Kõne Toompeal Jeruusalemma toetuseks

21. jaanuaril 2018. peeti Toompeal meeleavaldus toetamaks Jeruusalemma saamist Iisraeli pealinnaks. Selle kajastus meie peavoolu meedias jäi muidugi napiks. Pidasin seal maha järgmise kõne:

Ma ei ole usklik, ei ole piiblis öelduga tutvunud ega juhindu sellest oma seisukohtade kujundamisel. Mina räägin siin kui reaalpoliitik, kes peab esiteks silmas asjaolu, et kuna USA on Eesti peamine julgeoleku garant, siis me ei tohiks enda diplomaatiliste seisukohtadega kompromiteerida selle presidenti. Kuid isegi see ei ole minu jaoks antud olukorras määrava tähtsusega. Sest oma sellelaadsete seisukohtade kujundamisel ei peaks me üldse lähtuma sellest, mida keegi teine rahvusvahelisel areenil arvanud on, vaid sellest, mis on moraalses mõttes õige ning kooskõlas ajaloolise õiglusega. Morjendav on vaadata Eesti välisministri selgrootust, kes ei suuda olla muud kui Brüsseli vasklaste kelgunöör.

Kuna juudiusk on tekkinud siia ilma umbes 1600 aastat varem kui islam ning juudid on elutsenud Iisraeli territooriumil sellest ajast saati, jääb üldse arusaamatuks, mida moslemitel sealt otsida on? Islam kui religioon, või siis teatavat liiki vaimne süsteem, loodi ühe salakavala aferisti, nn. prohver Muhammedi poolt alles 630. aastatel. Küll aga selle loomise aluseks kasutati nii judaismi kui kristlust, mis lihtsalt Koraaniks ümber keerati, lisades sinna suure annuse vägivalda ja vihkamist. Seega ei ole islam üldsegi autentne religioon vaid judaismi plagiaat. Alguses andis uue usu prohvet oma jüngritele isegi korralduse palvetada näoga Jeruusalemma poole, tahtes ka juute enda usku pöörata, kui viimased keeldusid teda prohvetina tunnistamast, pööras ta oma jüngrite näo Mekkasse (palvetama nn. pühapaiga suunas, millel algselt islamiga midagi pistmist polnud, mis siis aga toore jõuga vallutati ning islamiseeriti), keerates ise samal ajal selja juutidele, hakates nende vastu vaenu ja vägivalda levitama. Nii mindi ja vallutati Iisraeli territoorium hiljem ära.

Kui vaadata Iisraeli ajalugu alates 1920. aastatest, mil juudid oma esiisade maale vaikselt naasma hakkasid, ilmestab seda terve rida veriseid konflikte, kus agressorid on alati olnud moslemid. Rünnaku nad siis riikliku armeena, või üksikute terroristlike grupeeringute kaupa, kuid alati on sõja alustajaks olnud Allahi kummardajad. Morjendav on kuulata meie, nii ÜRO kui EU, juhtpoliitikute silmakirjaliku poliitkorrektsuse varjus aetavat demagoogiat, mis moslemitele kaasa tunneb ja neid alati ohvritena kujutab. Selliselt käitudes tegelevad meie arvamusliidrid ja poliitikud otseselt vägivalla ja terrorismi toetamisega, sest muuga moslemid seal silma paista pole suutnud. Jumal tänatud, et juudid kogu Jeruusalemma 1967. aastal omale vallutasid, sest miks peaksid tagurlikud ja harimatud barbarid seal märatsema ja lagastama? Ja miks peaksime meie nende sellelaadset tegevust täna toetama?