Eesti kaitseväe moraalne allakäik
Eesti kaitseväe probleemidest olen varasemalt juba korduvalt ja pikalt kirjutanud (Poliitika Psühholoogilised Alused 7. pt; Riigikaitse olukorrast Eestis, Kultuur ja Elu 2011; Eesti riigikaitse põhiprobleem). Kuid 30. juulil 2016. juhtus midagi, mille juhtumist taasiseseisvunud Eestis poleks osanud oodata: Eesti kaitseväe esindus viis punaste okupantide mälestusmärgile Ida-Virumaal lillepärja. Nagu Delfi uudiste pildist näete, siis pärjal ja Eesti sõjaväe vormil NSV Liidu sümboolikat veel ei ole, lisasin need ülal olevale pildile, et tekiks ettekujutus, milline on selle moraalse allakäigu järgmine aste.
Selle loo juures tekkib kaks küsimust: mida teeb punavägede monument üldse Eestis ja miks Eesti kaitsevägi sellele lilli viib? Saatsin vastava päringu 31.07.2016. ka kaitseväe üldmailile mil@mil.ee (vastust pole veel saanud):
--------------------------------
Tere
Avastasin Delfit lugedes jahmunult, et Eesti kaitsevägi viis pärja punaste timukate hauale
Sooviksin küsida, et mis oli selle aktsiooni eesmärk ning kes korraldaja? Kas initsiatiiv tuli kaitseväe enda juhtkonnalt või oli poliitiline tellimustöö?
Lugupidamisega
Georg Kirsberg
+372 51 55 632
http://www.georgkirsberg.eu
--------------------------------
Meenutuseks muidugi, et tegelikult ei olnud see esimene kord, mil Eesti - ühest küljest endistest kommunistidest ja teisest küljest Brüsseli punastest läbi imbunud - valitsus otsustab vene okupante austada. 8. mail (venelaste võidupüha puhul) 2007. asetas Eesti tollane peaminister, zampolit (NSV Liisu sõjaväe politruk) Ansip koos tollaste kaitseminister Jaak Aaviksoo ning rahvastikuminister Urve Paloga Tallinna okpatsiooni sümbolile Pronkssõdurile pärja.
Nii ülal kui alloleva pildi peal näete mismoodi punane trio kõrvad lontis okupantide ausamba ees koogutab
Siin on ära toodud Kanal 2 dokumentaalfilm 2007. a. Pronksiöö mässust (45 min), mille tingis Aljoša teisaldamine. Nooremale põlvkonnale hea materjal. Kes tahab näha konkreetselt seda episoodi, kuidas meie punane trio sinna pärgi asetab ja kuidas peaminister-zampolit Ansip seda selgitab, siis alates 42:45
Samast filmist (alates 2:50) võite näha ka seda, kuidas Eesti politsei oma riigi lipu kandjad jõuga maha surub, et punalippudele rohkem ruumi teha. Stseen on selline, kus 2006. a. Võidupühal (9. mail) pidutsevad vene kolonistid punalippudega Aljoša juures Tõnismäel - seda lubas juuresolev Eesti politsei lahkesti. Siis läks sinna Eesti lipuga Jüri Böhm koos paari kaaslasega, mispeale Eesti politsei neid ründab ning Eesti lipu konfiskeerib.
Kuid ka see pole veel kõik. 2015. a. oktoobris mängis Eesti kaitsevägi läbi õppuse, kus Kaitseliit pidi ründama oma rahvast, et kaitsta siia sundmigratsiooni käigus saadetud uuskoloniste (klikates pildil näed ka TV3 uudiste videot sellest)
Kuidas me oleme jõudnud selleni, et meie kaitsevägi veel tänasel päeval austab punaseid okupante ning samal ajal ässitab oma sõdureid juba uuspunase idee (Brüsseli vasakliberaalne terror) nimel oma rahva vastu?
Vastus esimesele küsimusele on lihtne, kuigi nooremal põlvkonnal või asjasse mittesüvenenud inimestel võibolla raske mõista. Nimelt 1991. a. kui toimus Eesti riigi iseseisvumine ehk siis restitutsiooniline taasloomine, tegelikult Eesti riiki päris otseselt ei taastatud vaid Eesti NSV iseseisvus. Vahe on siis selles, et restitutsioonilise taastamise puhul oleks pidanud ka punasulesed (NSV nomenklatuuri esindajad, KGBistid, NKVD käsilased, punaohvitserid jne.) meie riigistruktuuridest eemaldama, kuid seda ei tehtud, nad hoopis ülendati kõrgemale. Üks NKVD/GRU/KGB käsilane (teisiti ei oleks mõeldav tema Etioopia missioon 1980ndail punaarmee koosseisus) punapolkovnik Laanetos sai taasloodud Eestis nelja tärni kindraliks ning kaitseväe juhatajaks (2006-2011). Laaneots oli okupatsiooni armee esindaja, kes lisaks oma seotusele NSV Liidu repressiivorganitega osales ka Genfi konventsioonide vastaselt oma rahva deporteerimises okupeeriva riigi sõjaväkke ning okupeeriva riigi territooriumile - ta oli 1980ndate lõpus Tartu sõjakomissariaadi ülem. Tollased tunnistajad, keda Laaneotsa käskkirjadega deporteeriti, kinnitavad veel seda, et Laaneotsale meeldis kutsealuseid enda juurde kutsuda ning pidas neile pikki pamflette ja kihutuskõnesid sellest, milline au on teenid punaväge - Laaneots ei olnud mitte lihtsalt ära elamis mõttes seal süsteemis tööl vaid tegemist on aatelise kommunisti ja punasulasega. Seda võib näha ka igast muust tema liigutusest.
2011. a. sügisel kui avalikkusele sai teatavaks minu tollane ettekanne kaitseväe peastaabile mereväes valitsevast korralagedusest, reageeris kaitseväe juhataja Laaneots sellele sovijetlikult: "see on psüühiliselt haige inimese kiri". Rohkem ta enda poolt juhitavate moraalselt alla käinud inimeste kaitseks midagi öelda ei osanud
Hiljem selgus siiski, et mul oli kõiges õigus, mida ka Pealtnägijas avaldada taheti, kuid see kahjuks keelustati kohtumäärusega
Et laaneots nelja tärni kindraliks sai, on lihtsalt ametialane korruptsioon ja banaanivabariigi ilming. Eesti kaitsevägi on niivõrd väikene üksus, et siinnse maksimaalne auaste saaks vaid kolonel olla. Oma edu karjääris saavutas ta vaid tänu säilinud punasele riigiaparatuurile, mis endasuguseid soosis. Ja nii soosis ka Laaneots sõjaväe ametiredelil punaseid ja vagasid pugejaid. Kui pädev ta on, seda näitab tema personali poliitika: enda mantlipärijaks tegi ta puhta parketiohvitser Terrasse (kes ka muideks on praeguseks juba 3-tärni kindral, tsirkus missugune). Sest Laaneots ei suuda enda läheduse kannatada sirge seljaga inimesi, neid ta kardab. Jüri Toomepuu ütles õieti, et inimese võib küll punaväest välja võtta, kuid punaväge inimesest iial kätte ei saa.
Meie praegune kaitseväe juhataja Terras (2011-2017) sai oma pagunid siis selle eest, et ässitab oma kaitseväge Brüsseli punaste näpunäidete järgi oma rahva vastu, viies samal ajal vene okupantide hauale lilli. See on Eesti kaitseväe moraalne ja ideoloogiline allakäik, milles ühtlasi väljendub ka terve Eesti ühiskonna sotsiaalse normi välja venimine: märk rahvuse hukust. Endast lugupidav rahvas sellist asja iialgi ei lubaks ning võõrväge teenivad ohvitserid - punased ja uuspunased - tuleks saata riigi reetmise eest kohtu alla. Kõige suurem viga taasiseseisvunud Eesti ajaloos oli Nürnbergi protsessi tegemata jätmine.
See on igal pool Ida-Euroopas kahjuks nii. Poola rahvas on vähemasti natukenegi tugevam olnud, lähtuvalt millest on seal ka jõude, kes on tõsisemalt kaalunud seda viga natukenegi parandada. 2008. a. anti seal riigi reetmise eest kohtu alla punane kindral Wojciech Jaruzelski. Ning 2015. a. lõpus Poolas võimule saanud uue valitsuse kaitseminister Anton Macierewiczi lubas kõik kommunistliku ajastu jäljed kustutada, lubades blokeerida kõikide sõjaväelaste edutamise, kes astusid relvajõududesse enne raudse eesriide langemist 1989. aastal, eriti aga neil, kes õppisid endise Nõukogude Liidu sõjakoolides. Selle viimase artikli postitasin tol korral ka Kaitseliidu ametlikku Facebooki gruppi, kust see koheselt kustutati, seal on väga kõva (uus)punaste tsensuur. Mis näitab seda, et vanad polkovnikud on osanud ajada suurepärast personali poliitikat ning on suutnud ka noorema põlvkonna Eesti mehed oma pilli järgi tantsima panna, mis omakorda näitab ka pealekasvava Eesti meeste põlvkonna taset. Lähtuvalt sellest tegin koos paari aatekaaslasega Facebooki uue grupi Riigikaitse (tsensuurita), kus on lubatud vabalt arutleda ka nendel teemadel
Eestis ei ole aga mitte midagi sellist tehtud, meil hoopis ülistatakse neid kommunistlikke jälgi (või jätiseid) ja nuumatakse neid priskete eripensionitega. Punaste polkovnikute ja zampolit Ansipi suguste kõrval saavad neid väga paljud Kremli teenrid, nagu näiteks omaaegne tuline Eesti riigi vastu võitleja Vladimir Lebedev
Kuni 2009. aastani ei olnud Eesti riigis isegi mitte paragrahvi olemas kollaboratsionismi - teha kuritegelikku koostööd mõne muu võimuga Eesti riigi vastu - vastu. Alles 2009. a. 15. novembril hakkas kehtima karistusseadustiku §234, mis muutis karistatavaks Eesti riigi vastases sõjategevuses osalemise või sellele misiganes moodi kaasaaitamise. Miks see nii hilja kehtima hakkas? Eks ikka sellepärast, et punased polkovnikud ja muud aparatšikud ei võinud kindlad olla, kas vana peremees Kremlist äkki abi vajama ei hakka kadunud territooriumite taashõivamiseks.
Ja need punased ilmingud ei jää sugugi mitte ainult minevikku vaid 2016. a. augustis püstitati Vinnis punasele timukale Heino Kallastele (õige nimega Petrov), kes Ajaloolase Anti Poolametsa andmetel liitus 1941. a. hävituspataljoniga, mis oli teatavasti jõhkraim Stalini mõrvaüksus, ausammas
2018. aasta 8. mail viis Eesti Kaitseväe esindatus isiklikult lilli pronksmehele - kas enam madalamale annab laskuda?
Kõik eelpool mainitud elemendid - okupantide ausammastele pärgade panemine, uute selliste ausammaste loomine, kommunistide nuumamine eripensionitega, kaitseväe ässitamine oma rahva vastu uuskolonistide kaitseks - näitavad, et Eesti iseseisvus ei ole sugugi mitte veel küps. Juriidilises mõttes on see küll saavutatud, kuid vaimses mõttes ägame ikka veel okupatsiooni alla ega suuda väärilise riigirahvane selga sirgu ajada. Okupatsiooni täielikust lõpust saame rääkida alles siis, kui kõik võõrvõime teeninud kollaborandid - olgu need siis punased või uuspunased - on toodud riigi reetmise eest kohtu alla! Selletarbeks tuleks luua uus institutsioon nimega Põhiseaduse Ttribunal. See tegeleks siis riigi ideoloogiliste reeturitega, kes õõnestavad põhiseaduse preambulat, mis sätestab Eesti kui rahvusriigi säilimist. Sinna alla käivad siis sellised kuriteod nagu kaasaaitamine moslemite invasioonile ning punaste okupantide austamine või nende ideoloogia taaselustamine.
Kommentare