NSV Liidu vangla

Käesolevas vaatleme kuritegelikku subkultuuri alates NSV Liidust kuni Eesti vabariigini ja käsitleme kõike vanglamüüride vahele jäävat – tätoveeringuid kriminaalide kehal ja nende tähendusi vanglasüsteemis, kõnepruuki, žeste, vangide omavahelist hierarhiat, reegleid ja palju muud. Vanglamüüride taga avaneb täiesti uus maailm koos oma võimusüsteemi, keelepruugi ja sümbolitega, oma autoriteetide, reeglite ja karistustega. Maailm, millest keskmisel ausal tavakodanikul aimugi ei ole ja mida seetõttu isegi peljatakse. Ontlik pereema loob illusiooni, et kord vanglaelu näinud mees (või naine) enam tsiviilellu ei sobi. Et kord müüre seestpoolt näinud silmad enam ülejäänud maailma näha ei tohikski. See illusioon antakse edasi ka järeltulijatele, kes omakorda kasvavad ontlikeks kodanikeks ning ähvardavad oma lapsi politseiga, kui putru ei sööda ning erikoolide ja noortevanglatega kui korralikult koolis ei käida. Aga mis siis õigupoolest sünnib okastraatide, trellide ja paksude kivimüüride taga?

Tätoveeringud

Juba kauges minevikus katsid meie esivanemad oma keha erinevate rasv- ja värvainetega, et saavutada sõjaretkedel hirmuäratav ilme, väljendada emotsioone või pelgalt kaitsmaks oma keha päikese eest. On andmeid, et roomlased tätoveerisid sõjavange ja kurjategijaid sunniviisiliselt. Häbistav tätoveerimine oli muude riikide hulgas laialt levinud ka Venemaal – Venemaal kehtestati kriminaalregistratsioonilistel eesmärkidel vangide sundtätoveerimine 1754. aastal ning kaotati ametlikult alles 1846. aastal. Hoolimata keelust toimis tätoveerimise teel seisuse märgistamine ka Nõukogude vanglas. Varasemate tätoveeringute parandamine ja uute kujundamine toimus vastavalt kinnipeetava positsioonile ja püüdlustele kurjategijate kollektiivis. Kehale kantavate tätoveeringute iseloom sõltub sooritatud kuriteo iseloomust, isiksuse staatusest, positsioonist grupis, tema vaadetest, kõlbelisest tasemest, tervislikust seisundist ja paljudest muudest faktoritest. Vanglatätoveeringud ei anna infot mitte ainult pildi või sõnade kaudu vaid määravaks on ka asukoht kehal. Sagedased kaunistatud kohad on sõrmed, käeseljad, käsivarred, õlad, rind, kõht, reied ja selg. Tätoveeringule esitatavad "nõuded" NSV Liidu vanglas:

• iga tätoveeringu jaoks on kindlaksmääratud koht kehal (nt alasti naist ei tohi tätoveerida seljale; see tähendab, et tegu on nn tõrjutud süüdimõistetuga või moraalselt laostunud isikuga);

• tätoveering peab väljendama süüdimõistetu kohta kurjategijate hierarhias või näitama tema positsiooni;

• kaunistusena mõeldud tätoveering peab olema vigadeta, kontrastne, arusaadav ja tähelepanu äratav;

• tätoveering peab väljendama süüdimõistetu poolt sooritatud kuriteo iseloomu

• tätoveering väljendab käitumist kinnipidamisasutuses (nt põgenejad tätoveerivad seljale purjeka);

• tätoveering peab väljendama informatsiooni läbielatud elust (nt "viibis kasvatusliku töö koloonias");

• tätoveering väljendab süüdimõistetu olemust/tegevust (nt narkomaani tätoveering);

• koha muutumine hierarhias toob endaga vana tätoveeringu kustutamise ja/või uute tegemise.

Järgnevalt näteid tätoveeringute tähendusest NSV Liidu vanglas (kehtivad osaliselt ka tänapäeval ja ka mujal, kui Venemaal või Eestis – tasub vaid tähele panna, et tähendused võivad varieeruda ajas ja kohas, ka mõned siintoodud näited võivad kehtida selles tähenduses vaid mõne kindla kinnipidamisasutuse piires).

• Kass – tähendus: varas; paiknemine: peamiselt käeselg

• Kuradi pea + käsi kaartidega – tähendus: mängur; paiknemine: ülakeha

• Mees või inimese siluett + tähed "XAM" – tähendus: kaabakas, jultunud retsidivist; paiknemine: rinnakorvi all

• "CEP" – (soboda, eto raj) "vabadus on paradiis"

• "TOK" – (tjurma otkroj kalitku) "vangla, võta mind vastu"

• ristid – varem karistatud (nt kolm risti tähendab kolmel korral varem karistatud)

• ämblikuvõrk – narkomaan, paikneb tavaliselt vasakul käel

• täpp (ca 2–3 mm läbimõõduga) vasaku silma all või suu nurgas – pederast (sunniviisiline tätoveering)

• BOSS (vene tähtedes) – bõl osušden Sovetskim sudom (Nõukogude kohus karistas)

– mendile kätte ei anna (vargamärk); paiknemine: käeseljal. Teine tähenduse variant: ma ei põlvita mitte kellegi ees, siis paikneb ta põlvedel.

• Valik "sõrmuseid" – sõrmus tätoveeritakse vastavalt tema olemusele kindlale sõrmele, käsi ei ole määrav. Samuti oli levinud sünniaasta märkimine vasaku käe sõrmelülidele (oli oluline, et number 1 oleks väikese näpu lülil).

Žestid ja miimika

Vanglast on tulnud ka päris suur kogus žeste ja miimikat, osat sellest kasutatakse ka tänavapildis, mitte küll nii tõsise ähvardusena kui vanglaseinte vahel, kuid siiski on tänavakäbel olemas näiteks kerge viibe lõua alt läbi nii, et sõrmed on sirged, kokku surutud ja suunaga kõri poole. Tähendus loomulikult siis raskemas variandis tapmisähvardus ("lõikan sul kõri maha"), tänaval omistatud pehmemas variandis "vait!" või "lõpeta!".

Kuid mitte kõik žestid ei olnud NSV vanglas nii ilmselged, žestid pidid ju eelkõige olema varjatud valvurite eest, samal ajal olles piisavalt nähtavad ja arusaadavad kaasvangidele. Samuti väljendas autoriteet žestide kaudu, kas puhkenud kakluses tuleks jääda passiivseks, asuda ründele või kaitsele jne. Järgnevalt näited kinnipidamisasutustes käibel olevatest põhižestidest.

• "ära lõikama" – nagu juba eelnevalt kirjeldatud sai, väljendab sirutatud sõrmedega käe lõua alt läbi viimine kõri läbi lõikamist ehk tapmisähvardust.

• "rattad" – signaal, kus pöidla ja nimetissõrmega moodustatakse kaela või näo kõrgusel ring. Tähendus: näitab kaaslastele, et tal on uimasteid (tablette) ja ühtlasi kutsub proovima.

• parema käe nimetissõrme ja keskmise sõrme vastu pöialt hõõrumine – räägib mingi kindla kauba (tee, suitsu, mille iganes) kvaliteedist ja ühtlasi annab teada, et tasu toote eest on vaja kohe.

• "klõkki andma" – pöidla(küünega) hamba tagant ettepoole tõmbamine. Tähendus: antud on lubadus, mille mittetäitmisel hammas või hambad välja lüüakse.

• otsaette tõstetud nimetissõrmest ja keskmisest sõrmest tekkiv "V" – "kits" on lähenemas.

• rusikaga vastu teise käe peopesa löömine – peksan su läbi

• parem käsi puusal, vasaku käe pöial või nimetissõrm taskus – kõik on korras

• toob käed kõrvale – oht läheneb

• parem käsi ümber vasaku randme – keegi pettis

• kaks sõrme kõril – sul hoitakse silma peal (ähvardus)

Argoo, släng

Läbi aegade on vanglates välja töötatud slänge – mugandusi, varjatud ütlusi, teisendeid jne. Sellest on sündinud suisa oma keel, mis küll põhisidesõnad alles jätab, kuid nii nimi- kui tegusõnad välja vahetab. Kõrvalkuulaja jaoks on tegu tabamata keelega, mille puhul ei oska tähendust isegi aimata. Selle uue keele eesmärgiks on eelkõige informatsiooni peita nii kitsede (korravalvurite informaatorid vanglasüsteemist seest, kellele tagatakse vastutasuks kaitse või leebemad tingimused) kui ka vangivalvurite eest. Ka slängid on välja kujunenud eri kinnipidamisasutustes erinevad, nii et näiteks Harku vanglas istuv kurjategija ei pruugi Viljandi koloonias istuja keelt üheti mõista. Mõne näite varal illustreerin taaskord juttu.

Eestlaste släng GULAG-i kinnipidamisasutustes (1940. aastatest 1960. aastate alguseni)

• ahv – kodunt saadetud toidupakk

• alla laskma – inimväärikust solvates kedagi hierarhias alandama, madalamale suruma

• akadeemik – üle kümne aasta trellide taga, nn eluülikoolis viibinu

• blatnoi – kriminaalkurjategija, kinnipeetavate hierarhias seisis temast kõrgemal vaid varas. Blatnoi hoiab tööst kõrvale ja elatub sellest, mis õnnestub alamal pulgal olijatelt jõuga ära võtte (varastele makstakse konkreetset maksu, blatnoi hoolitseb enda eest ise). Vargad kaitsevad blatnoide eest "maksumaksjaid"

• eesrindlane – suurte rindadega naine

• fraier – elukogemusteta vang, potentsiaalne ohver, kes meelega hoidub suhetest kriminaalidega

• kits – pealekaebaja, koputaja, vangivalvurite siseinformaator

• mast – kurjategija nn eriala, kasutati nelja põhilist kaardimasti (ruutu – kits, üldiselt pealesurutud mast; ärtu – passiivsed homoseksuaalid, vabatahtlik mast; poti – varas; risti – kriminaalkurjategija; samu märke kasutati ka tätoveerimisel)

• paika või baika – vahialuse leivanorm

• palanda või balanda – vanglatoit, supp

• smoon või šmoon – läbiotsimine

• smutki – riided

• suuka – reetur, vargaseadust rikkunud blatnoi

• urka – kogenud kurjategija, blatnoide ninamees

• turvas – leib

Retsidivistide vene slängi näiteid

• aljoha – kaasvahialune

• attuha – moonist valmistatav uimastav aine

• vasser – ohusignaal, na vassere stojat – valves seisma (keelatud tegevuse ajal)

• gar – koloonias valmistatud puskar

• hafka – toit

• tšeluha – tüdruk

• šalava – prostituut

• maakler – kinnipeetav, kes tegeleb kauupade vahendamisega

• šmuurik – laip

Reaalne näide ühelt vangilt teisele saadetud kirjast ning sama kirja dekodeeritud variant:

Hei Narva nui

Kas absjak on käes? Ma ei mõista, meie tšainik mutiitab, ütleb, et juba ammu on kõik kodus, aga siivat ei ole siiani tulnud. Milles seis? Ootan. Vello.

----

Hei, Narva nui

Kas saadetis (pakk) on käes? Ma ei saa aru – meie toidujagaja (toidujagaja abiline) valetab, ütleb, et on juba ammu käes, aga minuni pole pakki siiani tulnud. Milles asi? Ootan. Vello.

Varaste slängist kõneldes on paljud uurijad rõhutanud selle salajast funktsiooni. Vene akadeemik D. Lihhatšov on sellele kategooriliselt vastu. Tema arvates on naiivne nimetada varaste slängi salajaseks ainult seepärast, et tavainimene (kriminaalse maailma ja keelega mitte kokku puutuv kodanik, mittevaras) sellest alati aru ei saa. Lihhatšovi arvates on kasutusel ka kokkuleppelisi, salajasi sõnu. Salajast tähendust kannavad Lihhatšovi tähelepanekute kohaselt tavalised üldkasutatavad (markeerimata) sõnad, millele antakse kokkuleppeline uus tähendus kambasiseselt nii, et kõrvaltkuulajale jääks mulje harilikust jutuajamisest. Sellised kokkuleppelised sõnad on kasutusel lühikest aega ja levivad haruharva grupist väljapoole. Sõna tähenduse paljastumiselt asendatakse see sõna kiirelt uuega. Liiga erilised (vormilt markeeritud) väljendid ärataksid koheselt kõrvalseisjate tähelepanu. Vargad ei anna mittevarastest asjahuvilistele oma keskkonda puudutava kohta infot (mittevargaid peetakse vaenlasteks) ning seegi on põhjus, miks vargaslängi on salajaseks pidama hakatud. Slängi olulisemad funktsioonid on soov varjata kõrvaliste kuulajate eest mingit infot; keelelise ökonoomsuse saavutamine; huumori- ja uudsusetaotlus; oma olemuse ja kuuluvuse rõhutamine, eristumine teistest jne. Äsjaöeldu kehtib ka allilma slängi kohta.

Hierarhia vanglas

Trellitaguste meeste võimu ning keeruliste alluvussuhetega arenenud töökorraldus tekkis koos vangikogukonnaga umbes 18. sajandil. Vangihierarhia Eestis näitab pikaajalist võimuvõitlust, millest saab ülevaate, kahjuks küll mitte tervikliku, viie märkimisväärse perioodi kaudu: Eesti iseseisvumisele eelnev Tsaari-Venemaa periood, Eesti esimene iseseisvusperiood, Nõukogude Liidu koosseisus (1940–1941 ja 1944–1991), Saksa okupatsiooni aeg, ning Eesti iseseisvumisest tänapäevani. Siin vaatleme Nõukogude Liidu koosseisus oldud aja mõju tänase hierarhia väljakujunemisele ning hierarhiat NSV Liidu vanglas.

1917. a. hakati Venemaal kinnipidamisasutusi reorganiseerima – kava kohaselt tuli osa neist lammutada, osa uut tüüpi kasvatusasutusteks ümber ehitada. Formaal-juriidiliselt ei pidanuks süsteem kedagi alandama ega privileege looma, kuid tegelikkuses kujunes kõik vastupidi. Kuulutanud poliitilised süüalused rahvavaenlasteks, järelikult väljaspool seadusi olevaiks, andis riik kriminaalkurjategijatele piiramatud võimalused. Allilma hierarhia tipp (kurjategijad-vargad, hiljem nim. elukutselisteks kurjategijateks-varasteks) allutas laagrites poliitilised süüalused ja kõik teised oma tahtele. Nii tekkis priviligeeritud seisus, kes elas mõnusat vargaelu. Tööd tegemata said nad ühiskatlast, varastatud või kaasvangidelt röövitud toidupakkidest korralikku toitu, samal ajal kui raskest tööst vaevatud ja alatoidetud vahialused massiliselt surid. Kes püüdis varastele vastu hakata hävitati. Kes julges sõbra, omakandimehe või tuttava kaitseks välja astuda sandistati või peksti poolsurnuks.

Tuntud Vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn saanud omal nahal tunda varaste ülekohut ning kirjutas sellest nii: "vargad tagusid eestlastel kuldhambaid ahjuroobiga välja. Nad uputasid leedulasi peldikusse, kui nood keeldusid oma pakke loovutamast, nad röövisid surmamõistetutelt. Vargad tapsid ilma pikema jututa esimese ettejuhtunud kongikaaslase, et ainult anda põhjust uueks uurimiseks ja kohtumõistmiseks ning veeta talv soojas või pääseda raskest laagrist, kuhu nad olid sattunud."

TTÜ vanemteadur Hendrik Arro, kes viibis 1950-55 Kolõmal vangliaagris, sest pidas Teises Maailmasõjas sõjaväelenduri ametit Saksa armee ridades, kirjutab oma mälestustes, et aeg-ajalt "sisenesid barakki ootamatult võõrad mehed ja pussitasid mõne barakielaniku ilma pikema jututa lihtsalt surnuks või lõid tal kirvega pea kahte lehte. Tavaliselt seisnes asi selles, et kriminaalid ajasid omavahelisi asju. Vihkasid ju "ausad vargad" "litasid" ja vastupidi. Neid krimkade eri kategooriaid ehk maste, kes omavahel lõpmatus vaenus elasid, oli rohkemgi. Ja kes neid krimkade "seadusigi", mis surmanuhtlust nõudsid päris täpselt teadis. Asja nüüd, mille pärast tavavangil, eriti poliitilisel, muret tunda.

Pärast mõrva mindi lihtsalt vahtkonnaruumi, anti kirves või puss ära ja teatati, et lõime selle ja selle maha. Ja mis siis juhtus? Mitte midagi! Mahalööjad pandi spetsiaalsesse karistusbarakki nn. puuri ja anti uuesti kohtu alla. Et neil vendadel oli enamasti maksimaalne karistus nagunii juba käes, surma- nuhtlus oli aga kaotatud, siis muudeti neil lihtsalt seda kuupäeva, millest karistust lugema hakati ja kõik. Lihtne ja selge. Nagu räägiti, kasutasid mõnede laagrite ülemad seda krimkade omavahelist vaenu isegi ära. Kui laagris sai mingi mast liiga suure võimu ja hakkas segama normaalset tööd, siis telli- ti kusagilt teisest laagrist paras punt teise masti mehi kohale ja lasti laagrisse lahti. Paar-kolm päeva oli selles laagris siis tõeline verepulm ja seejärel saa- bus rahu, sest nii ühtesid kui teisi ei olnud enam kuigi palju (kui üldse) järele jäänud."[1]

Astmetelt jagunesidki vanglaasukad kolme astmesse:

1) varas ("vor", mis tegelikult ei tähendanud sugugi seda, et ta ainult varastamisega tegeles) oli laagrisüsteemi tipp ehk nn kuritegeliku maailma aristokraat. Igapäevases tegevuses juhindus ta allilma (suulisest) aukoodeksist: ei teinud koostööd vanglaadministratsiooniga, maksis ausalt võlad, ei andnud välja kuriteokaaslasi jne. Ta oli teistele kurjategijatele taiplikkuse, osavuse, julguse jm poolest eeskujuks. Siia kasti kuulusid pikanäpumehed, röövijad, tapjad, bandiidid, spekulandid jne.

2) Varaste kontrolli all oli hierarhiaastme järgmine süüdimõistetu – töörügaja ("mušik", käibel ka tänapäeva vanglasüsteemis), kes ei sekkunud poliitikasse, konfliktidesse, tegi hommikust õhtuni tööd, võimalusel mitu vahetust järjest. Töörügajal oli vargaga võrreldes palju tööd ja vähe õigusi.

3) Kolmanda, kõige madalama astme moodustasid solvatud ("tšušokid"). Füüsilisest nõrkusest ja/või vaimsest puudest tulenevalt ei suutnud nad kaitsta oma õigusi ja olid varaste poolt alamale astmele surutud. Lisaks põhitööle oli nende kohustuseks põrandaid pesta, vett kanda, prügi vedada territooriumi koristada jne. Hierarhia madalaima astmega elukutseline varas koos söögilauda ei istunud, sauna neid esimesena ei lastud jne. Madalama astme põhjakihti kuulusid pederastid, kuna laagriseaduse järgi olid nad kuulutatud väljaspool seadust olevateks isikuteks. Elukutseline varas ei seisnud kunagi tema kõrval. Kui aga olude sunnil juhtuti hetkeks tema kõrvale seisma, järgnes kiire käsklus "Tõmba varvast (lase jalga), haisev piider!" Kui varas seda käsklust ei antud, suruti teda ennast hierarhiaastmel allapoole.

Laagris magasid vargad mitte ukse või paraski kõrval vaid ruumi kõige mugavamas nurgas nari esimesel korrusel, töörügajad teisel või kolmandal korrusel. Ülejäänud magasid kas nari all, paraski lähedal, ukse kõrval, koridoris või mujal. Nii kindlustati kaitse situatsiooni vastu, kus keset ööd keegi administratsioonist uksest sisse sajab ning esimesed näod mistahes põhjusel endaga kaasa haarab. Vargad kandsid paremaid riideid ning jalatseid kui teiste hierarhiaastmete süüdimõistetud ning said teiste arvelt ka paremat toitu.

Nagu varem, nii loetakse ka tänapäeval elukutselisteks varasteks neid, kellele allilm on andnud tiitli varaste koosolekutel (shodka vorov) eriliste "teenete" eest – nt kuritegeliku maailma subkultuuri suurepärane tundmine, ülduse tähelepanu köitnud pangaröövid, aastakümneid kestnud edukas karjäär jne. 1970. aastate uuringud näitasid, et kõiki eespool nimetatud tiitliomanikke on varem kohtu poolt karistatud varguste, röövimiste või narkootiliste ainetega äritsemise eest, keskmine vanglakaristus kõikus 13–15 aasta vahel.

Elukutselistelt varastelt nõuti eelkõige truudust vargaideaalidele, vargakunsti väge head tundmist, kogemusi, allilma seaduste ja traditsioonide tundmist, kompromiteerivate materjalide (nt riiklikud autasud, sõjaväes teenimine jm) puudumist.

Kokkuvõte

Niisiis, nagu näha, on trellide taga (ja mitte ainult) tekkinud läbi pika ajaloo oma subkultuur. See siin oli väike osa selle subkultuuri olulisematest kohtadest – keelest, märkidest, suhtlusest (nii verbaalsest kui mitteverbaalsest) ja võimusüsteemist.Oma töös toetusin ma palju nõukogude-aegsete vanglavalvurite, uurijate ja ka mõne endise vangi kirjapandud mälestustele. Kogu tõde kuritegelikust maailmast ei ole ilmselt kunagi kirjutatud ega valedele kõrvadele räägitud, kuid eelnevalt siiski väike tutvus selle subkultuuriga tehtud sai. Kui vange või kriminaale peetakse küllaltki tihti madalalaubalisteks ja vähese haritustasemega riigi nime häbistavaiks kodanikeks – ja küllaltki tihti see nii ka on –, siis esineb ka selles subkultuuris drastilisi erandeid. Oma uurimistöö käigus jahmusin ka mina üsna korduvalt, lugedes erinevate vangide, vanglas välja aretatud süsteemide ja traditsioonide kohta. Siinkohal tooksin veel ühe punktina ära sellise tava nagu siirderiituse vanglasse (uute tulijate vastuvõtmine ja testimine).

Sissekirjutamine ehk prapiska

See on teatud toiming, mille viivad läbi kinnipeetavad esimest korda kinnipidamisasutusse sattunud vahialuse peal. Üks selle paljudest traditsioonilistest tahkudest on ristküsitlus, mille käigus pannakse proovile nii uue mehe nupukus, füüsiline tase, väärtushinnangud jpm. Ristküsitlusel tihedalt küsitud küsimusi ja õiged vastused neile küsimustele:

• Kus on kambris klaver? (Vastus: aknalaud)

• Mängi klaveril üks lugu. (Vastus: õigesti talitab see, kes käsib enne klaverimängu klaverikaas avada. Kes asub kohe klaverimängu imiteerima saab vastu näppe nii kaua kuni ta taipab eemale tõmbuda).

• Kus on kambrid akordion? (Vastus: radiaator)

• Mängi akordionil üks lugu. (Õigesti käitub see, kes käsib enne mängimist akordion talle sülle asetada).

• Kas punase otsaga asja, mis valget välja ajab, oled imenud? (Vastus: olen, see on ema rind)

• Mis sulle kambris ema meenutab? (Vastus: karmuška ehk ukseluuk, selle kaudu saab süüa ja juua)

• Kus on kambris riigipitsat? (Vastus: elektripirnil)

• Mis või kes on kõigist tugevam? (Vastus: põrand. Kui peaks uus mees näitama ilmselge autoriteedi või kõige suurema vangi poole, saab ta obaduse osutatult ning lüüakse seejärel peaga vastu põrandat ning lastakse uuesti proovida)

• Kus on kambris vann? (Vastus: WC auk)

• Kus on kits? (Vastus: väljakutsenupp)

• Kellega lähed kaklema – kas karu või 40 röövliga? (Karuga – lastakse seinale joonistada karu ja peksta seda kuni käed verised; röövlitega – pead kaklema kongikaaslastega. Õiget valikut ei ole, see on füüsiline test)

Eelnevalt vaid mõne küsimused tavapärasest ristküsitlusest, üldiselt koosneb ristküsitlus nii kaua, kuni vangidel viitsimist on uue mehe taipu proovile panna. Mõnikord võib see võtta suisa tunde – küsimuste puudus siinkohal probleemiks ei kujune. Peale ristküsitluse toimuvad ka muud uustulnuka erinevaid isikuomadusi proovile panevad katsed, näiteks "lennukist välja hüppamine" (julgusetest) – kui uustulnuk väidab end olevat julge, peab ta hüppama kinni-seotud silmadega nari teiselt korruselt pea ees alla, kusjuures põrandale asetatakse demonstratiivselt näiteks terava otsaga malenupp. Enne hüppamist malenupp eemaldatakse ja põranda kohale tuuakse pinguletõmmatud voodilina. Nagu näha, ei ole vangide leidlikkus sugugi madalalaubaliste killast.

Müüride taha jääv maailmal, mile täit olemust tavasilmal kunagi kiigata ei õnnestu, on pakkuda palju. Uurijad ja vangivalvurid, nii endised kui praegused, on nimetanud kriminaalset ühiskonda tunduvalt ühtehoidvamaks kui pärismaailma. Märksõnadeks sealjuures on vendlus, ausus üksteise vastu ja pidev venna kaitsminee. Loomulikult kehtib eelpool öeldu vaid samal au-astmel asujate kohta.

Kui kellelgi on veel huvitavat materjali või teadmisi selle teema kohta, siis palun teada anda.

[1] Arro, H. Retk maakera servale ehk kroonu küüdiga läbi "punaste" maa. Tallinn 2001. Lk. 68-69.