Hamed Abdel-Samad: islam on fašistlik ideoloogia!

Hamed Abdel-Samad (ülal videos) sündis 1972. a. Egiptuses sunniitliku imaami perekonda kolmanda lapsena viiest. Oma autobiograafias räägib ta avameelselt, kuidas teda nelja aastaselt 15-aastase poolt vägistati, ja 11-aastaselt vägistati teda uuesti viieliikmelise gängi poolt surnuaias. Ta õppis Kairo ülikoolis iglise, parantsuse ja jaapani keelt ning politoloogiat. 1995. a. emigreerus ta Saksamaale, kus abiellus endast 18-aastat vanema naisega (mässumeelne vasakradikaal, müstika õpetaja), et saada saksa passi. Hiljem on ta õppinud ka Augsburgi ülikoolis ja Jaapanis (kust leidis omale ka teise abikaasa). Töötanud on ta UNESCOs, ning Erfurdi ja Müncheni ülikoolis, islamistika õpetajana. Müncheni ülikooli doktorantuur on veel lõpetamata. Hamed oli nooruses islami fundamentalist, pöördudes hiljem islami kriitikuks. Oma tegevuse eest selles vallas on ta islami kogukonna poolt juba ammu surma mõistetud.

2014. a. avaldas ta Saksamaal saksa keeles raamatu “Islami fašism”, mis tõlgiti Eesti keelde 2016. a. Edasi mõned väljavõtted sellest. Hamed alustab oma raamatut islami tekkelooga, tuues esile prohvet Muhammedi “sõbralikkuse” teiseusulisete, eriti juutide osas ning tema tegevuse silmakirja, salakavaluse ning omakasupüüdlikkuse. Islam on suuresti kopeeritud judaismi ja kristluse pealt, juutide esiisa Aabraham on tuimalt enda loodud religiooni (islam) esiisaks võetud.

“Islam ei tekkinud vaakumis, vaid on rajatud juutluse ja kristluse varasemate lugude ja legendide baasile.” [lk. 83]

“Igal aastal tähistavad muslimid kogu maailmas ohvripüha. Sellega meenutatakse Aabrahami ja tema poja lugu, mis sisaldub nii Piiblis kui Koraanis.” [lk. 49]

“Juutide, kristlaste ja muslimite esiisa nägi unes, et ohverdab oma poja jumalale. Koraani jutustuse järgi ärkas Aabraham järgmisel hommikul, võttis kohe noa ja ruttas poja juurde, et talle unenäost rääkida: “Mu poeg! Tõesti, ma nägin unes, et ma toon sinu vereohvriks. Mida arvad sina?” Poeg vastas: “Minu isa! Tee, nagu sind on kästud! Kui jumal tahab, siis olen ma sõnakuulelik.” [Koraan 37: 102] [lk. 49]

“Selles loos on mitmeid tähelepanu äratavaid aspekte: Aabraham on valmis Jumala, oma “füüreri” käske täitma, seadmata küsimuse alla käsu mõtet või moraalset sisu. Ta on kogunisti valmis omaenda poega ohverdama. ... Oma teoga - ehk valmidusega selleks - kehastab Aabraham ka islami keskset ideed. Mõiste islam tuleneb araabia verbist aslama, mis tähendab “alistuma” või “alla heitma”.” [lk. 50]

“Aabraham otsis pikka aega, kuni leidis religioosse ärkamiskogemuse järel ainsa, tõelise Jumala. Piibli jutustuse järgi lahkus ta seejärel oma suguharust ja asus teele, et seda tõelist Jumalat austada ja temast teistele inimestele rääkida. Koraani kohaselt jäi ta oma suguharu juurde ja ründas oma isa Azarit, kes kummardas paljusid jumalaid. Aabraham purustas ebajumalakujud ja nõudis, et rahvas neist ära pöörduks. Raevunud inimesed võtsid ta kinni ja heitsid tulle, sest ta oli jumalusi teotanud. Jumal aga lasi tulel jahtuda ning Aabraham jäi otsekui imeväel ellu.” [lk. 51]

“Muhamed puutus noore kaupmehena oma rohketel reisidel Damaskuses kokku paljude kristlaste ja juutidega ning kuulis nende käest lugusid Piiblist. Aabrahami lood olid kesksed tema hilisemas sõnumis, millele ta andis nimeks islam. Oma ainsale pojale pani Muhamed nimeks Ibrahim - araabia vorm nimest Aabraham. Et muuta oma sõnumit ahvatlevaks ka araabia kristlastele ja juutidele, toetus ta nagu nemadki Aabrahamile kui esiisale.” [lk. 51]

“Seetõttu räägitakse Koraanis, et Aabraham koos oma poja Iismaeliga ehitas Kaaba, et see saaks palverännaku kohaks kõikidele tema järeltulijatele.” [lk. 52]

“Meka Kaaba oli tol korral Araabia religioosne keskus. Linn asus tähtsaimal Damaskuse ja Jeemeni vahelisel kaubateel. Islamieelsel ajal tohtis iga suguharu oma jumalusi Kaaba sees või selle ümber püsti panna, moodustades nii polüteistliku keskuse. Kristlastel oli lubatud Jeesuse ja Maarja pilte koguni Kaaba sisemuses üles riputada. Pragmaatiline hoiak, mis oli tollal vajalik, kuna Kaaba oli kõikide araabia kultuuriruumi kaupmeeste kohtumispaik. Pärast islami võidukäiku kadus linnast tolerantne vaim.” [lk. 52]

Kolmteist aastat jutlustas Muhamed Mekas – ilma märkimisväärse eduta. Ta leidis vaid mõnisada järgijat, enamik neist orjad. Alles siis, kui ta oma järgijatega Mediinasse läks, saavutas Muhamed läbimurde. ... Mediinas otsis Muhamed algul juutide lähedust, kelle rituaalid talle meeldisid. Ta viis sisse juutide käsud ja keelud, nagu näiteks puhtusseadused, palvetamine, paast ja sealiha söömise keeld. Koguni muslimite palvetamise suunaks määras ta Jeruusalemma. Oma käske ja keelde tähistas ta mõistega šaria, mis on sõnasõnaline tõlge juudi mõistest halakha (nii nimetatakse juudi pärimuse juriidilist osa, mis sisaldab ka käitumisreegleid); nii heebrea kui araabia keeles tähendab vastav mõiste “tee”.” [lk. 53]

“Muhamed lasi koguni üles kirjutada põhiseaduse, omamoodi deklaratsiooni muslimite ja ja juutide kooselu kohta, mis koosnes 52 artiklist. See garanteeris usuvabadust, kuid kajustas mõnedes valdkondades juutide neutraliteeti. Nii kohustati juute Muhamedi sõjaliselt toetama ning keelati äri tegemine paganlike mekalastega. Ta lootis, et juudid ja kristlased võtavad vastu tema uue religiooni, kuna see tugines Aabrahamile ning integreeris Piibli prohvetite lugusid ka Koraani.” [lk. 53]

Kuna juudid aga ei soovinud Muhamedi usku omaks võtta, siis “Reaksioonina sellele karistas Muhamed juudi Khaybari suguharu täieliku hävitamisega. Tänini hüüavad islamistid demonstratsioonidel üle kogu maailma: “Khaybar, Khaybar, teie, juudid, Muhamedi vägi tuleb tagasi.” [lk. 54]

“Seejärel tegi prohvet täispöörde. Keda ei õnnestunud sõnade abil veenda, see tuli vägivallaga õigele teele juhtida. Kui Muhamed oma kodulinna Meka tagasi vallutas ... hävitas ta kõik Kaaba ümber seisvad ebajumalakujud. Kõik, kes ei tunnistanud tema ülemvõimu Mekas, lasi ta hukata.” [lk. 54]

“Muhamed lasi Mediina täielikult juutidest ja kristlastest puhastada. Ta moodustas üksuse, mille ülesandeks oli teha atendaate Muhamedi vastastele.” [lk. 54]

“Äkki muutus Koraani toon juutide suhtes väga poleemiliseks ja vaenulikuks. Algul nimetati neid seal “usklikuks raamaturahvaks”, nüüd aga “raamatu võltsijateks”. Vaenulikkus kasvas sedavõrd, et Koraan nimetas juute ahvideks ja sigadeks.” [lk. 55]

“Mediina oli nüüd vaba juutidest, palvetamise suunaks sai Jeruusalemma asemel Meka.” [lk. 55]

“Jeruusalemma templi vallutamise järel aastal 70 pKr rändasid paljud juudid Palestiinast välja ning asusid elama Yathribi linna Araabia poolsaarel; viis sajandit hiljem nimetas Muhamed selle linna ümber Mediinaks. Islamieelsed araablased ei näinud tookord juudi sisserändajates ohtu. Vastupidi, Mediina juudid elasid kaua rahumeelselt koos polüteistlike araablastega, müüsid veini, relvi ja tööriistu. ... Siis tuli Muhamed. Nagu juba öeldud, tegi prohvet läbi radikaliseerumise ning muutus aja jooksul juudi traditsioonide ja uskumuste imetlejast suurimaks vaenlaseks, kes lasi terveid suguharusid hävitada. ... Ta kuulutas: “Viimnepäev ei saabu enne, kuni muslimid ei võitle juutide vastu ega tapa neid sel moel, et kui juut peidab end kivi või puutüve taha, siis kivi või puutüvi lausub: “Oo muslim, Allahi teener, minu taga peidus on juut, tule ja tapa ta!” [lk. 67-78]

Peale Muhamedi surma ja “Islami levikuga kunagise Pärsia ja Bütsantsi riigi aladele puutusid muslimi mõtlejad kokku kreeka filosoofiaga ning juudi ja pärsia jutustustega. Tekkis uus islami teoloogia, mis püüdis mõistuspäraselt argumenteerida, et teiste religioonide esindajatega sammu pidada. Selline areng valmistas muret konservatiivsetele jõududele. Ibn Hanbal [780-855] kartis, et muslimite lõhenemine jätkub ja omavahel hakkab konkureerima üha rohkem teoloogilisi koolkondi, kui ei pöörduta tagasi Koraani ja prohveti ütluste juurde ega hakata neid sõnasõnaliselt tõlgendama. Tõlgendamise mänguruum õgvendavat teed sektantlikele lahknemistele ja viivat pikemas perspektiivis kodusõdadeni. Seepärast asutas ta ultrakonservatiivse õiguskoolkonna, mis on siiani fundamentalistlikku islami tuumaks.” [lk. 58]

Hamed lükkab ka ümber senini palju leierdatud müüdi, nagu oleks islam tinginud keskajal Araabia kultuuri õitsengu: “ ... valitseb ettekujutus, et vaid tänu islamile suutsid tülitsevad nomaadid koonduda kultuuriloovaks tsivilisatsiooniks. Tänapäevani kasutavad paljud muslimid seda argumendina igasuguse sekulariseerumise vastu. Nad arvavad, et alles islam tegi harimatutest araablastest kõrgkultuuriga rahva, kes edestas Euroopat keskajal kõikides teadmisvaldkondades. Seejuures jäetakse kahe silma vahele asjaolu, et islam kui ususüsteem pole sellele õitsengule kuigivõrd kaasa aidanud. Araabia teadus ja filosoofia lõikas kasu pärsia, kreeka ja kristlikest mõjudest, mida talletasid uued alamad vallutatud aladel oma vanadest kultuuridest. Nendel aegadel, kui šariaat ei mänginud mingit rolli, nagu näiteks Bagdadis ja Andaluusias 9. ja 10. sajandil, said erinevad kultuurid mitte ainult kõrvuti eksisteerida, vaid toimus ka osaline sulandumine. Lähis-Idas tekitas see kõikehõlmava moderniseerimislane.” [lk. 83-84]

Edasi räägib Hamed meile sellest, kuidas islami vaimulikud on peale seda võidelnud teadmise leviku vastu - vaatamata sellele, et nad on pidevalt kopeerinud neid kultuure, keda nad hävitavad, juhtimissüsteemi võtsid araablased üle pärslastelt ja sõjaväe korralduse bütsantsilt. Suurepäraselt illustreerib seda nende suhtumine trükipressi.

“15. sajandil kinkis sakslane Johannes Gutenberg inimkonnale leiutise, mis muutis maailma alatiseks: trükikunsti. See leiutis purustas kirikute ja vürstide teadmiste monopoli, teadmised tehti kõikidele kättesaadavaks, need privatiseeriti.” [lk. 88]

“Osmanite riigis nõuti üha valjemalt Gutenbergi masina importimist Istanbuli, et aja arenguga kaasas käia. Kuid religioossed õpetlased, kel oli riigis väga suur võim, mõistsid selle leiutise ägedalt hukka. Põhjendades, et trükikunst võib kaasa aidada Koraani võltsimisele. Paljundusvõimalusega oleks õpetlased kaotanud kontrolli sisu üle. Ja nii säästeti islami maailma kolme sajandi jooksul selle leiutise ja tema mõju eest. Esimene raamatutrükimasin jõudis küll 1729. a. Istanbuli, kuid seda kasutati ainult sultani õukonna huvides ja selle järelvalve all. Koos Napoleoniga jõudis 1798. a. esimene trükimasin Kairosse, kuid sealgi mässasid al-Azhari õpetlased selle saatanliku leiutise vastu. Kui prantslased Abu Qīri sadamas Aleksandrias trükiplaate maha laadisid, ründasid neid usufanaatikud, kes plaadid purustasid.“ [lk. 88] „Sellises isolatsiooni atmosfääris idanes islami kultuur.“ [lk. 89]

Märkimisväärne on, mida räägib Hamid islami-naiste suhtest: „Fakt on, et seksuaalsust käsitletakse alati mehe vaatepunktist.“ [107]

„Islami kummaline suhtumine naistesse ja seksuaalsusesse saab alguse juba prohvetist“, kes oli abielus 12-naisega, ka „üheksa-aastase Aišaga, oma parim sõbra Abu Bakri tütrega“. [lk. 107]

„Pärimuse järgi lasi Muhamed pärast juudi hõimu Banu Quraiza üle võidu saamist kõigil hõimu meestel pead maha võtta ning orjastas naised ja lapsed. Üks sõduritest palus prohvetilt luba võtta üks vang endale seksiorjaks. Ta valis endale välja kauni naise nimega Safiyya. Ent kui üks Muhamedi kaaslane prohvetile teatas, et tegu on hõimupealiku tütrega, otsustas Muhamed, et Safiyya peab temale kuuluma. Samal päeval, kui ta oli lasknud pea maha võtta naise isal, abikaasal ja vendadel, vägistas ta Safiyya. Seks kui džihaadi relv. Sest hävitada tuli ainult hõimu mehed, vaid vallutada tuli ka nende naiste emaks. Seejuures pole tegu mitte üksnes muslimi vallutaja „naudinguga“ või vaenlaste täiendava alandamisega, vaid islami külvamisega sõna otseses mõttes. Vägistamist õilistatakse müütiliselt ja legitimeeritakse – ka vaenlane aitab nüüd kaasa järgijate arvu suurendamisele. Muhamed abiellus küll hiljem Safiyyaga, kuid see käitumismaneer püsis.“ [lk. 108]

On küll tõsi, et Muhamedi ajal naiste olukord isegi mõnevõrra paranes, võrreldes sellega, mis ta oli olnud varem: „Ta viis sisse naiste pärimisõiguse, seni polnud neil mingit õigust pärandile ja nad anti mehe perekonda justkui mööbliese. Muhamed rõhutas, et naistel võib olla oma vara ja äri. Ta ütles, et mees ja naine Allahi ees võrdsed [hiljem see muutus, kui naise hääl kohtus tehti poole võrra nõrgemaks ning vägistamise tunnistajaks kehtestati nelja meestunnistaja printsiip]. Ometigi on terve rida teistsuguseid ütlusi, kus naisi lausa demoniseeritakse: „Ma vaatasin põrgusse ja nägin, et enamik selle asukaid on naised.“ [lk. 109]

Nii sisaldab ka Koraan prohvetile vajalikke asju tema naiste osas. Näiteks kui küla peal hakkasid liikuma kuulujutud, et Muhamedi naine Aiša teda petab, siis „Õnneks tuli taevas appi: Koraan jutustab, et Muhamedile ilmutati, et selle loo olevat välja mõelnud uskmatud prohveti solvamiseks.“ [lk. 109]

„Seejärel hakkas Muhamed oma naisi rangemalt valvama ja viis sisse karmid reeglid nende riietuse ja suhtlemise kohta ... Ta lasi oma naised üleni looritada ja lubas neil mehega rääkida ainult siis, kui nende vahel oli sein.“ [lk. 110]

„Islamis pole mehe ja naise vaheline armastus oluline. Abielu on lepinguliselt reguleeritud mudel, kus mehel ja naisel on teatud õigused ja kohustused, mida määrab ja valvab riik. Abielu ainus eesmärk on islami järgijate sigitamine. Kõik, mis toimub väljaspool riigi kontrolli või mis sellele ei allu, on ohtlik ja seda tuleb karmilt karistada. Happerünnakud looritamata naistele, genitaalide sandistamine kuni abielumõrvade ja kividega surnuks loopimiseni välja on veel ühed naisevaenulikkuse vormid islami ühiskondades. Need on hirmu avaldumise vormid naiseliku emotsionaalsuse ja sõltumatuse ees.“[lk. 112]

Hamid, kui islami olemusega vägagi hästi kursis olev inimene hoiatab meid taqīyya eest. Araabiakeelne sõna taqīyya tähendab „ettevaatust“ või „kartust“ ja tähistab šiiitlikus islamis luba suure ähvardava ohu korral oma usku salajas hoida. See on pettus Allahi nimel. See põhimõte pärineb islami esimestest aastatest, mil muslimid olid veel Mekas vähemuses. Neil oli lubatud rituaalsete kohustuste täitmata jätmine, oma usu varjamine või koguni salgamine, kaitsmaks end ülejäänud mekalaste eest. [lk 125-126]

„Islam sai aga peagi oma vallutustes väga edukaks ja muslimid moodustasid kiirelt enamuse või vähemalt valitseva eliidi vallutatud aladel, nii et oma usu varjamine ja salgamine polnud enam vajalik. Teisiti oli lugu šiiitidega, kes mõned aastad pärast Muhamedi surma lõhenesid. Just nemad lõid omal ajal enesekaitsevehendina taqīyya põhimõtte, kaitsmaks end tagakiusamise eest.“ [lk. 126]

Hamid räägib, et just seda meetodit kasutas omal ajal Ajatolla Khameini, kes selliselt salakavalalt tegutsedes viis Iraanis 1979. a. läbi islami revolutsiooni. Khameini varjas kogu revolutsiooni jooksul oma tõelisi kavatsusi, millega eksitas kogu rahvast, kuni oli kõik ohjad enda kätte haaranud. Kuigi tegelikkuses oleks rahvas võinud ja pidanud seda kõike ette teadma sest Khameini oli juba varasemalt avaldanud raamatu „Islamiriik“, milles ta kõiki oma tõelisi kavatsusi kõige paremal moel kirjeldab. [lk. 126]

„Tänapäeval heidetakse Iraani valitsusele muide ette taqīyya’t seoses aatomiprogrammiga, kuna see räägib justkui palveveski puht rahumeelset aatomienergia kasutamisest.“ [lk. 127]

Tänasel päeval peame taqīyya suhtes ettevaatlikud olema kõikide muslimite osas, kes on Euroopas. Eriti just nende osas, kes on poliitikas, nagu näiteks Pakistanist pärit Londoni linnapea Sadiq Khan.

Hamid purustab kõik illusioonid Türgi progressiivse arengu osas, mida meie EL vasakeliit juba aastakümneid järjepidevalt korranud on: “Tänapäeval pole Türgi enam islami ja demokraatia õnnestunud liidu näide,vaid seal on võtnud maad islami fašismi light-versioon, millel on suur edasise radikaliseerumise potentsiaal.” [lk. 167]

“Paljud islamiteadlased pidasid Erdoğani tema ametisseastumise järel kümne aasta eest mõõdukaks islamistiks. Mina pole kunagi suutnud seda mõistet aktsepteerida, sest islamism ja mõõdukus on minu silmis teineteist välistavad terminid. ... Loodeti, et poliitilised ja majanduslikud olud sunnivad Erdoğani pragmaatilisusele. Kuid islamist esineb mõõduka ja leplikuna vaid niikaua, kuni ta pole võimule saanud [vrdl: taqīyya]. Niipea kui ohjad on tema käes, langeb mask.“ [lk. 165]

“Erdoğan ... tahab ühiskonda ümber kasvatada. ... Ta astub jõhkralt vastu demonstrantidele, nimetab neid uskmatuteks ja bandiitideks. Ta laseb arreteerida ajakirjanikke, kes kritiseerivad tema plaane ja juhtimisstiili. Mitte kusagil maailmas ei istu nii palju ajakirjanikke vangis kui Türgis. Kokku 76. Seda on rohkem kui Iraanis, Põhja-Koreas või Venemaal! Tuhanded aktivistid ja intellektuaalid on samuti vangis. Mõnele neist heidetakse ette, et nad on terroristlikku organisatsiooni liikmed, ehkki nad on üksnes kirjutanud Erdoğani-kriitilisi artikleid või osalenud tema vastu korraldatud demonstratsioonidel.“ [lk. 166]

“Samal ajal kasvab türgi erakoolide arv, mille õppeprogrammi keskmes on islam ... Lapsed, kes kasvavad ja õpivad isoleeritult sedavõrd “puhastatud” ümbruses, naasevad hiljemalt pärast kooli lõpetamist tegelikkusse, milleks nad pole ette valmistatud, milles toimetulemiseks puuduvad neil sotsiaalsed või intellektuaalsed võimed. Globaliseeruval ajastul on aga just see toimiva ühiskonna ja majanduse aluseks.” [lk. 168]

Üldiselt on tegemist suurepärase raamatuga, lühike, konkreetne ja faktipõhine. Kuid üks asi, millele vastu vaidleks, on autori poolne pidev islami fašismi võrdlemine natsionaalsostsialismiga Saksamaal, mis aga ei ole kohane, kuna Hitler ja Muhamed on kaks väga erinevat asja, kelle esile kerkimise põhjused, tegutsemise motiivid ning eesmärgid on siiski hoopis erinevad. Teine koht on see, kui Hamed seab kahtluse alla “Sarrazini provokatiivsed väited näiteks intelligentsi pärilikkuse üle [lk. 163]”, kus mulle jääb arusaamatuks, mida Hamed siin provokativseks peab? Et intelligentsetest võimetest 2/3 on päritavad ning 1/3 kujuneb sotsiaalse keskkonna mõjul, on juba ammu teaduslikult tõestatud fakt, mille üle ei vaidle mitte ükski vähegi tõsiseltvõetav teadlane enam siin maailmas.

Igal juhul soovitan erudeeritud ex-moslemi Hamed Abdel-Samadi raamatut kõigile, kes veel usuvad meile korrutatavaid vasaklaste mantraid, et islam on sõbralik usund!

Toeta islamiseerumise vastu võitlevat kodanikuühendust MTÜ International SIS:

MTÜ International SIS MTÜ International SIS

IBAN: EE947700771001633116 IBAN: EE947700771001633116

BIC/SWIFT: LHVBEE22 BIC/SWIFT: LHVBEE22

www.georgkirsberg.eu