VIDEO: G. Kirsbergi kõne EKRE kongressil Estonia kontserdisaalis 22.04.18.

Lugupeetud kaasteelised, lugupeetud erakonna kaaslased, lugupeetud kaasvõitlejad! Meie tee ei ole olnud pikk, küll aga selle eest konarlik. Per aspera ad astra, nagu selle puhul ikka öeldakse. Nii nagu kellapendel, käib aja jooksul edasi tagasi ka ühiskonna ideoloogiline suunitlus, kord vasakule, kord paremale. Kuid aeg seisma ei jää, seda tagasi pöörata samuti ei saa, mineviku vigu heastada pole võimalik, küll aga on võimalik neist õppida.

Peale Teist Maailmasõda Lääne-Euroopas võimule saanud poliitikud otsustasid edaspidi käia tsiviliseeritud teed ning loobuda natsionalismist, mis eelneva ajaloo jooksul palju pahandust tekitanud oli. Poliitiline spekter kaldus paremalt vasakule, selle asemel, et jääda tsentrisse, kus ta olema peaks. Mis on selle tulemid täna, enam eirata võimalik ei ole, mis ongi saanud meie koosviibimise põhjuseks.

Kuigi tänane multikultuurne pilt igal pool Lääne-Euroopas on täpselt samasugune, on selle tekkepõhjused siiski erinevad. Kui me võtame kolm Euroopa juhtriiki: Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa, siis sisserände läte oli neil erinev, mis suubub kõik täna aga samasse multikultuursesse merre. Inglismaa islamiseerumine sai alguse nende leiboristide valitsuse 1948. aasta otsusest, millega otsustati anda vabadus kõikidele kolooniatele ning sisserände õigus Inglismaale kõikidele selle asukatele. Saksamaa valitsus pole sellist otsust kunagi vastu võtnud. Nemad avasid oma piirid türklastele 1960nail, ja seda puht ratsionaalsest vajadusest lähtuvalt, milleks oli tööjõu puudus. Kahe riigi vahel sõlmitud lepingu alusel oleksid gastarbeiterid koheselt ka lahkuma pidanud, kuid ei teinud seda. Ning Prantsusmaa islamiseerimine sai alguse hoopiski kummalisest põhjusest: võitlusest sakste vastu. Nimelt otsustas lahke prantsuse valitsus 1926. aastal ehitada Pariisi mošee, tänutäheks moslemite väeosadele, kes neil Esimese Maailmasõja päevil sakslaste vastu sõdida aitasid.

Kui külalised kohale jõudsid, hakkas meie vasakeliit üle Euroopa koheselt rahvale rõõmusõnumit levitama, mille kohaselt erinevus rikastab ning uusasukad toovad meile nii kultuurseid väärtusi kui majanduskasvu. Järjekindlalt eirati kõiki negatiivseid ilminguid, külaliste poolt tekitatavat kultuurset segregatsiooni, gettostumist, tõusvat kuritegevust, töötust ja kõikvõimalikke muid sotsiaalseid probleeme, mis koheselt esile kerkisid ning aegade jooksul ainult süvenesid. Inglismaale saabunud vaestest rõhututest said kohaliku ühiskonna rõhujad, Saksamaale saabunud töölistest said töötud, ning Prantsusmaale saabunud kaasvõitlejatest said vastuvõitlejad.

Nagu said marksistidest neomarksistid, kes suutsid uusasukatest teha omale poliitilise instrumendi, õhutamaks klassivõitlust, mille käigus afišeerida ennast heategijatena. Seda on saatnud massiivne, valedel põhinev propaganda, mis on tänaseks küsimärgi alla seadnud Euroopa kui kultuurse tsivilisatsiooni tuleviku. Kuni 2015. aastani oli Eesti sellest veel puutumata, kuid koheselt, kui Brüssel sama aasta kevadel sundkvootide alusel migrantide ümberjagamist alustas, jooksis meie vasakpopulistlik valitsus vastava ajupesu programmiga kaasa, lüües sellega veel ühe lõhe ühiskonda.

Kui aasta 2015. oli morn meile, siis just samal ajal hakkas taevas Euroopa kohal selginema, mille esimeseks valgusekiireks oli Prantsusmaa konservatiivse ühenduse Fronte Nationali kohalike omavalitsuste valimiste võit esimeses voorus. Tõsi küll, teises voorus panid sotsialistid oma seljad otsustavalt kokku ning saavutasid järjekordse võidu, kuid sedakorda juba üle noatera. Aastakümneid kestnud neomarksistide kindel võim Euroopas ei olnud enam nii kindel. Tõsise hoobi eurokommunistidele pani peagi toimunud Brexiti hääletuse yes, millele järgnes Donald Trumpi presidendiks saamine Ühendriikides. Vaevu oli kommud sellest toibuda jõudnud, kui nende neomarksismi staapi Saksamaal tungisid sisse alternatiivsed jõud AfD näol, kes ei häbenegi enam oma saksa päritolu. Juba järgmisel kuul, 2017. aasta oktoobris toimunud parlamendivalimistel Austrias võitis kohalik rahvapartei, kellele sekundeeris vabaduspartei, mis moodustasid koos konservatiivse valitsuse. Vaid kahe aasta jooksul oli lääne maailmas toimunud poliitiline nihe, mis jätkub peadpööritava kiirusega. Äsja toimunud valimistel Ungaris võttis Orban 49 % häältest, millele lisandus 20 protsendiga samuti konservatiivset ilmavaadet propageeriv Jobbik. Ligi 70 % valijatest andis oma hääle paremale Ungarile.

Enam ei ole kahtluski, et oleme muutuste lainel, võime hakata rääkima Euroopa kevadest, kus mullapinnast võrsuvad taaskord rahvuslikud taimed, mida punased saapad enam alla tallata ei suuda. Enam ei ole häbi tunda uhkust oma päritolu üle ning kuuluda kultuurrahvaste perre. Järgmine samm parema Euroopa loomiseks saab olema EKRE valimiste võit. Teeme Eesti vägevaks. Aitäh teile!