, oli valmis ennast ohverdama, et päästa Eestit. 26. märtsil tegi lausa teatavaks, et oleks valmis loobuma isegi peaministri kohast, kuid vaid Jüriga paari saaks:

Järgmisel päeval, 27. märtsil, kinnitas Kaja uuesti, et ootavad Keskerakonda enda rüppe:

"Esmaspäeval Viljandit külastanud Reformierakonna esimehe Kaja Kallase kinnitusel on tema uks Jüri Ratasele jätkuvalt avatud. Oravapartei ja Keskerakonna kaksikliit ei oleks Kallase sõnul rajatud vihale ja vaenule, nagu praegu moodustuv ­EKREIKE liit."

Ju siis Jüri eelistas viha ja vaenu kenale tütarlapsele - eks poliitika teebki inimesed sõgedaks, nii tore, et Kaja sellega kaasa pole läinud ja endiselt viha ega vaenu ei levita!

Viha ja vaenu läbirääkimised läksid siis edasi ning 30. märtsiks olid mitmed olulised küsimused juba lahenduse leidnud ning tõenäosus kolmikliidu sünniks oli muutunud nii suureks, et asjaosaliste erakondade juhatused vajasid oma volikogude heakskiitu. Nimetatud päeval need volikogud ka toimusid ning kõik said heakskiidu, nüüd veel ainult äravormistamise küsimus.

Yana Toom-Litvininova-Tšernogorovale oma volikogu otsus muidugi ei meeldinud, sest nüüd pidi ta kodus lastele selgitama hakkama, et miks ta natsidega koalitsiooni minema peab:

Aga Yana ei ole nii loll ega põhimõttekindel kui tema liitlane Raimond, juhatusest ta välja ei astu, nagu mitte ka Riigikogu fraktsioonist - siis jääks ju kohast ilma, seega parem ikka natsidega koalitsiooni minna. Aga mis sest Raimondist enam, teda pole enam olemaski, nagu ei mäleta keegi enam ammugi kes Edgar oli. Mitte keegi ei ole suurem kui erakond, iga poliitfunktsionääri tähelend kestab täpselt niikaua, kuni ta erakonna eesotsas on, kui ta sealt langeb ... siis ta langebki.

Kaja kui armunud kooliplika jätkas ikka Jüri noolimist, pakkudes, nagu Raja Teelegi, kõigepealt iseennast. Kuid Jüri ei olnud Toots, ei võtt vedu, tuim Eesti mees. Vaatamata sellele, et Kaja pakkumine oli niiiii ahvatlev, Jürile saadetud ilusas kirjas lubas ta, et nende ühine liit kaitseks kogunisti nii demokraatiat kui õigusriiki:

Ju siis Jüri ei tahtnud nende üllaste väärtuste eest seista ning jätkas läbirääkimisi ikka fašistidega, es tia, mis kuri või must kurjus tema sisse on lännu? Oleks Vigala Sass veel elus, ehk oskaks öelda.

Siis, teisel aprillil, tegi Kaja ka oma aprillinalja ära, lubas Riigikogus koalitsioonivastase valitsusplaani hääletusele panna:

Kaks päeva hiljem tegi Riigikogu aga Kajale aprilli nalja vastu:

Siit oli ka juba selge, et koalitsioon sünnib ja tagasiteed enam pole. Erakondade volikogud, mis pidid kinnitama koalitsioonilepingu, olid juba määratud toimuma 6. aprillil.

31. märtsil ja 4. aprillil toimusid nii Tallinnas kui Tartus ka segase sisuga meeleavaldused, kus mingi seltskond inimesi avaldas meelt kummaliste asjade osas:

Need on need poolearulised SÕSsid (sotsiaalse õigluse sõdurid), kellel oma eluga muud teha pole.

Kasu sellest ei olnud, isegi sellest ei olnud, et Raimond 5. aprillil Keskerakonnast välja astus ja üksikuna europarlamenti kandideerida lubas, ega ka sellest mitte, et Raimondi õde samal päeval Kajale valitsuse moodustamise ettepaneku tegi:

Põhiseaduse kohaselt sai Kaja omale siis nüüd 14 päeva, et valitsus kokku panna ja saada selleks parlamendi toetus. Ainuke mure, et huvilisi talle polnud ja juba järgmisel päeval (6. aprill) kinnitasid kolmiliidu volikogud omavahelise koalitsiooni ära:

Ja nagu võluväel ilmus juba 12. aprillil muidu rohkem punase propagandamasinana tegutseva KAPO sulest üllitis, mis midagi vihakõnelaadset kuulutas:

Seal on väljavõte KAPO aastaraamatust: "Õpirände kuritarvitamise oht ja tegelikud probleemid, mis on tekkinud, on väga suured. ... Lääne universaalsetel inimõigustel põhinevate väärtuste taustal paistavad uusimmigrandid vahel silma täiesti erinevate väärtushinnangutega. Pikemas plaanis koormab see ühiskonda, põhjustab pingeid, ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. ... Enesesegregatsioon ja sellega seotud sotsiaalne ja majanduslik haavatavus loovad omakorda väga soodsa pinnase radikaliseerumisele ning sedakauduterrorismi toetamisele. Riigi huvides on sellist arengut vältida. Siinkohal peavad ka ülikoolid mõistma enda rolli välisriikidest pärit üliõpilaste valimisel ja Eestisse lubamisel ning arvestama muu hulgas tudengistaatuse väärkasutuse riske."

Raske öelda, kas selline jutt ja suunamuutus (varasemalt on KAPO poliitbüroo hoiatanud ühiskonda ikka kohalikest äärmuslastest tekkiva ohu eest) oli tingitud asjaolust, et siseministriportfell Mart Helme kätte läks, kuid igal juhul oli EKRE saavutanud järjekordse olulise töövõidu, ja seda juba enne ametliku koalitsiooni loomist.

14. aprillil toimus Tallinna lauluväljakul segase sisuga, kuid suure eelarvega üritus, mida nimetati Kõigi Eesti Lauluks. Mis asi see oli, ei ole aru saada. Räägiti jälle arusaamatut juttu põhiväärtustest ja isikuvabadusest ja nende kaitsest, kuid ei defineeritud ära misasjad need on ja kes neid ohustama tuleb? Samuti jäi arusaamatuks ürituse mõte selles kontekstis, et tuldi ju kaitsma demokraatlikke põhiväärtusi ning võitlema selle vastu, et keegi neid ohustab, kuid ürituse korraldaja sõnutsi ei olevat ürituse sisu üldse poliitiline:

Samas Reporter kuulutas ikkagi, et tegemist on EKRE vastase kontserdiga. Sama kinnitas ka laval sõna saanud Hannes Tamjärv:

Ürituse eelarve oli 92 tuhat eurot, millest esinejatele sentigi ei läinud, vaid lava neelas enamuse endasse, ülejäänud läks ei tea kuhu. Seega sai keegi lavapakkuja nüüd hea raha omale heategevusliku ürituse pealt - oli ikka õel küll, nii olulisele üritusele oleks pidanud ikka tasuta oma teeneid pakkuma, muidu tulevadki fašistid ju võimule!

Kuigi üritus pidavat olema salliv ja rahvast ühenvad, sai seda külastanud EKRE saadik Peeter Ernits suure vihkamise osaliseks:

Kõigi Eessti Laulu päeval lauldi sama laulu ka ERRis, kus solistideks olid Ahto Lobjakas ja Andrus Karnau, kes samuti tundsid muret põhiväärtuste ja põhiseaduse pärast. Nimelt olla Eesti põhiseaduses oluline puudujääk sest on jäetud võimalus, et "ministriks, kaasa arvatus peaministriks, võib saada ükskõik kes, kaasa arvatud siis näiteks avalik antisemiit, rassist või neonats, hea näide siin on Ruuben Kaalep, kellele ükski Eesti seadus ei keelaks valitsusse minemist ...". Sellele sekundeerib kohe Lobjakas, et EKRE ministrikandidaadid on tõepoolest "rassistid, antisemiidid ja muu sarnane saast" (saade on järelkuulatav siit, Lobjakase äsja nimetatud tsitaat asub 17:30). See on ka ühele saastakanalile sobilik saatejuht ja väljendusviis, las see saast vegeteerib nüüd riiklikus meedias edasi.

Seejärel mindi juudilainele ja soiuti tükk aega midagi juutidest, antisemitismist ja isegi räigest antisemitismist. See jutt jäi selles suhtes jällegi arusaamatuks, et EKRE oli ainuke erakond Eestis, kes Donald Trumpi toetas, kui viimane Jeruusalemma Iisraeli pealinnana tunnistas - euroopalike väärtuste esindajad ja ükski teine Eesti poliitik seda ei toetanud, seega ajavad ju nemad juudivaenulikku poliitikat? Aga sellest tõeliste väärtuste kaitsjad vaikivad. Edasi jõudsid nad selleni, et kõigi kolme erakonna volikogud kiitsid antisemiitlikud ministrikandidaadid ju heaks, mis oli suur pettumus ja oluline löök meie väärtussüsteemile - koalitsioonilepingut nad vist lugenud ei ole sest seal on antisemitismi taunimine eraldi punktina välja toodud.

Järgmisel päeval peale kõigi kontserti (kus osales tunduvalt vähem inimesi kui äärmuslaste tõrvikurongkäigul) ja riikliku solgitoru saastalaviini, 15. aprillil, läks vapper Kaja siis parlamendi ette oma valitsusplaani tutvustama, teades juba ette, et ta maha hääletatakse:

Aga tubli tüdruk, võitles ikka lõpuni nagu Jeanne d'Arc. Vb. saab temastki kunagi pühak. Aga juba järgmisel päeval, 16. aprillil ei jäänud teisel pühakul, presidendi proual, enam muud üle kui valitsuse moodustamine Ratasele delegeerida:

Ja 17 aprillil toimunud Riigikogu istungil saigi Ratas oma volitused kätte. Google pidas lausa vajalikuks seda oma otsingusüsteemis hüüumärkidega tähistada:

Turay on juba vaikseks jäänud, leppis vist olukorraga, kuna tema ametikoht linnvalitsuses äsja ametisse saanud multikultuurse linnapeaga säilib, siis pole ka kisada vaja. Raimond peab siis üksi edasi võitlema.

Isamaalane Vikoria Ladõnskaja-Kubits asus küll midagi võitlema ja hääletas vastu, põhjendades oma otsust sellega, et kedagi ei tohi solvata - väga õige tähelepanek, ainuke asi mis arusaamatuks jäi, et keda siis solvatud on?

Aga imelik on see, et kui Ahto Lobjakas äsja riiklikus raadios EKRE ministrikandidaate saastaks nimetas, siis see antisolvaja Ladõnskajat ei häirinud? Kui president Ilvese kantselei juht Siim Raie Martin Helme otse eetris perse saatis (loe siit), siis ka see Ladõnskajat ei häirinud? Kui oravapoiss polkovnik-kindral Laaneots mind läbi avaliku meedia psüühiliselt haigeks inimeseks sõimas, siis Ladõnskajat see samuti ei häirinud. Kui vaadata, milliste valedega koguaeg EKRE inimesi sõimatakse, siis kordagi see Ladõnskaja õrni tundeid riivanud pole. Aga nüüd esitas ta EKRE inimestele segase süüdistise kellegi kohta halvasti ütlemises? Järjekordne topeltmoraali esindaja.

Aga nii põhimõttekindel nagu Raimond meie Vikroria ei olnud, erakonnast, selle juhatusest ega fraktsioonist ta välja ei astunud.

Samal ajal kui Viktoria pisaraid tagasi hoidis, toimus Riigikogu ees järjekordne segase sisuga meeleavaldus. Mõned üksikud inimesed olid sinna kogunenud ja hoidsid käes segase sisuga loosungeid. Üks neist on siin:

EKRE saadik Poolametsa tähelepanu juhitakse siis sellele, et hea sõna pidavat võitma võõra väe. Viidatud teesi sisu jääb aga arusaamatuks sest minu teada pole sõja ajaloos veel ühtegi sellist lahingut teada, kus hea sõnaga võõrast väge oleks võidetud? Kui vaprad vene talupojad hitlerlasi oma riigist välja ajasid, siis kas see toimus hea sõna saatel? Kui meie sangarid vapraid vene talupoegi Sinimägedes mõnda aega tagasi hoida suutsid, siis kas see toimus hea sõna toel? Kui tänase Iraagi ja Süüria territoorium ISISe käest tagasi hõivati, siis kas seda tehti hea sõnaga? Soovitaksin loosungi autoril natuke lähemalt sõjaajalooga tutvuda, enne kui Riigikogu ette soppa üles keerutama minna - parlament peaks ikka tarkade meeste faktipõhine koht olema, on ju nii?

16. aprillil hakkasid ringlema küll jutud, et kangelaspresident ei kinnita vb valitsust ära:

Põhiseaduse järgi kinnitatakse ministrid ametisse presidendi poolt, seega ideeliselt võiks ta ka mitte kinnitada, aga mis siis saaks, ei oska öelda, seni pole sellist pretsedenti veel olnud. Ega tulnud ka sel korral. 23. aprillil tuli hoopis selline uudis:

Presidendi seisukohad ja retootika EKRE osas tegid üleöö kannapöörde. Enam ta ei öelnud mitte ühtegi halba sõna, otse vastupidi, kaitses EKRE inimesi ka nendes kohtades, kus poleks pidanud. Samal päeval (23 aprillil) tehti meedias teatavaks, et EKRE ministrikandidaat Marti Kuusik tabati hiljuti roolist jääknähtudega. Ka seda paluti presidendil kommenteerida, kus tema vastuseks oli, et see on küsimus EKREle ja peaministrile, kuid mitte presidendile ega puutu ministriametisse nimetamisse. Vägagi kummaline vastus inimeselt, kes peaks olema ühiskonna moraalseks kompassiks. Minu hinnangul oleks president pidanud täispeaga rooli keeramise resoluutselt hukka mõistma ning vajadusel tegema EKRE esimehele ja peaministrile ettepanek otsida uus kandidaat. Meenutagem, et varasemalt on Kersti olnud EKRE suhtes vägagi kriitiline, laimav ja valesid levitav. Kord ütles ta isegi seda, et EKRE tahab Eestit NATOst välja viia. Aga nüüd kaitseb EKRE roolijoodikutest ministreid. Miks, jääb arusaamatuks? Kuid tegemist on selgrootu tegelasega - tõestas veelkord, et ei sobi presidendiks. Üks põhjus muidugi, miks Kersti roolijoomist hukka mõista ei saa, on see, et ta ise on sama asjaga vahele jäänud, ja temal ei olnud siis isegi juhilube (loe siit). Ise pean seda vägagi kahetsusväärseks, et nii Riigikogu, erakondade juhatused, president kui ka avalikkus selliseid asju tolereerivad. Mina keelustaksin roolijoodikutel osalemise poliitikas ja töötamise kõrgemas riigi juhtkonnas!

Äsja nimetatud artiklis toodi esile, et president ikkagi arutas oma nõunikega, mis võimalused tal oleks uut valitsust mitte ametisse nimetada, ja selgus, et seda võimalust pole. Oleks ainult juhul, kui mõni kandidaat oleks ohuks riiklikule julgeolekule või põhiseaduslikule korrale. Sellisel juhul oleks president võinud juba ammu mitmed ministrid tagandada. Nagu näiteks Jüri Luik, kes kaitseministrina avalikult USA presidenti laimas ja tema kohta valesid levitas, nagu ta Putini käsilane oleks. Sellega seadis ta otseselt ohtu meie liitlassuhted meie füüsilise julgeoleku garandiga. Siis oleks pidanud tagandama kõik Keskerakonna ministrid, sest erakond, kellel on koostööleping Putini endaga, on kohe kindlasti riigile julgeolekuoht. Vastne linnapea Kõlvart on oma sellekohase tegeguse eest ka KAPO aastaraamatus esile toodud. Aga sellised asjad ei häiri muidugi kedagi - küsimus ministrite tagandamisest tekkis alles siis, kui võimukoalitsiooni läks erakond, keda sellised asjad häirivad!

22. aprillil tuli aga see hea uudis, et suur punapropagandist Vilja Kiisler Postimehest lahkub sest ajalehe uue peatoimetaja Peeter Helmega erimeelsused tekkisid. Edasi läks juba nagu lepase reega, paar päeva hiljem ka teine demagoog vallandati:

Kevadpuhastus solgitorus, läkski juba see asi seal haisema, nüüd lasti saast välja. Loodetavasti ei teki sellest ühiskonnale ülemäärast reostust.

24. aprillil siis kinnitaski roolijoodikpresident ametisse uue valitsuse, nende hulgas kaks roolijoodik ministrit. Keskerakonna minister Jaak Aab on lausa sariroolijoodik, kes on täispeaga roolist juba kahel korral vahele võetud ja ühel korral on ta sedapsi ka inimese alla ajanud. Siit lähtub, et meie kõrgem riigijuhtkond on üks mädapaise, mis likvideerida tuleks, ja korralike inimestega asendada. President sellest muidugi ei räägi, oma valitsuse ametisse nimetamise kõnes rõhutas riigipea hoopis vajadust pidevalt seista põhiseaduses toodud vabaduste ja väärtuste eest ning vähendama kurjust ühiskonnas, seda nii tegudes kui sõnades. Ma ise vabaduste kaitses ja kurjuses probleemi ei näe, küll aga silmakirjas ja moraalituses!

Üks päev enne seda, kui uus valitsus Riigikogu saalis ametisse vannutati, selgus, et üks EKRE minister on ikka naisepeksja:

Eesti Ekpressi detektiivibüroo tegi selle kindlaks. Ja ühtäkki teadsid kõik, et ta on perevägivallatseja, palju inimesi (kellest ühegi nime pole teada) andsid tunnistusi, et Kuusik on oma eksnaist peksnud ja terroriseerinud ja kahel korral lausa nii kõvasti peksnud, et tal käeluu ära murdnud. Ainukene, kes sellest midagi ei tea, on vabariigi politsi, sest neile pole Kuusiku kohta ühtegi süüdistust laekunud. Samuti ei olnud Kuusiku poolt väidetavalt korduvalt läbi pekstud tema eksnaine enda sellelaadsetest kogemustest teadlik, mille ta ka meediale teatavaks tegi:

Proua Kuusiku teadaanne oli järgnev: "Olen äärmiselt häiritud minu ja minu eksabikaasa vastu algatatud laimukampaaniast. Eriti alatu on, et tahes rünnata Martit, rünnatakse kogu meie perekonda, kaasa arvatud meie kaht alaealist last, kes on räigest rünnakust oma isa vastu endast väljas. Olen ajakirjanikele varem kinnitanud ja kinnitan ka nüüd, et Marti ei ole minu vastu mingit vägivalda tarvitanud. Minu kaks käeluumurdu on olnud õnnetusjuhtumid, milles Martil puudub vähimgi roll. Lisaks anonüümsele laimule on Eesti Ekspressi artiklis mitmeid valeväiteid, näiteks ei vasta tõele nende kirjeldus meie kinnisvaratehingutest."

Vaatamata sellele alustas tubli politsei kriminaalmenetlust:

Asi oli kohe nii tõsine, et seda pidi Aktuaalses Kaameras kommenteerima äsja ametisse astunud justiitsminister Raivo Aeg, kes kommenteeris asja selliselt, et menetlusasutustel pole tänaseks ühtegi konkreetset fakti süüdistuste kohta, kuid toonitas ikkagi üle, et tegu on väga tõsise süüdistusega, mida tuleb uurida. No las nad siis uurivad, ega sellest ei pea ennast häirida laskma, et proua Kuusik oma tunnistuse juba avalikult andis.

29. aprillil vannutati ka Riigikogu saalis uus valitsus ametisse. Tseremoonia juures viibis dressides, mille peale oli kritseldatud mingi segane sõnum, ka president Kaljulaid, kes aga siis saalist välja jalutas, kui Kuusikut ametisse vannutati ning peale seda tuli tagasi - häiris inimeste tegevust oma liikumisega. Vb sellepärast tõmbaski dressid selga, et parem liikuda oleks.

Ma ütleks, et tegemist on labiilse tegelasega. Ise määras Kuusiku paar päeva tagasi oma allkirjaga ametisse, ja lausa kaitses tema roolijoomise pattu, puigeldes kõrvale, et see pole tema asi. Aga nüüd, kui ta Riigikogu poolt ametisse määrati, esitas protesti. Mannetu käitumine, mis tõestas veelkord, et see president ei ole oma kohta väärt. Aga kui president oma uue moedisiniga Lobjakase ERRist vallandamise vastu protesti üles näitab, siis kasutan siinkohal tema poolt kaitstud vaba sõna ja nimetan teda antisemiitlikuks saastaks - ja ühtegi pretentsiooni ei arvesta, sest just sellist sõnavabadust ta ise ju kaitseb!

Ja muide, eelmisel aastal (2018) lasi president kohtus süüdi mõistetud naisepeksjal Tiit Ojasool lavastada ja korraldada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt, sõnades, et talle tuleb andestada:

Sellel presidendil kehtivad ikka väga võikad topeltstandardid. Kahetsusväärne, et inimene, kelle töö on olla ühiskonna moraalne kompass, näitab sellist suunda.

Ja väike vastik natsiriik oli siis sündinud. Aga Turay on endiselt vakka, ju on siis oma kohaga leppinud. Ja Raimondile soovime edu eurovalimistel ja Kajale võitluses avatud ühiskonna poolt ja kurjuse vastu. Aga mida me kogu sellest loost jälle õppisime? Eks ikka seda, et poliitika on silmakirjalik troonide mäng, kus põhimõtetega inimesed alati kaotavad. Lubasid ju nii Kaja kui Jüri enne valimisi, et natsidega liitu ei tee - Kaja ei teinudki, aga Jüri ikkagi tegi, saades selle eest peaministriks. Kaja peab oma kindlate põhimõtetega oppositsioonis istuma, Jüri aga unustas vanan põhimõtted ära ja liikus uutega edasi.

Meenutagem nüüd seda, et 2016. aasta novembris läks Isamaa Keskerakonnaga - keda nad 25 aastat järjest vaenanud olid - liitu, ja vaen kaduski nagu üleöö. Kuna aga poliitikas on kellelegi vastanduda vaja (muidu juhtub nii nagu Herkeli Sabaerakonnaga juhtus), kuna aga enam Keskerakonnale vastanduda ju ei saanud sest nüüd pidi nende puudel olema, võttis Isamaa ette EKRE, hakates seda materdama tüüpiliste neomarksistlike argumentidega. Nüüd siis mindi juba ka sellega koalitsiooni. Reformierakonna poliitika üks alustalasid 25 aastat järjest on samuti olnud Keskerakonnale vastandumine, kuid nüüd mindi nende kintsu kaapima, et saaks ühte heita. Meenutagem sedagi, et 2016. novembris tõukasid Reformierakonna võimult tema enda tollased koalitsioonipartnerid Isamaa ja SDE, kes Keskerakonna siis troonile aitasid. See ei seganud muidugi nüüd peale 2019. RK valimisi Reformierakonnal Isamaad ja sotse liitu kutsumast.

Selline silmakirjalik troonide mäng see poliitika on. Seisukohad ja lubadused kehtivad senikaua kui neid muudetakse, ja ka uued lubadused murduvad sama ruttu kui eelmised, sest omakorda uued tahavad peale tulla. Liitlastest saavad vaenlased üleöö ning sama kiiresti ka uuesti sõbrad, nagu hetke olukord parajasti nõuab.

Nüüd paar sõnaga ka koalitsioonilepingust. Ministeeriumid jaotati võrdselt, iga koalitsioonipartner sai neid viis tükki. Seega oli diil kõige parem Ismaale, kes kõige väiksema koalitsioonipartnerina sai suurtega võrreldes sama arvu ministeeriume. EKRE kätte läksid siis Siseministeerium, Rahandusministeerium, Keskonnaministeerium, Maaeluministeerium ning Väliskaubandus - ja IT ministeerium. Sealtkaudu sai siis EKRE oma kontrolli alla järgmised olulised riigiinstitutsioonid: EAS, Kredex, Eesti Post, RIA.

Läbirääkimistel oli teemaks, et vb kaotada kahepeaga ministeeriumid, ehk siis topeltministeeriumites (Sotsiaalministeerium, Majandus - ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium) ühel ministril pea maha raiuda. See oli veel päevakorral 1. aprillil, mil Postimees avaldas vastava artikli pealkirjaga "Uuest valitsusest kaoks tõenäoliselt kolm ministrikohta". Selle eest EKRE esimees ka seista üritas, kuid Ratase tugeva vastuseisu tõttu läbi suruda ei õnnestunud, sest vastasel juhul poleks ta suutnud tagada koalitsioonis vajalikke poolthääli - oma broikudele tuleb soojad kohad võimaldada, muidu ei kuula enam sõna!

Lisaks ministri kohtadele läksid jagamisele ka Riigikogu komisionide esimeeste kohad, millest EKRE sai kolm: rahvastiku probleemkomision, põhiseaduskomision ja julgeoleku asutuste kontrollkomision. Isamaa sai samuti kolm, ja Kesk sai ülejäänud kaheksa.

Koalitsioonileping nagu ikka on pikk, ja enamjaolt formaalne dokument, deklaratsioon. Ega kõike seda, mis sinna sisse pannakse, kohe ellu viima ei hakata, ja enamus jääbki ellu viimata. See on selline moe pärast koostatav dokument. Näiteks õnnestus EKREL sinna sisse suruda relvastatud piirivalve taastamine, kuid see on lihtsalt sõnakõlks. Tõsiseks läheb asi siis, kui Riigikogus selle tarbeks raha eraldamist hääletama hakatakse, eks siis näis mis sealt tuleb (või ei tule).

Suur võit EKRE poolt oli sundmigratsiooni lõpetamine ja kvoodimajanduse tühistamine. 30. märtsi EKRE volikogul ütles Mart Helme, et see asi on paika pandud ning Ratas isiklikult lubas koostada avaliku kirja, et ÜRO rändekompakt enam Eestile ei kehti - tühistada seda kompakti ei saagi sest tegelikult polegi seda õieti vastu võetud, alla kirjutatud kuskile pole. Eesti Riigkogu kiitis 41 poolthäälega 26. novembril 2018. heaks "avalduse ÜRO globaalse ränderaamistiku kohta", midaiganes see tähendama peaks. Teiseks hääletas Eesti tol korral ÜRO koosolekul selle kompakti poolt. Seda häät tagasi võtta ei saa, sest uut hääletust ei korraldata. Küll aga saab valitsus teha avaliku statmendi, et see kompakt meie riigile ei kehti - ja seda Ratas teha lubaski! Koalitsioonilepingus seda kirjas ei ole, see oli suusõnaline kokkulepe. Eks näis, kas see avaldus ka tuleb!

Teiseks jõuti kokkuleppele, et sundkvoodid Eestile on samuti läbi - olemasolev kvoot (mis 2015 septembris EU komisioni poolt peale surutu) on täis ja uut enam ei akptseteerita. See muidugi ei tähenda, et multikultilased teisi meetmeid tulnukate sisseveoks kasutada ei saaks. Ülikoolid ja odavtööjõuvajadus jäävad peamisteks migratsioonipumpadeks edasi.

Edasi, kooseluseaduse osas, mida EKRE on juba ammu tühistada lubanud. See muidugi läbi ei läinud sest ei Keskerakond (kelle juhatus on KES tühistamise juba ammu heaks kiitnud) ega Isamaa (kelle esimees on samuti juba ammu lubanud selle tühistada) tule sellega kaasa. Nende sellekohased tühistamise repliigid on vaid taktikaline poliitiline trikk, et konservatiivsemalt meelestatud valijaskonda lollitada - kahjuks neid lolle ka on! Vaatame siin nüüd, kuidas need keerutajad hämavad. Seeder lubas 13.04.2017. ERRile antud intervjuus, et KES tuleb tühistada:

Keskerakonna juhatus võttis KES tühistamise otsuse vastu 2015. aasta detsembris:

Vahetult enne seda, 23 novembril, algatasid mõned Keskerakonna saadikud koos EKREga Riigikogus KES tühistamise eelnõu, mis muidugi läbi ei läinud sest mitmed Isamaa saadikud kas hääletasid vastu või jätsid hääletamata - mõned neist hääletasid ka poolt.

Ratas aga ütles 07.10.2017, et ei praegune ega järgmine Riigikogu seda seadust ei tühista. EKRE oli just algatanud järjekordse tühistamise taotluse.

Nüüd siis uue koalitsiooni kõneluste ajal keerutamine ja vassimine jätkus, 30. märtsiks 2019., kui toimusid kolme erakonna volikogud, oldi see teema lõpetatud selliselt, et lõppu ei olnud näha. Koalitsioonilepingusse pandi kirja, et selles küsimuses konsensust ei ole, seadust tühistama ei hakata, kuid rakendusseadusi samuti vastu ei võeta. Küll aga suutis EKRE läbi suruda oma rahvaalgatuse seaduse, mille abil loodetakse KES ikkagi tühistada. Tõsi küll koalitsioonilepinus on kirjas, et rahvaalgatus vajab 25 tuhande kodaniku allkirja ja rahvahääletuse algatamine rahva poolt 50 tuhat allkirja. Ning rahvahääletusele pandud küsimus loetakse vastuvõetuks, kuis osa võtab vähemalt 50 % hääleõiguslikest kodanikest.

RaibBalticu osas jäi sõnastus segaseks. EKRE on selle kohese tühistamise poolt, Kesk ja Isamaa muidugi mitte. Lepingusse jäi siis nii kirja, et "juhul kui Euroopa Liidu järgmine eelarveperiood ei taga RB projekti ootuspärast 81 % kaasrahastust, vaatame üle projekti tasuvuse ...". Kuna EKRE sai aga enda kätte ka Keskkonnaministeeriumi, siis on ka sealtkaudu võimalik RBd saboteerida (see reostab ju loodust).

Kodakondsuspoliitika osas murti kõvasti piike sest Keskerakonna vaated selles küsimuses normaalsed ei ole, nad soovisid läbi suruda enda nullversiooni ehk siis anda koheselt Eesti pass kätte kõigile, kes Eestis sünnivad, mitte ainult koljadele vaid ka abdulladele. Sellise asjaga EKRE mingil kombel nõustuda ei saa, seega jäi nii nagu on: "Kodakondsuse ja keelepoliitika põhimõtteid ei muudeta". Üks lisaklausel suruti siiski sisse: "Kui isik, kes on andnud lojaalsusvande Eesti Vabariigile sooritab kuriteo või riigireetmise, võetakse temalt kohtuotsusega Eesti kodakondsus". Ilus lause ja tervemõistuslikele inimestele ka lihtsasti mõistetav, kuid võib kindel olla, et nii lihtsalt see minema ei hakka, tundes meie punast kohtusüsteemi. Topeltkodakondsust aga see koalitsioon ei seadusta.

Lepingusse läksid sisse ka mingid kummalised küsitava väärtusega sätted:

"Tagame kõikidele rahvusgruppidele Eestis oma rahvuskultuuri arendamise võimalused koos vabadusega integreeruda eesti rahvuskultuuri"

"Tõstame venekeelse elanikkonna teadlikkust õiguskeskkonnast ja tagame neile riigi õigusabi"

Selle kohta tõstatasin volikogul ka küsimuse ning sain vastuseks, et see on mingi Euroopa Liidu nõue, et kõigile tuleb tagada õiguse mõistmine nende omas keeles. Esiteks ei ole minna sellega nõus ja teiseks tekkib ikkagi küsimus, et miks ikkagi oli vaja venelasi eraldi esile tuua?

"Edastame aktiivsemalt avaliku sektori tööhõive võimalusi ka muukeelsele elanikkonnale"

Mingi eriti kummaline punkt, mille kohta volikogul ka küsimuse tõstatasin ning Martin Helme ise ka ei teadnud misasi see on!

Õllesõpradele häid uudiseid pole, kuigi EKRE on eelmise võimuliidu poolt tõstetud aktsiiside tagasilangetamise eest rasket võitlust pidanud, ei õnnestunud seda läbi suruda. Lepingusse läks sisse vaid ümmargune jutt: "Seame eesmärgiks maksutulude Eestisse tagasi toomise ning piirikaubanduse ohjeldamise läbi aktsiiside langetamise".

Ahjaa, kõige olulisem asi leppest on leitav kohe eessõnast lk 3:

"Arendame demokraatlikku õigusriiki, kus on tagatud meie ühiskonna olulised väärtused, inimõigused, sõnavabadus ja isikuvabadused; kus austatakse kõiki Eestimaal elavaid inimesi, nende vaateid ja arvamusi ... "

Kui sellest veel väheks jäi, siis lk 4 on järgmine meeliülendav lubadus:

"Edendame sidusat, hoolivat ja sallivat ühiskonda, mille liikmed tunnevad end turvaliselt ja ühiskonna ellu kaasatuna"

"Taunime resoluutselt rahvuste vahelise vaenu ilminguid, antisemitismi ning ühiskonda lõhestavat retoorikat"

Lk 5 samuti:

"Tagame inimeste põhiõiguste ja - vabaduste võrdse ning tõhusa kaitse"

Seega peaksid ka sallivuslased rahul olema. Kuna nad konstruktiivset juttu lugeda ei oska, siis pidi mingid laused ka neile arusaadavas keeles kirjutama!

Küsime lõpetuseks ka seda, et kes on selle koalitsiooni sündimises süüdi ja kas selline moodustis oli Eestile parim? Arvestades asjaolu, et Keskerakond on Eesti ametlik Kremli filiaal, kes turustab ja toob venelasi Eesti poliitikasse, ei tohiks ta tegelikult võimu juures olla (veel parem kui teda üldse parlamendis poleks), sinna juurde tuleb arvestada veel ka mastaapne kriminaalne tegevus. EKRE fraktsiooni liige Paul Puustusmaa, kes peab ise juristi ametit ja on samuti Erakondade Rahastamise Järelvalve Komisioni liige, ütles ühel erakonna kongressil peetud kõnes, et Keskerakond on põhiseadusega vastuolus olev (põhiseadus ei luba tegutseda erakonnal, mis on kriminaalkorras karistatud ja KE on seda seoses oma rahaasjadega) kriminaalne klann, mille tegevus tuleb sundlõpetada. Kuna aga valija sellest aru ei saa, siis see tegevus kahjuks ei lõpe.

Ja nüüd pidi EKRE selle klanni võimukoalitsiooni aitama - kas see oli hea ja kes selle süüdi on? Hea see ilmselgelt ei ole, kuid poliitikas enam häid võimalusi polegi, seega tuleb halbadega leppida. Kui EKRE ei oleks punti läinud, siis mis parem oleks olnud? Sellisel juhul oleks koalitsiooni teinud kas RE-KE või RE-SDE-Isamaa, ja mis siis parem oleks olnud? Siis oleks kõik Eestile kahjulikud otsused ilma igasuguse vastupanuta läbi surutud, nüüd vähemalt suudab EKRE midagi pidurdada.

Aga kes on süüdi selles, et EKRE pidi Keskerakonnaga koalitsiooni minema? Süüdi on selles kaks osapoolt: esiteks Eesti rahvas, kes EKRELE parlamendis absoluutenamust ei andnud, et ta saaks ilma koalitsioonita valitseda, teiseks on süüdi Reformierakonna lollus ja ülbus. Kui Eesti valija oleks EKRELE piisavalt hääli andnud, poleks koalitsiooni vajagi, saaksime üksinda valitsega ja siis oleks kõik hästi. Aga kui on juba selline olukord, et kellegagi peab koalitsiooni minema, siis antud hetkel oleks Eestile parim variat Reformierakonna ja EKRE liit olnud, sest siis oleksime suutnud kõik vene aktivistid Eesti riigitüüri juurest eemale tõrjuta. Kuid oravapartei lolluse, ülbuse ja pimeda Brüsseli truuduse pärast ei olnud see kahjuks võimalik.

Ahjaa, see suur asi ka nüüd, et keegi nn. ettevõtja Kristjan Lepik ennustas ju, et nüüd hakkavad investeeringud Eestisse vähenema - kas tunnete juba? Jõudu talle seega mürgi võtmisel, loodetavasti võtab kohe nii suure aami sisse, et edaspidi suu kinni püsib! Ja teine majandusspetsialist Turay ütles ju samuti, et väliskaubandus saab kõvasti kannatada (seda enam, et väliskaubandusministriks sai ekrekas) - näete ju isegi, kuidas importkaubad on poelettidelt kõik kadunud! Turay on ühtlasi ka väga andekas mainekujunduse spetsialist (egas Ratas teda muidu ju Tallinna linnavalitsuse palgal hoiaks), kelle sõnutsi pidavat Eesti maine kõvasti kannatada saama - ega te enam eestlasena ju välismaale minna ei julge küll, nii häbi on ju! Tõenäoliselt see on ka põhjus, miks ta endale ja oma pojale Eesti kodakondsust ei taha, ja oma briti passi säilitab. Eks Lepik, Sutrop ja Turay peavad nüüd kuidagi edasi elama, esimene jäi investeeringutest ilma (ja peab mürki jooma), teine peab elama natsiriigis ja kolmandal pole enam väliskaubandust ega mainet. Ahjaa, Raimond ka veel, kes üksinda europarlamenti kandideerima peab ja Maris, kes suures hirmus elab, et ära viiakse. Viis õnnetut inimest tekkis meie riiki, loodame, et neil läheb ikka kõik hästi. Maris võib nüüd repressioonide hirmus ju siseministri poole pöörduda ja Turay ning Kristjan seoses oma murega väliskaubanduse ja investeeringute pärast võivad pöörduda rahandus - ja väliskaubandusministri poole. Turay mure osas, et Eesti maine on saanud hävitava löögi, ei oska talle muud soovitada kui tagasi koju kolida - aga miskipärast ei lähe?

Tore näha, et inimesed riigiasjade pärast muretsevad, kuid mina ise muretseks rohkem roolijoodikute, korruptantide ja putinistide mädapaise pärast!

Igal juhul oli EKRE koalitsiooni minek suur samm nii Eesti kui Euroopa jaoks. Need nn. äärmuslased tõestavad ennast suurepäraste juhtidena, mis suurendab nende populaarsust veelgi ning juba järgmised valimised võidame ära! Pimedus ja kurjus Euroopast on taandumas ning valgus koidab taas, nagu uus valgustusajastu oleks saabumas. Kui palju me aga tegelikult muuta suudame, sõltub juba sinust hea valija!

Täiendus 1. juuni 2019

Mis puudutab lootust, et ERRist nüüd ehk vähe normaalsem uudistekanal saab, siis see loomulikult luhtus kuna Lobjakase asemele läks Karnau kõrvale saatejuhiks Vilja Kiisler.

Täiendus 11. september 2019

Kui Keskerakond taaskord suunda muutis ja fašistidega liitu läks, oli poliit-tööriist Turay ennast ammendanud ja ta visati minema, tema jaoks fiktiivselt loodud ametikoht Tallinna linnavalitsuses koondati 21. juunil. Ise kommenteerib ta seda nii:

Huvitav on muidugi see, et nii sisukas mees sellest alles peale kolme aastat aru sai? Või sai ta aru ainult sellepärast, et ära koondati?

Seejärel siirdus ta Inglismaale tagasi, kust saatis 11. septembril ERRi kaudu Martin Helmele vihast nõretava nutulaulu, milles ülistas briti brexiti kuningat Nigel Farag'i. Meenutagem, et kui brexiti hääletuse yes tulemus omal ajal teatavaks tehti, siis kisas ta nii mis jube, et maailm hakkab hukka minema!

Turay võib ju pahane olla, et Keskerakond teda poliitilise prostituudina ära kasutas - aga kui me vaatame, kui odavalt ta oma heategijate sotside juurest, kes ta linnavolikogusse palgalise töökoha peale aitasid, kesikute leeri üle jooksis, siis mida ta muud on? Ma ei arva, et tal väga alust vinguda oleks, et temaga tehti nii, nagu tema teistele tegi!

Nagu nägime, siis Dave Benton ja Rahumäe teel India restorani pidav India daam (kes väga head eesti keelt räägib), elasid ilusasti üle EKRE võimule tuleku. Neid ei ole koondatud ja muude murede üle nad ka ei kurda. Turay oligi ainukene mustanahaline, kes EKRE võimule tulekuga Eestist lahkuda otsustas - huvitav miks?